Vägev nõrkustest hoolimata

MEIE nõrkused võivad olla otsekui raske taak, otsekui visalt me külge klammerdunud kaanid. Meil võib tekkida mõte, et neist ei saa iial võitu, või siis kujuneda välja väärtusetuse tunne, kui võrdleme end teistega ja jõuame järeldusele, et oleme küündimatud. Võib tulla ette sedagi, et kurnav haigus kipub röövima kogu meie energia ja elurõõmu. Olgu põhjus milline tahes, meile võib tunduda, et oleme väljapääsmatus olukorras. Ehk tunneme end nagu Iiob, kes ütles Jumalale: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles!” (Iiob 14:13).

Kuidas end sellisest lootusetusest läbi murda? Nii raske kui ka see pole, tuleb meil vahetevahel oma probleeme analüüsida. Oleks hea mõelda näiteks küsimustele, mida Jehoova esitas oma vaimu läbi Iiobile: „Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on! Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead! Või kes vedas selle üle mõõdunööri?” (Iiob 38:4, 5). Mõeldes neile tuumakatele küsimustele, oleme ilmselt sunnitud tunnistama Jehoova ülimat tarkust ja väge. Temal on tõsine põhjus lasta praegu maailmas valitseval olukorral kesta.

„Liha sisse antud vai”

Üks teine ustav jumalateenija palus Jehoovat kõrvaldada tema „liha sisse antud vai” – mingi näriv probleem. Kolmel korral palus apostel Paulus härdalt, et Jumal ta sellest katsekivist vabastaks. Mis see painav vai ka polnud, võis see röövida Pauluselt Jehoova teenimise rõõmu. Paulus võrdles seda lakkamatute rusikahoopidega. Jehoova vastus kõlas: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” Jehoova ei eemaldanud seda liha sisse antud vaia. Kuigi Paulusel tuli sellega edasi võidelda, lausus ta kokkuvõtlikult: „Kui olen nõder, siis olen vägev” (2. Kor. 12:7–10). Mida ta selle all mõtles?

Paulus ei saanud oma probleemist ime läbi lahti. Sellegipoolest ei takistanud see teda Jehoova teenistuses tähelepanuväärseid asju korda saatmast. Paulus lootis Jehoovalt tuge leida ja palus temalt pidevalt abi (Fil. 4:6, 7). Oma maise elu lõpupoole võis ta öelda: „Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud!” (2. Tim. 4:7).

Jehoova kasutab oma tahte teostamisel ebatäiuslikke inimesi nende puudustest ja probleemidest hoolimata, au aga läheb õigustatult temale. Tema võib anda neile inimestele juhiseid ja tarkust raskustega toimetulekuks ning teenistuses rõõmu säilitamiseks. Jah, tema saab panna ebatäiuslikke inimesi vaatamata nende nõrkustele suuri asju korda saatma.

Paulus tõi välja põhjuse, miks Jumal ei eemaldanud vaia tema liha seest: „Et ma ei läheks kõrgiks” (2. Kor. 12:7). Pauluse „vai” tuletas talle meelde tema piiratust ning aitas tal jääda alandlikuks. See on kooskõlas Jeesuse õpetusega: „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse” (Matt. 23:12). Katsumused õpetavad jumalateenijatele alandlikkust ning aitavad neil mõista, et ustavaks vastupidamiseks on neil vaja toetuda Jehoovale. Sel viisil saavad nad apostli kombel ’kiidelda Jehoovast’ (1. Kor. 1:31).

Varjatud nõrkused

Inimestel võib olla nõrkusi, millest nad pole teadlikud või mida neil on raske tunnistada. Näiteks võidakse olla liiga enesekindel, loota iseenese jõule (1. Kor. 10:12). Teine ebatäiuslikele inimestele üldomane nõrkus on soov silma paista.

Joab, kellest sai kuningas Taaveti väeülem, oli vapper, kindlameelne ja leidlik. Ometi sai ta süüdlaseks ränkades väärtegudes, mis osutab tema ülbele ja auahnele meelelaadile. Ta tappis jõhkralt kaks väepealikku. Kõigepealt kõrvaldas ta kättemaksuks Abneri. Hiljem teeskles Joab tervitavat oma tädipoega Amaasat, tegelikult aga haaras ta Amaasa habemest parema käega kinni, otsekui tahaks talle suud anda, et seejärel vasakus käes oleva mõõgaga ta läbi torgata (2. Saam. 17:25; 20:8–10). Amaasa oli pandud Joabi asemel väepealikuks. Joab kasutas soodsat võimalust oma rivaalist lahti saada, lootes ilmselt, et ta taas väepealikuks saab. On näha, et Joab ei ohjeldanud oma meelelaadi, sealhulgas oma isekaid ambitsioone. Ta tegutses halastamatult ilma mingite südametunnistuse piinadeta. Kui kuningas Taavet oli jõudnud oma eluõhtusse, käskis ta pojal Saalomonil hoolitseda selle eest, et Joab oma kurjuse eest teenitud tasu saab (1. Kun. 2:5, 6, 29–35).

Me ei tohiks mingil juhul oma vääradele ihadele järele anda. Meie võime oma nõrkusi ohjeldada. Esmalt tuleb meil need välja selgitada ja neid tunnistada. Seejärel on meil võimalik neist jagusaamiseks tegutseda. Me saame paluda Jehoovalt regulaarselt abi nõrkuste ületamiseks ning hoolega uurida tema Sõna, et leida nende kalduvustega võitlemise mooduseid (Heebr. 4:12). Meil võib olla tarvis oma puuduste kallal pidevalt tööd teha ning me ei tohi meelt heita. Võitlus võib jääda kestma seniks, kuni oleme ebatäiuslikud. Seda tõdes Paulus ka enda puhul, kirjutades: „Ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen.” Kuid me teame, et Paulus ei loobunud oma nõrkustega võitlemast, justkui polekski ta suuteline oma tegusid ohjes hoidma. Vastupidi, ta võitles oma nõrkustega pidevalt, toetudes Jumala abile Jeesus Kristuse kaudu (Rooml. 7:15–25). Ühes teises kirjakohas ütleb Paulus: „Ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks” (1. Kor. 9:27).

