Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Pauluse kirjadest korintlastele
APOSTEL Paulus on sügavalt mures Korintose koguduse vaimse heaolu pärast. Ta on kuulnud, et sealsete vendade vahel on lahkhelisid ja et sallitakse ebamoraalsust. Paulus on saanud koguduselt ka kirja, kus tahetakse teatud asjus selgust saada. Nõnda siis kirjutabki ta aastal 55 kolmandal misjonireisil Efesoses viibides korintlastele oma kahest kirjast esimese.
Ilmselt juba mõne kuu pärast kirjutab ta esimese kirja jätkuks teise kirja. Kuna meie päevil on olukord mõneski mõttes võrreldav sellega, mis toimus nii esimese sajandi Korintose koguduses kui väljaspool seda, on Pauluse kirjades korintlastele väga väärtuslik sõnum ka meie jaoks (Heebr. 4:12).
„VALVAKE, SEISKE USUS, ... SAAGE TUGEVAKS!”
Paulus manitseb vendi, et nad ’kõik ühtviisi räägiksid’ (1. Kor. 1:10). Peale Jeesus Kristuse ei ole „teist alust”, mille peale ehitada kristlikke omadusi (1. Kor. 3:11–13). Paulus ütleb hooraja kohta Korintose koguduses: „Lükake siis kurjategija endi seast välja” (1. Kor. 5:13). „Ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks,” sõnab ta (1. Kor. 6:13).
Vastuseks sellele, millest nemad olid kirjutanud, annab Paulus head nõu abiellumise ja vallalisuse kohta (1. Kor. 7:1). Pärast seda kui Paulus on rääkinud kristlikust juhtpositsioonist, kristlike koosolekute korrast ja ülestõusmise vaieldamatusest, innustab ta: „Valvake, seiske usus, olge mehed, saage tugevaks!” (1. Kor. 16:13).
Vastused piiblilistele küsimustele:
1:21 – Kas Jehoova kasutab tõesti rumalust, et päästa need, kes usuvad? Ei, seda mitte. Aga kuna „maailm ... ei õppinud tundma Jumalat tarkuse kaudu”, siis on tema abinõud inimeste päästmiseks maailma silmis rumalus (Joh. 17:25).
5:5, P 1997 – Mida tähendab, et „see [kuri] mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks, et vaim võiks pääseda”? Kui inimene, kes rängalt patustab ega kahetse, kogudusest eemaldatakse, kuulub ta jälle Saatana kurja maailma (1. Joh. 5:19). Sellepärast öeldakse, et ta on loovutatud Saatanale. Kuna selline inimene heidetakse kogudusest välja, siis hävitatakse ehk kõrvaldatakse kogudusest tema halb mõju ning säilitatakse koguduse hea vaim ehk seal valitsev hoiak (2. Tim. 4:22).
7:33, 34 – Mida mõeldakse ’maailmale kuuluva’ all, mille eest abielumees ja -naine hoolitsevad? Paulus viitab igapäevastele asjadele, mille eest abielus kristlased peavad hoolt kandma. Nendeks on näiteks toit, rõivad, eluase, kuid mitte selle maailma halvad asjad, millest kristlastel tuleb hoiduda (1. Joh. 2:15–17).
11:26 – Kui tihti tuleks Jeesuse surma mälestada ja mis ajani seda tuleks teha? Paulus ei ütle, et Jeesuse surma tuleks mälestada sageli. Ta ütleb, et „iga kord” ehk kord aastas 14. niisanil, kui võitud kristlased saavad osa mälestusõhtu sümbolitest, kuulutavad nad „Issanda surma”. Nad teevad seda, „kuni ta tuleb” ehk kuni ta võtab nad ülesäratamise kaudu taevasse (1. Tess. 4:14–17).
13:13 – Mis mõttes on armastus usust ja lootusest suurem? Kui „kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse”, täide läheb, siis ei ole usul ja lootusel enam sama rolli mis varem (Heebr. 11:1). Armastus on usust ja lootusest selles mõttes suurem, et see püsib igavesti.
15:29, UM – Mida tähendab olla ristitud „selleks, et olla surnud”? Paulus ei pidanud silmas seda, et elavaid tuleks ristida nende eest või nende pärast, kes surid, olles ristimata. Paulus räägib siin sellest, et võitud kristlased ristitakse sellisesse eluviisi, kus neil tuleb surmani laitmatuks jääda, misjärel nad äratatakse üles vaimseks eluks.
Õpetus meile:
1:26–31; 3:3–9; 4:7. Kui toome alandlikult kiitust Jehoovale ega tõsta ennast esile, edendame koguduses ühtsust.
2:3–5. Kreeka filosoofia ja tarkuse keskuses Korintoses tunnistust andes võis Paulus tunda muret selle üle, kas ta ikka suudab oma kuulajaid veenda. Kuid ta ei lubanud oma nõrkustel või kartustel, mida ta tunda võis, takistada end täitmast Jumalalt saadud ülesannet. Samamoodi ei tohiks harjumatu olukord takistada meil rääkimast Jumala Kuningriigi head sõnumit. Me võime otsekui Paulus kindlalt loota Jehoova abile.
2:16. „Kristuse meelt” omada tähendab mõista tema mõttelaadi ning mõelda samamoodi nagu tema, tunda hästi ta isiksust ja järgida tema eeskuju (1. Peetr. 2:21; 4:1). Kui oluline on küll hoolikalt uurida Jeesuse elu ja teenistust!
