Naised

Definitsioon: Täiskasvanud naissoost inimesed. Heebrea keeles kasutatakse naise kohta sõna ’iš·šahʹ, mille sõnasõnaline tähendus on „naissoost mees” või „mehetar”.

Kas Piiblis alavääristatakse naisi või räägitakse neist kui mittetäisväärtuslikest inimestest?

1. Moos. 2:18: „Jehoova Jumal ütles: ’Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane [„tema täienduseks”, NW] on!’ ” (Jumal ei räägi siin, et mees oleks naisest parem inimene. Jumal näitas hoopis, et naisel on omadusi, mis Jumala korraldusele vastavalt mehe omadusi täiendavad. Täiendus on üks kahest teineteist vastastikku täiendavast osapoolest. Niisiis on naistel omad silmapaistvad omadused ja võimed ning meestel omad. Võrdle 1. Korintlastele 11:11, 12.)

1. Moos. 3:16: „Naisele [Jumal] ütles: ’ ... Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!’ ” (Nende sõnadega, mis öeldi pärast Aadama ja Eeva patustamist, ei väljendatud seda, mida mehed peaksid tegema, vaid seda, et Jehoova teadis ette, mida nad hakkavad tegema alates sellest, mil isekus inimeste ellu tuli. Piiblis on hulk hilisemaid jutustusi väga õnnetutest olukordadest, mis olid tingitud sellest, et mehed naisi niimoodi isekalt valitsesid. Aga Piibel ei ütle, et Jumal sellise käitumise heaks kiitnud on või et see on teistele eeskujuks.)

Kas see, et pea-seisund anti meestele, alandab naisi?

Pea-seisundile allumine ei ole iseenesest alandav. Pea-seisundi korraldus aitab käsitleda asju korra järgi, ja Jehoova „ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal”. (1. Kor. 14:33) Jeesus Kristus allub Jehoova Jumala pea-seisundile ja tunneb sellisest suhtest suurt rahuldust. — Joh. 5:19, 20; 8:29; 1. Kor. 15:27, 28.

Samuti on mehele antud suhteline pea-seisund, eriti perekonnas ja kristlikus koguduses. Jumal ei ole mehele andnud absoluutset mõjuvõimu naise üle; mees peab selle eest, kuidas ta oma pea-seisundit kasutab, oma pea Jeesuse Kristuse ja Jumala ees vastust andma. (1. Kor. 11:3) Peale selle on meestel kästud ’omi naisi armastada nagu iseenese ihu’ ja oma naistele ’austust osutada’. (Efesl. 5:28; 1. Peetr. 3:7) Korralduses, mille Jumal on abielupaaride jaoks teinud, ei ole abielumehe seksuaalsed vajadused seatud kõrgemale tema naise omadest. (1. Kor. 7:3, 4) Piiblis kujutatud tubli naise osaga rõhutatakse tema väärtuslikkust perekonnale ja ühiskonnale. Seal jäetakse talle lai tegevusväli, kus ta võib näidata üles algatusvõimet, näidates samal ajal, et ta peab lugu oma mehe pea-seisundist. (Õpet. 31:10—31) Piibel käsib lastel austada nii isa kui ka ema. (Efesl. 6:1—3) Samuti pöörab Piibel erilist tähelepanu lesknaiste vajaduste eest hoolitsemisele. (Jak. 1:27) Nii võivad naised tunda end tõeliste kristlaste hulgas tõeliselt turvaliselt, tajuda, et igaüht neist hinnatakse, ning tunda oma tegevusest rahuldust.

Naise väärikat seisundit Jumala korralduses on näidatud ka selle tõsiasjaga, et Jehoova nimetab oma lojaalsetest vaimolevustest koosnevat organisatsiooni naiseks, oma abikaasaks, oma poegade emaks. (Ilm. 12:1; Gal. 4:26) Samuti räägitakse Jeesuse Kristuse vaimuga võitud kogudusest kui tema pruudist. (Ilm. 19:7; 21:2, 9) Ja vaimses mõttes ei tehta nende seas, kes on koos Kristusega taevases Kuningriigis valitsema kutsutud, meeste ja naiste vahel mingit vahet. — Gal. 3:26—28.

Kas naised võivad olla kirikuõpetajad?

Piibel näitab, et koguduses on antud ülevaataja-amet meestele. Jeesuse Kristuse 12 apostlit olid kõik mehed, ja need, kes kristlikes kogudustes hiljem ülevaatajateks ja teenistusabilisteks määrati, olid samuti mehed. (Matt. 10:1—4; 1. Tim. 3:2, 12) Naistele antakse nõu õppida koguduse koosolekutel ’vaiksel viisil, olles kõigiti alistuvad’ selles mõttes, et nad ei esita koguduses meestele väljakutsuvaid küsimusi. Sellistel koosolekutel ’ei ole naistel lubatud kõnelda’, juhul kui see, mida nad ütlevad, võiks näidata allumatust. (1. Tim. 2:11, 12; 1. Kor. 14:33, 34) Niisiis, kuigi naised annavad koguduse tegevusse oma väärtusliku panuse, ei ole neile antud õigust koosolekut juhatada või kogudust õpetada, kui kohal on selleks kõlblikke mehi.

