Tiitus — ”kaastööline, kes seisab teie huvide eest”

ESIMESE sajandi kristlikus koguduses kerkis aeg-ajalt probleeme. Need tuli lahendada ning see nõudis julgust ja kuulekust. Mees, kellel rohkem kui ühe taolise olukorraga tegemist tuli teha, oli Tiitus. Töötades koos apostel Paulusega, tegi ta tõsiseid pingutusi, aitamaks teistel käituda Jehoovale meelepärasel viisil. Seepärast ütles Paulus Korintose kristlastele, et Tiitus on ’kaastööline, kes seisab nende huvide eest’ (2. Korintlastele 8:23, UM).

Kes oli Tiitus? Milline osa oli temal probleemide lahendamises? Ja millist kasu meie võime saada, uurides tema käitumist?

Ümberlõikamise küsimus

Tiitus oli ümberlõikamata kreeklane (Galaatlastele 2:3).a Kuna Paulus nimetab teda ”tõeliseks pojaks meie ühise usu poolest”, võis Tiitus olla üks apostli vaimseid lapsi (Tiitusele 1:4; võrdle 1. Timoteosele 1:2). Tiitus oli koos Pauluse, Barnabase ja teistega Süüria Antiohhiast, kui need millalgi 49. aastal m.a.j. olid teel Jeruusalemma, et arutada ümberlõikamise küsimust (Apostlite teod 15:1, 2; Galaatlastele 2:1).

On oletatud, et kuna Jeruusalemmas oli ümberlõikamata paganate uskupöördumine vaidlusküsimuseks, võeti Tiitus kaasa näitamaks seda, et Jumala soosingu võivad pälvida nii juudid kui mittejuudid, hoolimata sellest, kas nad on ümber lõigatud või mitte. Mõned Jeruusalemma koguduse liikmed, kes olid enne kristluse vastuvõtmist olnud variserid, väitsid aga, et paganatest uskupöördunud tuleb ümber lõigata ning et nad peavad järgima Seadust — kuid see väide tõrjuti tagasi. Nõuda Tiituse ja teiste paganate ümberlõikamist tähendanuks mitte nõustuda sellega, et pääste sõltub Jehoova armust ja usust Jeesusesse Kristusesse, mitte aga Seaduse tegudest. Sellega oleks eiratud ka tõsiasja, et paganad ehk teistest rahvastest inimesed on samuti saanud Jumala püha vaimu (Apostlite teod 15:5—12).

Läkitatud Korintosesse

Kui ümberlõikamise küsimus oli lahendatud, said Paulus ja Barnabas täie voli kuulutada rahvastele. Sealjuures püüdsid nad iseäranis mõelda vaestele (Galaatlastele 2:9, 10). Niisiis, kui Tiitust kuus aastat hiljem taas mainitakse, on ta Pauluse saadikuna Korintoses, et organiseerida seal korjandust pühade heaks. Ent oma töö kallale asudes satub Tiitus taas ühte pingelisse olukorda.

Nagu võib Pauluse kirjadest korintlastele näha, kirjutas ta neile kõigepealt sellest, et neil ”ärgu olgu tegemist hoorajatega”. Ta oli sunnitud andma neile korralduse lükata kahetsematu hooraja endi seast välja. Jah, Paulus kirjutas neile jõulise kirja, tehes seda ”paljude silmapisaratega” (1. Korintlastele 5:9—13; 2. Korintlastele 2:4). Vahepeal aga oli Korintosesse läkitatud Tiitus, kes pidi abistama seal korjanduse osas puudustkannatavate Juudamaa kristlaste heaks. Ent ta võidi sinna läkitada ka eesmärgiga jälgida korintlaste vastukaja Pauluse kirjale (2. Korintlastele 8:1—6).

Millist vastukaja korintlased Pauluse nõuandele osutasid? Põledes soovist seda teada saada, võis Paulus Tiituse läkitada Korintosesse Efesosest üle Egeuse mere, tehes talle ülesandeks sõna saata niipea kui võimalik. Et Tiitus jõuaks oma missiooni lõpetada ja randuda enne talve tulekut (novembri keskpaiku), tuleks tal Troasse suunduda laevaga või siis võtta ette pikem teekond maitsi mööda Hellespontose teed. Paulus jõudis kokkulepitud kohtumispaika Troas ilmselt aegsasti, sest hõbeseppade õhutatud mässu tõttu oli ta sunnitud Efesosest lahkuma ettenähtust varem. Olles nüüd Troas oodates juba rahutuks muutunud, mõistis Paulus, et merd mööda Tiitus ei tule. Seepärast asus Paulus ise teele, lootuses temaga kohtuda. Kuna ta oli Euroopa pinnal, reisis ta kindlasti mööda Via Egnatia’t ning sai Tiitusega lõpuks kokku Makedoonias. Pauluse suureks kergenduseks ja rõõmuks olid sõnumid Korintosest head. Kogudus oli apostli nõuandele soodsat vastukaja osutanud (2. Korintlastele 2:12, 13; 7:5—7).

