Jagagem lohutust, mida pakub Jehoova

„Meie lootus teie kohta on kindel, sest me teame, et otsekui teil on osa kannatustest, nõnda on teil osa ka troostist.” (2. KORINTLASTELE 1:7)

1., 2. Mida on kogenud paljud, kes on tänapäeval kristlaseks saanud?

PALJUD praegused „Vahitorni” lugejad on üles kasvanud, tundmata Jumala tõde. Võib-olla peab see paika sinugi puhul. Kui see nii on, siis tuleta meelde, kuidas sinu arusaamise silmad avanema hakkasid. Kas ei tundnud sa kergendust näiteks siis, kui sa aru said, et surnud ei viibi piinades, vaid nad on teadvusetud? Ja kas ei lohutanud sind see, kui sa teada said, et surnutel on lootus, sest Jumala uues maailmas äratatakse ellu miljardid inimesed? (Koguja 9:5, 10; Johannese 5:28, 29.)

² Aga mida öelda Jumala tõotuse kohta, et ta teeb lõpu kurjusele ja muudab meie maa paradiisiks? Kas ei lohutanud see sind ja kas ei täitnud see sind rõõmsa ootusega, kui sa seda teada said? Mida sa tundsid siis, kui said teada võimalusest mitte kunagi surra ja elavana sellesse tulevasse maisesse paradiisi pääseda? Kahtlemata olid sa vaimustatud. Jah, sa olid saanud kuulda Jumala lohutussõnumit, mida Jehoova tunnistajad kuulutavad praegu kogu maailmas (Laul 37:9—11, 29; Johannese 11:26; Ilmutuse 21:3—5).

 3. Miks kannatavad viletsust ka need, kes jagavad teistele Jumala lohutussõnumit?

³ Aga kui sa üritasid seda Piibli sõnumit teistele jagada, said sa aru ka sellest, et „usk ei ole mitte igaühe oma” (2. Tessalooniklastele 3:2). Mõned sinu endised sõbrad võib-olla naersid su üle sellepärast, et sa Piibli tõotustesse usku ilmutad. Ehk oled sa kannatanud koguni tagakiusamist sellepärast, et jätkasid Piibli uurimist koos Jehoova tunnistajatega. See vastupanu võis isegi kasvada sedamööda, kuidas sa hakkasid tegema muudatusi, et oma elu Piibli põhimõtetega kooskõlla viia. Sa hakkasid kogema viletsust, mida Saatan ja tema maailm põhjustavad kõigile, kes Jumala lohutuse vastu võtavad.

 4. Millistel eri viisidel võivad viletsusele reageerida äsjahuvitatud?

⁴ Kahju küll, kuid nagu Jeesus ennustas, mõned komistavad viletsuse pärast ja lõpetavad seetõttu läbikäimise kristliku kogudusega (Matteuse 13:5, 6, 20, 21). Teised aga peavad viletsuses vastu, hoides meeles lohutavaid tõotusi, mida nad on teada saanud. Lõpuks nad pühendavad oma elu Jehoovale ja lasevad end ristida tema Poja Jeesuse Kristuse jüngritena (Matteuse 28:19, 20; Markuse 8:34). Muidugi ei lõpe viletsus sellega, kui kristlane end ristida laseb. Näiteks selliselt inimeselt, kes minevikus on olnud ebamoraalne, võib kõlbeliselt puhta elu elamine suuri pingutusi nõuda. Teised peavad toime tulema pideva vastupanuga, mida osutavad uskmatud perekonnaliikmed. Ükskõik milles see viletsus ka ei seisneks, kõik, kes püüavad elada ustavalt oma pühendumistõotuse kohaselt, võivad olla kindlad ühes asjas. Nad saavad väga otseselt kogeda Jumala lohutust ja abi.

„Kõige troosti Jumal”

 5. Mida koges Paulus lisaks paljudele katsumustele, mida ta üle elas?

⁵ Apostel Paulus oli üks, kes väga hindas lohutust, mida pakub Jumal. Pärast eriti katsumusterohket aega Aasias ja Makedoonias koges ta suurt kergendust, kui sai teada, et Korintose kogudus oli tema manitsuskirjale positiivset vastukaja osutanud. See ajendas teda kirjutama neile teist kirja, milles leidub järgmine kiiduavaldus: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, [„hella”, NW] halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis” (2. Korintlastele 1:3, 4).

