Andmisrõõm

Nagu Jeesus ütles, teeb andmine nii andja kui saaja õnnelikuks. Soovist sellist õnne kogeda peavad paljud äärmiselt oluliseks jõulude ajal kingituste tegemist. Näiteks isegi eelmise aasta majanduskriisi tingimustes leiti ühes uurimuses, et Iirimaal plaanib üks leibkond kulutada jõulukingitustele keskmiselt 500 eurot.

Paljud leiavad, et jõuluaegne kingituste tegemine valmistab rohkem stressi kui rõõmu. Miks nii? Suur hulk poeskäijaid tunneb survet osta kingitusi, mis käivad neile rahakoti pihta. Ja kuna kõik ostavad kingitusi samal ajal, on poodlemine rahvamasside ja pikkade sabade tõttu nii mõnegi meelest tüütu tegevus.

„Andke jätkuvalt,” sõnas Jeesus (Luuka 6:38).a Ta ei öelnud, et kingituste tegemine peaks piirduma üksnes teatud ajaga aastas, siis kui seda üldiselt oodatakse. Jeesus õhutas oma järelkäijaid tegema spontaanseid kingitusi, see pidi olema osa nende eluviisist.

„Igaüks toimigu nii, nagu ta on oma südames otsustanud, mitte vastu tahtmist või sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:7). Nagu selgitab üks Piiblit kommenteeriv raamat, ütleb Paulus siin, et keegi „ei peaks andma midagi „sunniviisil” ehk kohusetundest”. Kui keegi on „rõõmus andja”, ei tunne ta sundust teha kellelegi teatud inimesele teatud ajal teatud kingitust, nagu see on tihtilugu jõulukinkidega.

„Kui esmalt on valmisolek anda, on see eriti meeldiv, kui see vastab sellele, mida inimesel on, mitte sellele, mida tal ei ole” (2. Korintlastele 8:12). Jumal ei oota, et kristlased satuksid kalleid kingitusi ostes võlgadesse. Kui keegi teeb kingituse vastavalt sellele, mis tal on, pole see Jumala silmis üksnes vastuvõetav, vaid „eriti meeldiv”. Milline kosutav kontrast pühadeaegsele reklaamlausele „osta nüüd, maksa hiljem”!