Ehkki Paulus oli olnud mures selle pärast, kuidas tema saadikut vastu võetakse, aitas Jumal Tiitusel oma ülesande täita. Tiitus võeti vastu ”kartuse ja väristusega” (2. Korintlastele 7:8—15). Kommentaator W. D. Thomasi sõnab: ”Me võime olla kindlad, et Pauluse manitsust mahendamata veenis [Tiitus] korintlasi osavalt ja taktitundeliselt, kinnitades neile, et nõnda rääkides peab Paulus silmas nende vaimset heaolu.” Selle aja jooksul jõudsid Korintose kristlased oma sõnakuuleliku vaimu ja positiivsete muudatuste tõttu Tiitusele armsaks saada. Nende kiiduväärt hoiak osutus talle julgustuseallikaks.

Mida aga öelda Tiituse Korintose-missiooni teise aspekti kohta — korjanduse organiseerimise kohta Juudamaal elavate pühade heaks? Sellest, kuidas Tiitus oma tööga hakkama sai, saame pildi 2. Kirjast korintlastele. See kiri kirjutati tõenäoliselt Makedoonias sügisel aastal 55 m.a.j., peagi pärast seda, kui Tiitus ja Paulus kohtusid. Paulus kirjutas, et Tiitus, kes seda korjandust juhatas, tuleb nüüd nende juurde tagasi koos kahe abilisega — kelle nimesid ei ole mainitud —, et viia korjandus lõpuni. Kuna Tiitus armastas korintlasi, oli ta rõõmuga valmis tagasi pöörduma. On ka tõenäoline, et minnes tagasi Korintosesse, võttis Tiitus endaga ühes Pauluse teise inspireeritud kirja korintlastele (2. Korintlastele 8:6, 17, 18, 22).

Tiitus polnud aga mitte üksnes hea organiseerija, vaid ta oli ka mees, kellele võis usaldada delikaatseid ülesandeid keerulistes olukordades. Ta oli julge, küps ja kindlameelne. Paulus oli ilmselt veendunud, et Tiitus saab hakkama ka nende Korintose ”ülisuurte apostlitega”, kes seal parajasti probleeme põhjustasid (2. Korintlastele 11:5). Et Tiitus selline tõesti oli, seda kinnitab järgmine juhtum Pühakirjas, kus leiame ta jällegi pingelises ülesandes.

Kreeta saarel

On võimalik, et Paulus kirjutas Tiitusele millalgi aastail 61—64 m.a.j., kui see oli teenimas Vahemeres asuval Kreeta saarel. Paulus oli ta jätnud sinna selleks, et ta ’korraldaks, mis veel jäi korraldamata, ja seaks vanemaid igasse linna’. Kreetalased olid üldiselt tuntud kui ”luiskajad, õelad loomad ja laisklejad vatsad”. Seepärast tuli Tiitusel Kreetaski taas üles näidata julgust ja kindlameelsust (Tiitusele 1:5, 10—12). See oli vägagi vastutusrikas ülesanne, kuna sellest tõenäoliselt sõltus kristluse tulevik sellel saarel. Oma inspireeritud kirjas andis Paulus Tiitusele teada, mida tuleb silmas pidada potentsiaalsete ülevaatajate juures. Neid kõlblikkusnõudeid arvestatakse kristlike vanemate määramise juures tänapäevalgi.

Seda, millal Tiitus Kreetalt lahkus, Pühakiri teada ei anna. Ta oli seal aga vähemasti niikaua, et Paulus jõudis paluda tal hoolitseda Zeenase ja Apollose vajaduste eest, kes olid seal mingil teadmata ajal peatumas oma teekonnal. Kuid väga kaua Tiitus sellel saarel olla ei võinud. Paulusel oli plaanis läkitada sinna kas Artemas või Tühhikos, misjärel Tiitus pidi apostliga kohtuma Nikoopolises, mis oli tõenäoliselt prominentne linn Kreeka loodeosas (Tiitusele 3:12, 13).

Piibli viimane põgus viide Tiitusele lubab oletada, et millalgi 65. aastal m.a.j. sai ta Pauluselt juba uue ülesande. See viis ta Dalmaatiasse, mis asub tänapäevases Horvaatias Aadria mere idarannikul (2. Timoteosele 4:10). Meile ei räägita, mida Tiitus seal tegema pidi, kuid on oletatud, et ta saadeti sinna korraldama koguduse asju ja tegema misjonitööd. Kui see oli nii, siis oli ta sealne tegevus sarnane teenistusega Kreetal.

Kui tänulikud me oleme, et meil on selliseid küpseid kristlikke ülevaatajaid nagu Tiitus! Mõistes selgelt Pühakirja põhimõtteid ja rakendades neid julgelt ellu, kaitsevad nad koguduse vaimsust. Jäljendagem siis nende usku ja olgem kui Tiitus, seistes hea oma kaasusklike vaimsete huvide eest (Heebrealastele 13:7).

[Allmärkus]

[Pilt lk 31]

Tiitus oli Korintose ja mujal elavate kristlaste julge kaastööline, kes seisis nende huvide eest