Kas sina jääd laitmatuks?
MITU varblast eile suri? Keegi ei tea seda ja see tõenäoliselt ei huvitagi kedagi – linde on ju nii palju. Jehoova aga tunneb nende vastu huvi. Nendele näiliselt tähtsusetutele lindudele viidates ütles Jeesus jüngritele: „Ükski neist ei lange maha ilma teie Isata.” Ja ta lisas: „Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!” (Matteuse 10:29, 31).
Hiljem mõistsid jüngrid veelgi selgemalt, kui väärtuslikuks Jehoova neid peab. Apostel Johannes, kes oli üks jüngritest, kirjutas: „Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime” (1. Johannese 4:9). Lisaks sellele, et Jehoova pakub lunastust, kinnitab ta ka igale oma teenijale: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5).
On selge, et Jehoova tunneb vankumatut armastust oma rahva vastu. Küsimus seisneb aga selles, kas meie oleme Jehoovasse niivõrd kiindunud, et me ei hülga teda kunagi.
Saatan püüab meie laitmatust murda
Kui Jehoova juhtis Saatana tähelepanu Iiobi laitmatusele, vastas Saatan teravalt: „Kas Iiob asjata Jumalat kardab?” (Iiob 1:9). Tema küsimuse tagamõte oli, et inimesed on Jumalale lojaalsed üksnes siis, kui neile sellest tulu tõuseb. Kui see vastaks tõele, siis oleks piisavalt ahvatleva pakkumisega võimalik õõnestada iga kristlase laitmatust.
Alguses väitis Saatan, et Iiobi lojaalsus Jumalale kaoks, kui Iiob jääks ilma oma väärtuslikust varast (Iiob 1:10, 11). Kui see solvang osutus valeks, kinnitas Saatan: „Mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest!” (Iiob 2:4). Saatana väide võib küll mõningate inimeste puhul paika pidada, kuid Iiob ei loobunud oma laitmatusest. Ajalooline üleskirjutus annab sellele kinnitust (Iiob 27:5; 42:10–17). Kas sina oled sama lojaalne või lased Saatanal oma laitmatust rikkuda? Mõtle enda peale, kui vaatleme järgnevalt mõningaid tõdesid, mis puudutavad igat kristlast.
Apostel Paulus uskus, et tõeline kristlik lojaalsus on väga tugev. Ta kirjutas: „Ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ... ei käesolev ega tulev ... ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Roomlastele 8:38, 39). Kui meil on tugev armastus Jehoova vastu, võime olla selles sama veendunud. Selline armastus on nii püsiv side, et isegi surm ei suuda seda purustada.
Kui meil on Jumalaga nii lähedased suhted, ei küsi me endalt eales, kas me ka paari aasta pärast Jehoovat teenime. Niisugune ebakindlus tähendaks, et meie lojaalsus Jumalale sõltub sellest, mis meil elus juhtub. Tõelist laitmatust ei mõjuta välised tegurid; see oleneb hoopis sellest, millised me oleme seesmiselt (2. Korintlastele 4:16–18). Kui armastame Jehoovat kogu südamest, ei valmista me talle iialgi pettumust (Matteuse 22:37; 1. Korintlastele 13:8).
Meil tuleb siiski meeles pidada, et Saatan püüab lakkamatult meie laitmatust murda. Ta võib ahvatleda meid järele andma lihalikele himudele või kaaslaste survele või püüda mõne õnnetuse kaudu meid tõest loobuma panna. Jumalast võõrdunud maailm on selles rünnakus Saatana peamine liitlane, ehkki ka meie enda ebatäius teeb selle ülesande talle kergemaks (Roomlastele 7:19, 20; 1. Johannese 2:16). Kõigele vaatamata on meilgi selles lahingus mõningad eelised, mille hulgas pole sugugi vähetähtis asjaolu, et me oleme teadlikud Saatana mõtetest (2. Korintlastele 2:11).
Millised on Saatana mõtted? Paulus nimetab neid oma kirjas efeslastele „kavalateks rünnakuteks” (Efeslastele 6:11). Saatan kasutab meie laitmatuse murdmiseks riukalikke võtteid. Õnneks võime meie need „kavalad rünnakud” ära tunda, sest Kuradi meetodid on Jumala Sõnas meie heaks kirja pandud. Saatana katsetest hävitada Jeesuse ja Iiobi laitmatus on näha mõningaid võtteid, millega ta püüab ka meie kristlikku laitmatust murda.
Jeesuse laitmatust ei suudetud murda
Jeesuse teenistuse alguses jätkus Saatanal jultumust Jumala Poeg katsele panna, esitades talle väljakutse kivi leivaks muuta. Kui kaval! Jeesus polnud söönud 40 päeva ja kahtlemata oli ta väga näljane (Luuka 4:2, 3). Saatan pakkus, et Jeesus rahuldaks oma loomuliku soovi otsekohe, kuid see oleks olnud vastuolus Jehoova tahtega. Ka tänapäeval õhutab maailma propaganda inimesi oma soove rahuldama kohe, tagajärgedele mõtlemata. Lööklauseiks on: „Sa väärid seda kohe!” või „Lihtsalt tee seda!”.