 6. Mida me võime teada saada Pauluse sõnadest, mis on kirjas 2. Korintlastele 1:3, 4?

⁶ Need inspireeritud sõnad ütlevad väga palju. Analüüsigem neid. Kui Paulus oma kirjades kiidab või tänab Jumalat või palub temalt midagi, siis me näeme, et tavaliselt ütleb ta seejuures midagi väga hindavat ka Jeesuse, kristliku koguduse Pea kohta (Roomlastele 1:8; 7:25; Efeslastele 1:3; Heebrealastele 13:20, 21). Seega suunab Paulus selle kiiduavalduse „Jumalale ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isale” (meie kursiiv). Seejärel, esmakordselt oma kirjades, kasutab ta kreeka nimisõna, mille tõlkevasteks on „hell halastus”. See nimisõna on tuletatud sõnast, millega väljendatakse kurbust kellegi kannatuste pärast. Seega kirjeldab Paulus Jumala hellasid tundeid kõigi tema ustavate sulaste vastu, kes kannatavad viletsust — hellasid tundeid, mis ajendavad Jumalat nende heaks halastavalt tegutsema. Ja viimaks võib öelda, et Paulus suhtus Jehoovasse kui selle meeldiva omaduse allikasse, nimetades teda „hella halastuse Isaks”.

 7. Miks võib öelda, et Jehoova on „kõige troosti Jumal”?

⁷ Jumala „hella halastuse” tulemusena saavad kergendust need, kes kannatavad viletsust. Sellepärast nimetab Paulus Jehoovat järgnevalt „kõige troosti Jumalaks”. Järelikult, ükskõik millist lohutust lahked kaasusklikud meile ka ei pakuks, võime suhtuda Jehoovasse kui selle allikasse. Pole võimalik saada tõelist, kestvat lohutust, kui see ei lähtu Jumalast. Pealegi on tema see, kes lõi inimese oma näo järgi, ja sellepärast oleme võimelised teisi lohutama. Jumala püha vaim ajendab tema sulaseid ilmutama hella halastust nende vastu, kes vajavad lohutust.

Õpetatud lohutajateks

 8. Kuigi Jumal ei põhjusta katsumusi, millist kasulikku mõju võib meile siiski avaldada see, kui me oleme viletsuses vastupidavad?

⁸ Kuigi Jehoova Jumal lubab seda, et tema ustavatele sulastele saab osaks mitmesuguseid katsumusi, ei põhjusta ta neid katsumusi mitte kunagi ise (Jakoobuse 1:13). Kuid see lohutus, mida ta meile viletsuse ajal pakub, võib meid teiste inimeste vajaduste suhtes tundlikumaks muuta. Millised on selle tulemused? „Et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib” (2. Korintlastele 1:4). Seega õpetab Jehoova meid, et me võiksime tõhusalt jagada tema pakutavat lohutust oma kaasusklikele ja neile, keda me kohtame oma teenistuses, kui me jäljendame Kristust ja ’trööstime kõiki leinajaid’ (Jesaja 61:2; Matteuse 5:4).

 9. a) Mis aitab meil kannatustes vastu pidada? b) Kuidas lohutab see teisi, kui me viletsuses ustavalt vastu peame?

⁹ Paulus pidas paljudes kannatustes vastu tänu rohkele lohutusele, mida ta sai Jumalalt Kristuse kaudu (2. Korintlastele 1:5). Ka meie võime rohkesti lohutust saada, kui mõtiskleme Jumala hinnaliste tõotuste üle, kui palume tema püha vaimu toetust ja kogeme seda, kuidas Jumal vastab meie palvetele. Sel viisil me saame jõudu jätkata Jehoova suveräänsuse toetamist ja selle tõestamist, et Kurat on valetaja (Iiob 2:4; Õpetussõnad 27:11). Kui me oleme mingisuguses viletsuses ustavaks jäänud, siis peaksime Pauluse sarnaselt andma kogu au Jehoovale, kelle lohutus aitab kristlastel katsumustes ustavaks jääda. Ustavate kristlaste vastupidavus mõjub vennaskonnale lohutavalt ja lisab teistele otsusekindlust „samade kannatamiste kandmiseks” (2. Korintlastele 1:6).

