Kas religioon on inimkonna hädade allikas?

„KUI religioon ei õhuta võitlusi, mõjub ta narkootikumina, mis tuimastab inimeste südametunnistust ja täidab nende mõistuse pettekujutelmadega. ... Religioon muudab inimesed väiklaseks, ebausklikuks, vaenulikuks ja hirmunuks.” Endine metodisti misjonär, kes need sõnad kirjutas, lisas: „Need süüdistused on tõesed. On olemas halb religioon ja hea religioon.” („Start Your Own Religion”.)

Mõnele võib see tunduda ebaõiglane kriitika. Ent ajaloofakte ei saa eitada. Üldiselt on religioonil – mida defineeritakse kui „usku üleloomulikesse olendeisse või jõududesse ja nende austamist” – šokeeriv minevik. Religioon peaks avardama inimeste maailmavaadet ja sisendama neisse lootust, aga pahatihti põhjustab see hoopis konflikte, sallimatust ja viha. Miks?

Eksitav „valguseingel”

Piibel annab väga lihtsa vastuse. „Valguseinglina” esinev Kurat-Saatan on eksitanud miljoneid inimesi järgima Jumala õpetuste asemel tema õpetusi (2. Korintlastele 11:14). Apostel Johannes osutas Saatana laiaulatuslikule mõjule, öeldes: „Kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19, meie kursiiv). Johannes teadis, et Saatan „eksitab kogu maailma” (Ilmutuse 12:9).

Millised on selle tagajärjed? Saatana mõjul on tekkinud suur hulk usundeid, mis jätavad väliselt püha mulje. Neil on „jumalakartuse nägu”, aga nende tegelikku olemust näitab nende halb vili (2. Timoteosele 3:5; Matteuse 7:15–20). Religioon on probleemide lahendamise asemel ise saanud probleemiks.

Ära heida seda mõtet kõrvale kui ebausutavat või põhjendamatut ideed. Pettuse eesmärk seisnebki selles, et petetu ei oleks sellest teadlik. Apostel Paulus tõi selle kohta näite. Ta kirjutas: „Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale” (1. Korintlastele 10:20). Neid inimesi, kellest Paulus rääkis, oleks kindlasti šokeerinud mõte, et nad teenivad kurje vaime. Nad ise arvasid end kummardavat mingit head jumalat või jumalaid. Ometi olid neid petnud „taevaalused kurjuse vaimud”, kes Saatana eestvedamisel inimkonda eksitavad (Efeslastele 6:12).

Vaadelgem, kuidas õnnestus Saatanal petta ja eksitada suurt hulka kristlasi, kes eirasid apostel Johannese antud hoiatust kurjade vaimude mõju kohta (1. Korintlastele 10:12).

Jeesuse õpetus lähtus Jumalalt

„Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud,” ütles Jeesus Kristus (Johannese 7:16). Jah, tema õpetus oli pärit Kõigeväeliselt Jumalalt. Seepärast oli Jeesuse õpetusel võimas positiivne mõju. Tema õpetus ei tuimastanud inimeste südametunnistust ega täitnud nende mõistust pettekujutelmadega. Vastupidi, see vabastas inimesi religioossetest valedest ja mitmesugustest filosoofiatest, mis lähtuvad Saatana pettuse tõttu vaimses pimeduses olevast maailmast (Efeslastele 4:18; Matteuse 15:14; Johannese 8:31, 32).

Tõelisi kristlasi ei pidanud ära tuntama mitte lihtsalt välise vagaduse järgi, vaid usust, milles peegelduvad meeldivad, Jumala vaimu abil esile toodud omadused (Galaatlastele 5:22, 23; Jakoobuse 1:22; 2:26). Neist omadustest silmapaistvaim – tõelise kristluse tundemärk – on armastus (Johannese 13:34, 35).

Ent on üks tähtis mõte, mida tähele panna. Nimelt, Jeesus ja tema apostlid teadsid, et kristlik kogudus ei jää püsima sellisel kujul, nagu see algul moodustati. Nad teadsid, et osa inimesi taganeb õigest usust ja et õige religioon on mõnda aega varjatud.

Õige religioon mõnda aega varjatud

Tähendamissõnas nisust ja lustest ennustas Jeesus, et tuleb ajaperiood, mil õiget religiooni on peaaegu võimatu märgata. Võiksid seda tähendamissõna ise lugeda Matteuse 13:24–30, 36–43. Jeesus külvas põllule nisu, „head seemet”, mis kujutas tema ustavaid jüngreid, kellest koosnes algne kristlik kogudus. Samas hoiatas Jeesus, et „vaenlane”, Kurat-Saatan, külvab aja jooksul nisupõllule „lustet” – inimesi, kes väidavad, et järgivad Jeesus Kristust, tegelikult aga hülgavad tema õpetused.

Üsna pea pärast Jeesuse apostlite surma ilmusidki ajaloo areenile „lustet” kujutavad inimesed, kes eelistasid „Jehoova sõna” asemel pööraseid inimeste õpetusi (Jeremija 8:8, 9; Apostlite teod 20:29, 30). Selle tagajärjel tekkis moonutatud, võlts „kristlus”. Selle eesotsas oli, nagu Piibel ütleb, „ülekohtune” – kõlbeliselt rikutud vaimulikkond, kes oli täis „igasuguse ülekohtu pettust” (2. Tessalooniklastele 2:6–10). „Maailma-ajastu lõpul” pidi aga olukord muutuma. Jeesus ennustas, et sel ajal kogutakse nisutaolised kristlased kokku ühtsusesse ja et viimaks „lusted” hävitatakse.