Kui Jeesus oleks kustutanud oma nälja tagajärgedele mõtlemata, oleks Saatanal korda läinud panna Jeesus oma laitmatusest loobuma. Jeesus aga vaatas olukorrale vaimsest vaatenurgast ja sõnas kindlalt: „Kirjutatud on, et inimene ei ela ükspäinis leivast!” (Luuka 4:4; Matteuse 4:4).
Seejärel vahetas Saatan taktikat. Kasutades vääralt Pühakirja, mida Jeesuski oli tsiteerinud, õhutas Kurat Jeesust templiharjalt alla hüppama. Saatan väitis, et inglid kaitsevad Jeesust. Jeesusel polnud aga mingit kavatsust nõuda oma Isalt imeväelist kaitset lihtsalt selleks, et endale tähelepanu tõmmata. „Ära kiusa Issandat, oma Jumalat!” ütles Jeesus (Matteuse 4:5–7; Luuka 4:9–12).
Viimane võte, mida Saatan kasutas, oli täiesti otsene. Ta üritas Jeesusega kokkulepet saavutada, pakkudes talle kogu maailma ja selle hiilgust kõigest ühe kummarduse eest. See oli peaaegu kõik, mida Saatan võis pakkuda. Kuidas oleks aga Jeesus saanud kummardada oma Isa suurimat vaenlast? See oleks olnud mõeldamatu! „Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” kostis Jeesus (Matteuse 4:8–11; Luuka 4:5–8).
Kui Saatana kolm katset ebaõnnestusid, läks ta „tema juurest ära kuni järgmise sobiva ajani” (Luuka 4:13, UM). Siit on näha, et Saatan otsis pidevalt võimalust Jeesuse laitmatus katsele panna. Üks sobiv aeg saabus umbes kaks ja pool aastat hiljem, kui Jeesus hakkas oma jüngreid enda peatselt saabuvaks surmaks ette valmistama. Apostel Peetrus ütles: „Issand, heida enese peale armu; ärgu sündigu sulle seda!” (Matteuse 16:21, 22, Piibli Raamat).
Kas võis selline heasoovlik, kuid ekslik nõuanne kõlada Jeesusele meeldivalt, kuna see tuli ühelt tema jüngritest? Jeesus taipas kohe, et need sõnad peegeldasid Saatana, aga mitte Jehoova soove. Ta vastas kindlalt: „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!” (Matteuse 16:23).
Jeesuse kustumatu armastuse pärast Jehoova vastu ei suutnud Saatan tema laitmatust murda. Miski, mida Kurat oleks suutnud pakkuda, ega ükski katsumus, kui karm see ka poleks olnud, poleks suutnud õõnestada Jeesuse lojaalsust taevasele Isale. Kas meie oleme sama otsustavad, kui olukord teeb laitmatuse säilitamise meile raskeks? Iiobi näide aitab meil paremini mõista katsumusi, mida võime kohata.
Lojaalsus õnnetuste ajal
Iiobi kogemustest on näha, et õnnetused võivad tabada meid igal ajal. Ta oli õnnelikus abielus, tal oli kümme last ja hea vaimne eluviis (Iiob 1:5). Ent Iiobi teadmata puhkes tema laitmatuse pärast taevases õukonnas vaidlus ja Saatan otsustas ta laitmatuse murda ükskõik mil viisil.
Kiiresti kaotas Iiob kogu oma materiaalse jõukuse (Iiob 1:14–17). Sellegipoolest pidas Iiobi laitmatus katsele vastu, sest Iiob polnud kunagi lootnud rahale. Iiob meenutas aega, mil ta oli rikas: „Kas ma panin oma lootuse kullale . . . ? Kas ma rõõmutsesin, et mu varandus oli suur . . . ? Siis oleks seegi olnud kohtuväärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal!” (Iiob 31:24, 25, 28).
Meiegi võime tänapäeval kogu oma varast üleöö ilma jääda. Ühelt Jehoova tunnistajast ärimehelt peteti välja suur rahasumma ja ta läks peaaegu pankrotti. Ta tunnistab otsekoheselt: „Ma oleksin äärepealt infarkti saanud. Arvan, et pääsesin sellest üksnes tänu oma suhetele Jumalaga. See kogemus aitas mul aga mõista, et mu elus ei olnud vaimsed väärtused esikohal. Rahategemise põnevus kippus varjutama kõik muu.” Sellest ajast alates vähendas see tunnistaja oma äritegevust miinimumini ja ta teenib nüüd regulaarselt abipioneerina, pühendades kuus 50 tundi või rohkem kristlikule teenistusele. Kuid on ka teisi probleeme, mis võivad mõjuda veelgi laastavamalt kui vara kaotus.