10., 11. a) Millised olid mõningad asjad, mis põhjustasid kannatusi muistse Korintose koguduses? b) Kuidas lohutas Paulus Korintose kogudust ja millist lootust ta väljendas?

¹⁰ Korintlased said osa kannatustest, mida kogevad kõik tõelised kristlased. Lisaks sellele vajasid nad nõuannet eemaldada kogudusest hooraja, kes ei kahetsenud (1. Korintlastele 5:1, 2, 11, 13). Kuna nad ei hakanud astuma seesuguseid samme ega teinud lõppu vaenutsemisele ja lahkhelidele, tegi see kogudusele häbi. Kuid lõpuks nad võtsid Pauluse nõuande vastu ja ilmutasid ehtsat kahetsust. Ta kiitis neid selle eest südamlikult ja ütles, et nende hea vastukaja tema kirjale oli teda lohutanud (2. Korintlastele 7:8, 10, 11, 13). Ilmselt oli kahetsenud ka kogudusest eemaldatu. Sellepärast andis Paulus neile nõu ’temale andeks anda ja teda kinnitada [„lohutada”, NW], et teda veel suurem kurvastus ära ei neelaks’ (2. Korintlastele 2:7).

¹¹ Kindlasti lohutas Pauluse teine kiri Korintose kogudust. Ja see oligi üks Pauluse eesmärke. Ta selgitas: „Meie lootus teie kohta on kindel, sest me teame, et otsekui teil on osa kannatustest, nõnda on teil osa ka troostist” (2. Korintlastele 1:7). Oma kirja lõpus innustas Paulus: „Olge edaspidigi .. lohutatud .. ning armastuse ja rahu Jumal on siis teiega” (2. Korintlastele 13:11, NW).

12. Mida vajavad kõik kristlased?

¹² Millise tähtsa õppetunni me sellest küll saame! Kõik kristliku koguduse liikmed peavad saama ’osa troostist’, mida Jumal pakub oma Sõna, püha vaimu ja maise organisatsiooni kaudu. Isegi kogudusest eemaldatud isikud võivad lohutust vajada, kui nad on oma vale eluviisi kahetsenud ja selle korda seadnud. Seega on „ustav ja mõistlik sulane” nende aitamiseks halastava korralduse teinud. Kord aastas külastavad kaks kogudusevanemat mõningaid eemaldatuid. Need ei pruugi enam mässulist hoiakut ilmutada ega raske patuga seotud olla ja nad vajavad ehk abi, et kogudusse tagasivõtmiseks vajalikke samme astuda (Matteuse 24:45; Hesekiel 34:16).

Pauluse viletsus Aasias

13., 14. a) Kuidas kirjeldas Paulus ränka viletsust, mis talle Aasias osaks sai? b) Millist vahejuhtumit võis ta mõelda?

¹³ Neid kannatusi, mida Korintose kristlased olid seni kogenud, ei saa võrrelda paljude viletsustega, mida Paulus kannatama pidi. Seega võis ta neile meelde tuletada: „Me ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, missuguses viletsuses me olime Aasias, kuidas meid ülemäära vaevati üle meie jõu, nõnda et me isegi olime kahevahel oma elu pärast. Ja me olime enestegi arvates surma mõistetud, et me ei loodaks eneste peale, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid nii suurest surmast ja päästab veelgi; tema peale me loodame, et tema ka edaspidi päästab” (2. Korintlastele 1:8—10).

¹⁴ Mõned piibliõpetlased usuvad, et Paulus pidas siin silmas märatsemist Efesoses, kus oleksid võinud elu kaotada nii Paulus kui ka tema kaks makedoonlasest reisikaaslast Gaajus ja Aristarhos. Need kaks kristlast veeti teatrisse, mida täitis märatsev rahvahulk, kes ’karjus ligi kaks tundi aega: „Suur on efeslaste [jumalanna] Artemis!” ’. Lõpuks õnnestus ühel linnaametnikul rahvahulka vaigistada. Kindlasti tegi see Paulusele palju meelehärmi, kui Gaajuse ja Aristarhose elu ohtu sattus. Tegelikult tahtis ta koguni ise kohale minna ja seda fanaatilist rahvahulka veenda, kuid tal ei lastud oma eluga sel viisil riskida (Apostlite teod 19:26—40).