3:10–15; 4:17. Meil tuleks analüüsida ja parandada oma oskust õpetada ja teha jüngreid (Matt. 28:19, 20). Kui me ei õpeta hästi, võib juhtuda, et meie õpilane ei jää usukatsetes püsima ning me võime tunda nii suurt kaotusvalu, et meiegi pääseme „otsekui läbi tule”.
6:18. Sõnad „põgenege hooruse eest” tähendavad, et vältida ei tuleks mitte ainult por·neiʹa alla kuuluvaid tegusid, vaid ka pornograafiat, moraalset ebapuhtust, seksuaalfantaasiaid, flirtimist – kõike, mis võiks viia hooruseni (Matt. 5:28; Jak. 3:17).
7:29. Abikaasad peaksid jälgima, et nad ei oleks teineteisele niivõrd keskendunud, et see tõukaks Kuningriigi huvid nende elus teisele kohale.
10:8–11. Iisraellaste nurisemine Moosese ja Aaroni vastu haavas Jehoovat väga. Oleks hea jälgida, et meil ei tekiks harjumust nuriseda.
16:2. Selleks et Kuningriigi töö heaks järjekindlalt annetada, tuleb meil seda planeerida ja annetusi süstemaatiliselt teha.
„VÕTKE MANITSUST”
Paulus ütleb korintlastele, et nad peaksid noomida saanud kahetsevale patustanule lahkelt „andeks andma ja teda kinnitama”. Kuigi esimene kiri oli neid kurvastanud, väljendab Paulus oma rõõmu, sest nad ’kurvastusid meeleparanduseks’ (2. Kor. 2:6, 7; 7:8, 9).
Paulus innustab korintlasi: „Otsekui te kõiges olete rikkad,... nõnda olge helde käega.” Vastanud vastuseisjaile, annab ta lõpuks kõigile nõu: „Olge rõõmsad, seadke oma asjad korda, võtke manitsust, olge üksmeelsed, pidage rahu” (2. Kor. 8:7; 13:11).
Vastused piiblilistele küsimustele:
2:15, 16 – Mis mõttes me oleme „Kristuse hea lõhn”? Selles mõttes, et me peame kinni Piibli õpetustest ja jagame selle sõnumit. Niisugune „lõhn” ei pruugi meeldida ülekohtustele, kuid Jehoova ja ausasüdameliste inimeste jaoks on see hea lõhn.
5:16 – Mida see tähendab, et võitud kristlased ei tunne „kedagi liha poolest”? Nad ei vaata inimestele lihalikust seisukohast, see tähendab, et nad ei eelista kedagi rikkuse, rassi või rahvuse alusel. Neile on olulised vaimsed suhted kaasusklikega.
11:1, 16; 12:11 – Kas Paulus oli korintlastega suheldes rumal? Ei olnud. Siiski võis ta paista mõnele kiitleva või rumalana selle tõttu, mis ta oma apostliameti kaitsmiseks oli sunnitud ütlema.
12:1–4 – Kes „tõmmati paradiisi”? Kuna Piiblis ei mainita, et keegi teine peale Pauluse oleks saanud sellise nägemuse, ja kuna see lõik järgneb sellele osale, kus ta kaitseb oma apostliametit, räägib ta nähtavasti omaenda kogemusest. Apostel nägi nägemuses ilmselt vaimset paradiisi, kus kristlik kogudus on „lõpuajal” (Taan. 12:4).
Õpetus meile:
3:5. Põhimõtteliselt ütleb see salm meile, et Jehoova teeb kristlased võimeliseks teenistuses osalema oma Sõna, püha vaimu ja oma organisatsiooni maise osa kaudu (Joh. 16:7; 2. Tim. 3:16, 17). Meil tuleks hoolega Piiblit ja Piiblil põhinevaid väljaandeid uurida, püsivalt paluda püha vaimu ja käia korrapäraselt kristlikel koosolekutel ning neist osa võtta (Laul 1:1–3; Luuka 11:10–13; Heebr. 10:24, 25).
4:16. Kuna Jehoova uuendab meie „sisemist inimest ... päev-päevalt”, tuleks meil regulaarselt võtta vastu seda, mida ta pakub, ning mitte lasta päeval mööda minna, ilma et oleksime mõelnud vaimsetele asjadele.
4:17, 18. Kui peame meeles, et viletsus on silmapilkne ja kerge, aitab see raskel ajal Jehoovale ustavaks jääda.
5:1–5. Kui ilusasti küll Paulus räägib võitud kristlaste tunnetest taevase elu lootuse vastu!
10:13, UM. Kui meid pole just määratud suurema vajadusega piirkonda, tuleks üldjuhul töötada ainult meie kogudusele määratud territooriumil.
13:5. Et ’katsuda iseendid läbi’, kas me oleme usus, tuleb meil Piiblist õpitu valguses oma käitumist vaagida. Iseenda uurimiseks tuleb hinnata oma vaimsust, sealhulgas seda, kui vahedad on meie tajuvõimed ning mil määral me teeme usutegusid (Heebr. 5:14; Jak. 1:22–25). Rakendades Pauluse häid soovitusi, võime käia edasi tõeteel.
[Pilt lk 26, 27]
Mida tähendavad sõnad „iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote”? (1. Kor. 11:26.)