Just võltskristlus on vastutav „aastasadu kestnud metsikuste” ja vaimse pimeduse eest, millesse ristiusk järgnevatel sajanditel mattus. Neid pahelisi ja vägivaldseid tegusid, mida end kristlasteks nimetanud inimesed on usu nimel teinud, nägi ka ette apostel Peetrus, ja ta märkis tabavalt, et „nende ... pärast pilgatakse tõe teed” (2. Peetruse 2:1, 2).

„Raevu ja vihkamise teoloogia”

Muidugi pole ainult ristiusk religiooni mainet maha kiskunud. Näiteks võiks tuua „sõjaka vagaduse” poolest tuntud fundamentalistlikud liikumised, mis endise nunna Karen Armstrongi sõnade järgi on tekkinud igas suuremas usundis. Armstrongi väitel on iga religiooni proovikiviks selle suutlikkus kasvatada inimestes osavõtlikkust ja hoolivust teiste vastu. Mida on näidanud fundamentalistlike religioonide ajalugu? „Ükskõik, kas tegemist on judaistliku, kristliku või islami fundamentalistliku usuga,” kirjutab ta, „ei läbi niisugune usk seda katset, kui sellest saab raevu ja vihkamise teoloogia.” („The Battle for God–Fundamentalism in Judaism, Christianity and Islam”.) Kas ainult fundamentalistlikud religioonid pole katset läbinud ning on saanud „raevu ja vihkamise teoloogiaks”? Ajalugu näitab midagi muud.

Õigupoolest on Saatan üles ehitanud ülemaailmse valereligiooni impeeriumi, mida iseloomustavad raev, vihkamine ja lõputud verevalamised. Piibel nimetab seda impeeriumi „Suureks Baabüloniks, ilmamaa ... jälkuste emaks”, ja seda kujutatakse prostituudina, kes istub metsalisetaolise poliitilise süsteemi seljas. On tähelepanuväärne, et naise süüks pannakse „kõikide verd, kes on tapetud maa peal” (Ilmutuse 17:4–6; 18:24).

Mitte igaüht pole petetud

Ajalugu näitab ka seda, et mitte igaüht pole petetud. Melvyn Bragg märgib, et isegi kõige pimedamal ajal „tegid paljud tublid inimesed head, kuigi neid ümbritsev maailm oli õel”. Tõelised kristlased ei lakanud kummardamast Jumalat „vaimus ja tões” (Johannese 4:21–24). Nad seisid lahus ülemaailmsest religioonisüsteemist, mis hoorana „toetas sõjategevust”. Nad keeldusid liitumast kiriku ja riigi koostööpartnerlusega, mis ajaloo kulgu arvestades on olnud „pigem Saatana kui Naatsareti Jeesuse tehtud leping”. („Two Thousand Years–The Second Millennium: From Medieval Christendom to Global Christianity”.)

Kui rääkida nüüdisajast, siis paljud on tähele pannud Jehoova tunnistajate positiivset mõju. Kuna Jehoova tunnistajad ei soovi mitte mingil moel määrida end valereligiooniga, on nad oma uskumused ja teguviisid rajanud täielikult Piiblile kui Jumala inspireeritud Sõnale (2. Timoteosele 3:16, 17). Ja esimese sajandi kristlaste sarnaselt on nad järginud Jeesuse käsku mitte olla maailma osa (Johannese 15:17–19; 17:14–16). Natsi-Saksamaal keeldusid nad tegemast kristlikes põhimõtetes kompromissi ja läksid seetõttu natsliku ideoloogiaga vastuollu. Hitler vihkas Jehoova tunnistajaid nende seisukoha pärast. Ühes kooliõpikus öeldakse: „Jehoova tunnistajad järgisid Piibli õpetust, mis ei luba mitte mingil põhjusel relva kätte võtta. Seetõttu keeldusid nad sõjaväeteenistusest ega sidunud end mitte mingil moel natsidega. Kättemaksuks vangistas SS terveid Jehoova tunnistajate perekondi. Umbes kolmandik kõigist [Saksamaa] Jehoova tunnistajatest tapeti koonduslaagrites.” („Germany–1918–45”.)

Loomulikult on ka paljude teiste religioonide julged esindajad oma tõekspidamiste pärast kannatanud. Kuid Jehoova tunnistajad talusid sellist kohtlemist ühtse usulise grupina. Suurem osa neist jäi kindlaks tähtsale Piibli põhimõttele: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29; Markuse 12:17).

Hädade allikas

Seega väide, et religioon on kõigi hädade allikas, on ainult osaliselt õige. Süüdi on valereligioon. Nüüdseks on juba väga lähedale jõudnud aeg, mil Jumal hävitab kõik valereligioonid (Ilmutuse 17:16, 17; 18:21). Ta kutsub kõiki õiglusearmastajaid: „Minge välja temast [Suurest Baabülonist, ülemaailmsest valereligiooni impeeriumist], minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused! Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod” (Ilmutuse 18:4, 5). Jah, Jumal tunneb sügavat pahameelt religiooni pärast, mis õhutab võitlusi, tuimastab inimeste südametunnistust ja täidab nende mõistuse pettekujutelmadega ning mis muudab inimesed väiklaseks, ebausklikuks, vaenulikuks ja hirmunuks.

Seni aga kogub Jumal tõearmastajad puhtasse religiooni, mis peab ustavalt kinni armastava, õiglase ja kaastundliku Looja põhimõtetest ja õpetustest (Miika 4:1, 2; Sefanja 3:8, 9; Matteuse 13:30). Sinagi võid sinna kuuluda. Kui soovid rohkem teadmisi selle kohta, kuidas puhast religiooni ära tunda, kirjuta selle ajakirja väljaandjatele või vestle ise mõne Jehoova tunnistajaga.

[Pilt lk 7]

Puhtas religioonis leiavad rõõmu igasuguse taustaga inimesed