15. Millisest äärmuslikust olukorrast võib ehk 1. Korintlastele 15:32—s juttu olla?

¹⁵ Kuid Paulus võis ka eelmainitud juhtumist palju äärmuslikumat olukorda kirjeldada. Oma esimeses kirjas korintlastele küsis Paulus: „Kui ma inimeste kombel olen Efesoses võidelnud metsalistega, siis mis kasu on mul sellest?” (1. Korintlastele 15:32). See võib tähendada seda, et Pauluse elu ei ohustanud mitte üksnes loomalikud inimesed, vaid sõnasõnalised metsloomad Efesose staadionil. Mõnikord karistati kurjategijaid sellega, et neid sunniti verejanuliste rahvahulkade silme all metsloomadega võitlema. Kui Paulus mõtles seda, et ta pidi kokku sattuma tõeliste metsloomadega, päästeti ta ilmselt viimasel hetkel kohutavast surmast, nagu ka Taaniel pääses sõnasõnaliste lõvide lõugade vahelt (Taaniel 6:23).

Näiteid nüüdisajast

16. a) Miks võivad paljud Jehoova tunnistajad öelda, et nad on kogenud kannatusi, mis sarnanevad Pauluse omadega? b) Milles me võime kindlad olla seoses nendega, kes on oma usu pärast elu kaotanud? c) Milliseid häid tulemusi on andnud see, kui kristlased on üle noatera surmast pääsenud?

¹⁶ Nüüdisajalgi võivad paljud kristlased oma kogemuste põhjal rääkida kannatustest, mis sarnanevad Pauluse omadega (2. Korintlastele 11:23—27). Ka tänapäeval on kristlasi ’vaevatud üle nende jõu’ ja paljud neist on sattunud olukordadesse, kus nad ’olid kahevahel oma elu pärast’ (2. Korintlastele 1:8). Mõned on massimõrvarite ja julmade tagakiusajate käe läbi elu kaotanud. Me võime kindlad olla, et Jumala lohutav vägi aitas neil vastu pidada ja et nad surid, hoides südame ja mõistusega kõvasti kinni oma taevase või maise lootuse täitumisest (1. Korintlastele 10:13; Filiplastele 4:13; Ilmutuse 2:10). Teistel puhkudel on Jehoova olukordi juhtinud nii, et meie vennad ja õed on surmast pääsenud. Pole kahtlustki, et need, kes on sellise pääsemise läbi elanud, on hakanud rohkem lootma „Jumala peale, kes surnud üles äratab” (2. Korintlastele 1:9). Hiljem võisid nad rääkida veelgi suurema veendumusega, kui nad Jumala lohutussõnumit teistele jagasid (Matteuse 24:14).

17.—19. Millised kogemused näitavad, et meie vennad Ruandas on Jumala lohutusest osa saanud?

¹⁷ Hiljuti kogesid meie kallid vennad Ruandas midagi sarnast sellega, mis sai osaks Paulusele ja tema kaaslastele. Paljud kaotasid oma elu, kuid Saatan ei suutnud hävitada nende usku. Pigem said meie vennad sellel maal väga isiklikult Jumala lohutust kogeda. Ruandas elavate hutude ja tutside genotsiidi ajal oli hutusid, kes riskisid oma eluga, et kaitsta tutsisid, ja tutsisid, kes kaitsesid hutusid. Ekstremistid tapsid mõned neist selle eest, et nad kaitsesid oma kaasusklikke. Näiteks hutust tunnistaja Gahizi tapeti pärast seda, kui ta varjas tutsist õde, kelle nimi on Chantal. Chantali tutsi rahvusest abikaasa Jeani peitis ühte teise kohta ära hutu õde nimega Charlotte. Jean ja üks teine tutsi vend olid 40 päeva peidus suures korstnas, kust nad öösiti ainult korraks välja tulid. Kogu selle aja jooksul Charlotte toitis ja kaitses neid, kuigi ta elas hutude sõjaväelaagri lähedal. Sellel leheküljel näed sa pilti taaskohtunud Jeanist ja Chantalist, kes on tänulikud oma hutudest kaasusklikele selle eest, et nad on nende pärast „pannud oma kaela tapavalmis” niisamuti, nagu seda tegid ka Priska ja Akvila apostel Pauluse pärast (Roomlastele 16:3, 4).