Aga kas naised võivad väljaspool koguduse koosolekuid head sõnumit jutlustada, kuulutada või õpetada? Nelipühil aastal 33 m.a.j. valati püha vaim välja nii meeste kui ka naiste peale. Seda selgitades tsiteeris apostel Peetrus teksti Joel 3:1, 2: „Viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale! Ja teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie noored mehed näevad nägemusi ja teie vanemad uinuvad unenägusid nähes! Ja neil päevil ma valan oma Vaimu oma sulaste ja ümmardajate peale ja nemad ennustavad.” (Ap. t. 2:17, 18; meie kursiiv) Samamoodi on naistel tänapäeval õigus võtta osa kristlikust teenistusest, kuulutada majast majja ja juhatada koduseid piibliuurimisi. — Vaata ka Laul 68:11, NW [68:12, EP]; Filiplastele 4:2, 3.

Miks kristlikud naised kannavad mõningatel juhtudel peakatet?

1. Kor. 11:3—10: „Kristus on iga mehe pea ja ... mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea. ... Iga naine, kes palvetab või prohvetlikult räägib katmata peaga, häbistab oma pead ... Mehel ei ole tarvis oma pead katta, sest tema on Jumala kuju ja aupaiste, naine aga on mehe aupaiste. Sest mees ei ole naisest, vaid naine on mehest. Meest ei loodud ka mitte naise pärast, vaid naine loodi mehe pärast. Sellepärast peab naisel olema pea peal meelevallatunnus inglite pärast.” (Kui kristlik naine kannab vajalikel juhtudel peakatet, siis tõendab ta sellega, et ta austab Jumala poolt kehtestatud pea-seisundi korraldust. Kristus austab teokraatlikku pea-seisundi korraldust; seda on kohustatud tegema ka mees ja naine. Esimest meest Aadamat ei olnud sünnitanud naine, vaid ta oli Jumala poolt loodud. Jumal kasutas Eeva loomisel alusena ühte Aadama küljeluud ning ütles, et Eeva peab olema Aadama abiline. Seega määrati pea-seisund mehele, kes oli loodud esimesena. Mees ei kanna peakatet, kui ta „palvetab või prohvetlikult räägib”, sest pea-seisundi suhtes on mees „Jumala kuju”, kellel ei ole oma perekonnaga seotud asjades maist pead. Aga kui naine ilma peakatteta „palvetab või prohvetlikult räägib”, näitaks see lugupidamatust Jumala poolt mehele antud seisundi vastu ja häbistaks meest. Isegi inglid, kes kuuluvad Jehoova naisesarnasesse taevasesse organisatsiooni, panevad tähele ustavate kristlike naiste kantavat „meelevallatunnust” ja see tuletab neile meelde, et nemadki alluvad Jehoovale.)

Millal peavad naised kandma peakatet?

Kui ta „palvetab või prohvetlikult räägib”, nagu öeldakse 1. Korintlastele 11:5. See ei tähenda, et naine peab kandma peakatet ka siis, kui ta üksinda palvetab või teistega Piibli prohvetiennustustest räägib. Kuid ta peaks kandma peakatet kui nähtavat tunnust selle kohta, et ta austab mehe pea-seisundit, siis, kui ta hoolitseb Jumala kummardamisse puutuvate asjade eest, mille eest tavaliselt hoolitseb tema abikaasa või mõni teine mees. Ta peab kandma peakatet, kui ta oma abikaasa juuresolekul — kuigi see ehk pole temaga sama usku — palvetab kuuldavalt iseenda ja teiste eest või juhatab vormikohast piibliuurimist ehk jagab otseselt õpetust. Aga kuna naisel on Jumala poolt antud autoriteet oma lapsi õpetada, ei ole tal vaja juhul, kui tema abikaasa ei viibi juures, katta oma pead, kui ta palvetab või uurib Pühakirja koos oma lastega, kes pole pühendunud. Kui erandkorras viibib juures keegi koguduse pühendunud meesliige või kui naisega on kaasas külastust tegev reisiv ülevaataja, siis peab naine varem kokkulepitud piibliuurimist juhatades katma oma pea, kuid palve peaks esitama mees.

Kas naisel sobib kasutada kosmeetikavahendeid või kanda ehteid?

1. Peetr. 3:3, 4, UT: „Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine ega kuldkeede kandmine ega ülletõmmatud rõivad, vaid selleks olgu peidulolev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilu. See on Jumala silmis palju väärt.” (Kas see tähendab, et naised ei tohiks kanda ehteid? Ei tähenda, nagu ilmselgelt ei tahetud öelda ka seda, et nad ei tohi kanda ülerõivaid. Kuid neid innustatakse suhtuma välimuse eest hoolitsemisse ja riietesse tasakaalukalt ning panema peamise rõhu vaimsele ilule.)

1. Tim. 2:9, 10: „Nõndasamuti ka, et naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid häbeliku ja mõistliku meelega, mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega, vaid heade tegudega, nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks.” (Mis on Jumala ees tõeliselt väärtuslik, kas välimus või südameseisund? Kas Jumalale meeldiks, kui naine ei kasutaks küll kosmeetikavahendeid ega kannaks ehteid, kuid elaks ebamoraalselt? Või kiidab ta heaks hoopis need naised, kes kasutavad tagasihoidlikult ja mõõdukalt kosmeetikavahendeid ja ehteid ning ehivad endid eeskätt jumalakartlike omaduste ja kristliku käitumisega? Jehoova ütleb: „See pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” — 1. Saam. 16:7.)

Õpet. 31:30: „Võluvus on petlik ja ilu on kaduv, aga naine, kes Jehoovat kardab, on kiiduväärt!”