„Võidurongkäigus”
VÕIDURONGKÄIK oli vaenlase üle saavutatud võidu suurejooneline pühitsemine. Üks kõige kõrgemaid austusavaldusi, mida Rooma Senat võis võidukale kindralile osaks saada lasta, oli lubada tal pühitseda oma võitu sellise ametliku ja kuluka rongkäiguga. Apostel Paulus mainis võidurongkäiku oma kirjades kaks korda. Enne tema sõnade vaatlemist püüdkem aga kujutleda sellist rongkäiku. Kujutlegem tänavaid ääristavaid rahvahulki, kui see rongkäik liigub aeglaselt piki Via Triumphalist ja tõuseb keereldes üles Jupiteri templi juurde Rooma Kapitooliumi künkale.
„Põlevatest maitseainetest tulev meeldiv lõhn levis templites ja tänavatel, täites õhu nende aroomiga,” kirjutas õpetlane James M. Freeman. „Senat ja riigi tähtsad kodanikud austasid võitjat sellega, et nad viibisid rongkäigus. Kõige kallimad sõjasaagid, nagu kuld, hõbe, igasugused relvad, lipud, haruldased ja kallid kunstiteosed ning kõik muu, mis oli vallutaja või vallutatu jaoks kõige suurema väärtusega, kanti inimhulkade nähes läbi linna. Ka sõjavange sunniti rongkäigus marssima. Kindral, kelle auks see võidurongkäik oli korraldatud, sõitis nelja hobuse poolt veetavas erilise kujuga sõjavankris. Tema rüü oli kullaga tikitud ja tema tuunikat katsid lilled. Tema paremas käes oli loorberioks ja vasakus käes valitsuskepp; ning tema peas oli Delfi loorberipärg. Sõdurite hüüete ja rahva aplausi saatel saadeti võitja mööda tänavaid Jupiteri templi juurde, kus ohverdati ohvreid, pärast seda oli templis avalik pidu.”
Paulus kasutas võidurongkäiku piltlikus mõttes, kui ta meie ajaarvamise 55. aastal kirjutas oma teise kirja korintlastele. Ta ütles: „Tänu Jumalale, kes meile ikka annab võimust Kristuses [„kes meid ikka juhib võidurongkäigus koos Kristusega”, NW] ja teeb avalikuks oma tunnetuse lõhna meie kaudu kõigis paigus. Sest meie oleme Jumalale Kristuse hea lõhn niihästi nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukka lähevad, ühtedele küll surmalehk surmaks, kuid teistele elulõhn eluks.” — 2. Korintlastele 2:14—16.
Siin kujutatakse Paulust ja teisi võitud kristlasi kui Jumala andunud alamaid „koos Kristusega”. Neid kujutatakse poegade, ohvitseride ja sõduritena, kes järgnevad Jehoova kaaskonnana tema juhtimisel healõhnalisel võidurongkäigul. (Vaata Vahitorn, 15. juuli 1990, leheküljed 10—15.) Selline rongkäigu piltlik kasutamine näitab, et nende jaoks, kes hülgavad hea sõnumi Jumala Kuningriigist, on ainuke väljavaade surm. Aga kui erinev see on küll Jeesuse võitud järelkäijate väljavaatest! Neil on lootus saada surematu taevane elu koos Kristusega. Ja kuidas on lugu nende lojaalsete kaaslastega, kes samuti on pühendunud Jumalale? Neil on rõõmuküllane lootus elada maises paradiisis, kus Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam”. (Ilmutuse 21:1—4; Luuka 23:43) Kas sina oled selle õnneliku rahvahulga osa?
Koloslastele 2:15 (NW) on esitatud teistsugune pilt. Paulus kirjutas seal: „Riisunud valitsused ja võimud paljaks, esitas [Jumal] nad avalikult rahvale kui võidetud, juhtides neid võidurongkäigus selle kaudu.” Siin kujutatakse Kurat-Saatana alluvuses olevaid vaenuvalitsusi ja —võime kinnivõetutena ja sõjavangidena võidurongkäigus. Jehoova, Võitja, võtab nad alasti ja näitab neid avalikult kui võidetuid. Nad on võidetud „selle kaudu”, see on Jeesuse „piinaposti” kaudu. Tema surm postil andis aluse „käsitsi kirjutatud dokumendi” (Seaduselepingu) kustutamiseks ja tegi kristlastele võimalikuks vabaneda saatanliku pimedusevõimu vangistusest. (Koloslastele 2:13, 14, NW) Kuidas me küll peaksime seda kristlikku vabadust hindama!