¹⁸ Ühte teist hutu tunnistajat Rwakabubut kiideti ajalehes „Intaremara” selle eest, et ta kaitses oma tutsidest kaasusklikke.a Seal öeldi: „Ka Rwakabubu, kes on üks Jehoova tunnistaja, peitis inimesi mitmesse kohta oma vendade (nii nimetavad üksteist kaasusklikud) juurde. Tavaliselt kulus tal terve päev selleks, et neile toitu ja joogivett kanda, pealegi on tal astma. Kuid Jumal tegi ta erakordselt tugevaks.”

¹⁹ Mõtle ka ühele huvitatutest hutu abielupaarile, kelle nimed on Nicodeme ja Athanasie. Enne genotsiidi puhkemist uuris see abielupaar Piiblit koos Alphonse’i-nimelise tutsi tunnistajaga. Riskides eluga, peitsid nad Alphonse’i oma koju. Hiljem said nad aru, et maja ei ole turvaline koht, sest nende hutudest naabrid teadsid, et neil on tutsist sõber. Sellepärast Nicodeme ja Athanasie peitsid Alphonse’i oma aias ühte auku. See oli õige tegu, sest naabrid hakkasid peaaegu iga päev Alphonse’i otsimas käima. Lamades selles augus 28 päeva, mõtiskles Alphonse taoliste Piibli jutustuste üle nagu näiteks see, mis räägib Raahabist, kes peitis kaks iisraellast oma maja katusele Jeerikos (Joosua 6:17). Praegu jätkab Alphonse Ruandas oma teenistust hea sõnumi kuulutajana ja on tänulik oma hutudest piibliõpilastele, kes tema pärast eluga riskisid. Aga kuidas läheb Nicodeme’il ja Athanasie’l? Nemad on nüüd Jehoova ristitud tunnistajad ja viivad huvitatud inimeste juures läbi üle 20 piibliuurimise.

20. Kuidas on Jehoova lohutanud meie vendi Ruandas, kuid mida paljud neist edaspidigi vajavad?

²⁰ Ajal, mil Ruandas algas genotsiid, oli sellel maal 2500 hea sõnumi kuulutajat. Kuigi sajad neist kaotasid oma elu või olid sunnitud maalt põgenema, on tunnistajate hulk kasvanud üle 3000. See kinnitab, et Jumal tõesti lohutas meie vendi. Kuidas on lugu Jehoova tunnistajate hulgas olevate paljude orbude ja leskedega? Muidugi kannatavad nad ikka veel viletsust ja vajavad pidevalt lohutust (Jakoobuse 1:27). Nende pisarad pühitakse täielikult ära alles siis, kui Jumala uues maailmas leiab aset ülestõusmine. Kuid tänu oma vendade abile ja sellele, et nad kummardavad „kõige troosti Jumalat”, suudavad nad eluga toime tulla.

21. a) Kus veel vajavad meie vennad hädasti Jumala lohutust ja milline on üks viis, kuidas me kõik saame neid aidata? (Vaata kasti „Troost nelja sõja-aasta jooksul”.) b) Millal rahuldatakse täielikult meie vajadus lohutuse järele?

²¹ Paljudes teisteski kohtades, nagu näiteks Eritreas, Singapuris ja endises Jugoslaavias, jätkavad meie vennad viletsusest hoolimata ustavalt Jehoova teenimist. Aidakem neid vendi, tehes korrapäraselt palveid selle eest, et nad lohutust saaksid (2. Korintlastele 1:11). Ja pidagem ustavalt vastu ajani, mil Jumal Jeesuse Kristuse kaudu sõna kõige otsesemas mõttes „pühib ära kõik pisarad [meie] silmist”. Siis me saame täiel määral lohutust, mida Jehoova pakub oma uues õiglases maailmas (Ilmutuse 7:17; 21:4; 2. Peetruse 3:13).

[Allmärkus]

Kas sa tead?

◻ Miks nimetatakse Jehoovat „kõige troosti Jumalaks”?

◻ Kuidas me peaksime suhtuma viletsusse?

◻ Kellele me saame lohutust jagada?

◻ Kuidas rahuldatakse täielikult meie vajadus lohutuse järele?

[Pilt lk 17]

Kuigi Jean ja Chantal on tutsi rahvusest Jehoova tunnistajad, varjasid just hutudest tunnistajad neid Ruanda genotsiidi ajal eri kohtades

[Pilt lk 17]

Jehoova tunnistajad jätkavad Jumala lohutussõnumi jagamist oma ligimestele Ruandas