Inimesed kalduvad end õigustama. Me saame sellele Jehoova vaatekohta kasvatades vastu seista, kui toimime Pauluse manitsuse kohaselt kristlastele: „Hoiduge kurjast eemale, kiinduge heasse!” (Room. 12:9). Võitluses nõrkustest jagusaamiseks läheb meil vaja ausust, otsustavust ja enesedistsipliini. Taavet palus Jehoovat: „Sulata mu neerud ja mu süda!” (Laul 26:2). Ta teadis, et Jumal võib anda õige hinnangu ka meie varjatumaile kalduvustele ning osutada vajaduse korral abi. Kui järgime juhtimist, mida Jehoova oma Sõna ja püha vaimu kaudu annab, saame teha edusamme võitluses nõrkustest jagusaamise nimel.

Mõni inimene võib seista probleemide ees, millest omal käel jagusaamiseks pole tal enda arvates jaksu. Kahtlemata saavad kogudusevanemad pakkuda armastavat abi ja julgustust (Jes. 32:1, 2). Kuid oleks tark olla oma ootustes mõistlik. On probleeme, millele praeguses maailmas täielikku lahendust leida pole võimalik. Sellest hoolimata on paljud õppinud hakkama saama, nii et nad on saanud elada rahuldustpakkuvat elu.

Kindlustunne, et Jehoova toetab meid

Toogu need rasked ajad meile mis tahes probleeme, me võime olla täiesti kindlad, et Jehoova juhib ja toetab meid. Piibel kutsub meid üles: „Alanduge Jumala vägeva käe alla, et ta teid ülendaks omal ajal! Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1. Peetr. 5:6, 7).

Kui aastaid Peetelis teeninud Kathy sai teada, et ta mees põeb Alzheimeri tõbe, tundusid eesootavad raskused talle täiesti üle jõu käivat. Oli hädavajalik paluda iga päev Jehoovalt tarkust ja hingejõudu. Kui ta mehe seisund tasapisi halvenema hakkas, võtsid armastavad vennad aega, et viia end haigust puudutavate küsimustega kurssi, hoolitsevad õed aga pakkusid abielupaarile emotsionaalset tuge. Need kristlased olid Jehoova antud tugijõud, nii et Kathy jaksas hoolitseda oma mehe eest 11 aastat kuni tema surmani. Kathy ütleb: „Pisarsilmil ja kogu südamest tänasin Jehoovat kõige selle abi eest – see hoidis mind ülal. Varem ei osanud ma arvatagi, et mul võib jätkuda jaksu nii pikaks ajaks, kuigi olin kurnatusest nõrk!”

Abi varjatud nõrkustest ülesaamiseks

Kui inimene tunneb end väärtusetuna, võib ta mõelda, et Jehoova ei kuule hädaajal ta appihüüdu. Siis oleks eriti kohane meenutada, mida ütles Taavet, kui ta tundis süümepiina ränga patustamise pärast Batsebaga: „Murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Laul 51:19). Taavet tundis siirast kahetsust ning teadis, et ta võib Jumala poole pöörduda ja tema halastusele loota. Jehoova hoolitsev vaim kajastus Jeesuseski. Evangelist Matteus kasutab Jeesuse kohta Jesaja sõnu: „Rudjutud pilliroogu ta ei murra katki ja suitsevat tahti ta ei kustuta ära” (Matt. 12:20; Jes. 42:3). Maa peal olles oli Jeesus viletsate ja rõhutute vastu kaastundlik. Tema ei kustutanud õlilambi vaevu hõõguva tahiga võrreldava viletsa inimese viimast elusädet, vaid hoopis puhus hellalt tema eluleegi lõkkele. Just selline oli ta maa peal inimeste keskel olles. Kas ei pane see meid uskuma, et selline on Jeesus ka nüüd, ning et ta oskab meie nõrkustele kaasa tunda? Pangem tähele, kuidas kirjakohas Heebrealastele 4:15 osutatakse tema „kaastundmusele meie nõtrustega”.

„Liha sisse antud vaiast” kirjutades tõdes Paulus, et Kristuse vägi laotub tema üle justkui telk (2. Kor. 12:7–9, UM). Tänu Kristuse kaudu tulevale Jumala kaitsele tundis ta end viibivat otsekui ilmastikuolude eest varju pakkuvas telgis. Nii nagu Paulus, ei tohiks ka meie oma nõrkustele ja probleemidele alla anda. Et jääda vaimselt tugevaks, võime kasutada ära kogu selle abi, mida Jehoova oma maise koguduse kaudu pakub. Me saame teha kõik, mis inimlikult võimalik, ning jääda siis täie kindlusega lootma Jehoovale, et tema juhib meie samme. Kogedes, kuidas Jumala vägi meid me nõrkustes aitab, saame ka meie Pauluse kombel öelda: „Kui olen nõder, siis olen vägev!” (2. Kor. 12:10).

[Pilt lk 3]

Paulus palus Jehoovalt oma teenistusülesannete täitmiseks pidevalt abi

[Pilt lk 5]

Kuningas Taavet pani Joabi väepealikuks

[Pilt lk 5]

Joab kõrvaldas oma rivaali Amaasa

[Pilt lk 6]

Kogudusevanemad annavad Pühakirja põhjal armastavalt juhtnööre, mis aitavad meil oma probleemidega hakkama saada