Iiob oli vaevalt jõudnud ära kuulata sõnumid oma vara hävimisest, kui talle teatati, et ta kümme last on surma saanud. Siiski ta ütles kindlalt: „Jehoova nimi olgu kiidetud!” (Iiob 1:18–21). Kas ka meie peame kinni oma laitmatusest, kui kaotame järsku mitu pereliiget? Francisco, kes on Hispaanias kristlik ülevaataja, kaotas oma kaks last kohutavas bussiavariis. Ta leidis lohutust sellest, et hoidis end Jehoova ligi ja suurendas oma tegevust kristlikus teenistuses.
Kuid Iiobi katsumused polnud pärast laste traagilist kaotust kaugeltki mitte lõppenud. Saatan lõi teda eemaletõukava ja piinarikka haigusega. Just sel ajal andis Iiobi naine oma mehele halba nõu. „Nea Jumalat ja sure!” soovitas ta. Iiob ignoreeris tema nõuannet ega teinud „oma huultega pattu” (Iiob 2:9, 10). Tema laitmatus ei sõltunud mitte perekonna toest, vaid tema isiklikest suhetest Jumalaga.
Flora, kelle abikaasa ja vanem poeg hülgasid kristliku eluviisi üle kümne aasta tagasi, saab Iiobi tunnetest hästi aru. „See võib olla kohutav, kui sa kaotad äkitselt oma perekonna toetuse,” tunnistab ta. „Kuid ma teadsin, et mina ei oleks õnnelik väljaspool Jehoova organisatsiooni. Seepärast jäin kindlaks ja seadsin Jehoova esikohale ning püüdsin ise samal ajal olla hea abikaasa ja ema. Palvetasin pidevalt ja Jehoova andis mulle jõudu. Ma olen õnnelik, sest olen abikaasa tugevast vastupanust hoolimata õppinud Jehoovale täielikult lootma.”
Saatana järgmine võte Iiobi laitmatuse murdmiseks oli seotud Iiobi kolme sõbraga (Iiob 2:11–13). See võis Iiobile küll väga masendav olla, kui nad teda kritiseerima hakkasid. Nende väiteid uskuma jäädes oleks Iiob kaotanud kindla usalduse Jehoova Jumala vastu. Meeste mahakiskuvad nõuanded oleksid võinud viia teda meeleheitesse ja murda tema laitmatuse ning niiviisi oleks Saatana plaan korda läinud.
Selle asemel aga Iiob kinnitas: „Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest [„laitmatusest”, UM]!” (Iiob 27:5). Iiob ei mõelnud, et teised võiksid tema laitmatuse murda. Ta teadis, et ta laitmatus sõltub üksnes temast enesest ja ta armastusest Jehoova vastu.
Vanade võtetega uue saagi järele
Saatan kasutab ka praegu ära sõprade ja usukaaslaste ekslikke nõuandeid või mõtlematuid märkusi. Koguduseliikme heidutavad sõnad võivad õõnestada meie meelekindlust palju hõlpsamalt kui tagakiusamine väljastpoolt kogudust. Kristlik kogudusevanem, kes oli varem sõdurina otsese lahingutegevusega kokku puutunud, võrdles toonast võitlust valuga, mida ta sai tunda mõningate kaaskristlaste mõtlematute sõnade ja tegude tagajärjel. Ta ütles: „See on hullemaid asju, mida ma kunagi olen läbi elanud.”
Teisest küljest võib usukaaslaste ebatäius meid nii palju ärritada, et me loobume mõnega neist rääkimast või koguni hakkame puuduma kristlikelt koosolekutelt. Oma haavatud tunnetele leevenduse leidmine võib tunduda olevat kõige tähtsam. Oleks kurb, kui võtaksime sellise lühinägeliku seisukoha ja laseksime teiste tegudel või sõnadel kahju teha meie kõige kallimale varale – suhetele Jehoovaga. Kui me laseksime sellisel asjal juhtuda, siis me langeksime ühe Saatana igivana võtte lõksu.
Meil on muidugi õigus loota, et kristlikus koguduses järgitakse kõrgeid norme. Kui me aga ootame oma usukaaslastelt – kes on siiski veel ebatäiuslikud – liiga palju, tuleb meil paratamatult pettuda. Jehooval on oma teenijate suhtes realistlikud ootused. Kui me jäljendame tema eeskuju, siis me lepime kergemini teiste puudustega (Efeslastele 4:2, 32). Apostel Paulus soovitas: „Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!” (Efeslastele 4:26, 27).
Nagu Piibel selgelt näitab, kasutab Saatan erinevaid kavalaid meetodeid, et leiutada mingit viisi meie kristliku laitmatuse hävitamiseks. Mõned tema riukalikud võtted on ahvatluseks meie patusele loomusele, teised teevad meile valu. Eespool oleva arutelu abil võid sa mõista, miks ei peaks see sind kunagi üllatama. Armastades Jumalat kogu südamest, otsusta kindlalt näidata, et Kurat on valetaja, ja rõõmusta sellega Jehoovat (Õpetussõnad 27:11; Johannese 8:44). Pea meeles, et tõelise kristliku laitmatuse suhtes ei tohi iialgi kompromissi teha, ükskõik millised katsumused meid ka ei tabaks.