Miks Saulus kiusas taga kristlasi?

”MINA ISE OLIN KA KUNAGI arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele. Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt. Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades” (Apostlite teod 26:9—11, EP 97).

NÕNDA ütles Saulus Tarsosest, keda tunti ka apostel Paulusena. Ajal, mil ta seda ütles, oli ta muidugi juba muutunud. Ta polnud enam kristlaste vastane, vaid üks kristluse tulihingelisemaid edendajaid. Mis aga ajendas varem Saulust kristlasi taga kiusama? Miks ta mõtles, et peab seda tegema? Kas tema loost on midagi õppida?

Stefanose kividega surnuksviskamine

Saulus ilmub Piibli aruandesse ühes nendega, kes tapsid Stefanose. ”[Nad] lükkasid ta [Stefanose] linnast välja ja viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma riided maha ühe noore mehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus.” ”Aga Saulusel oli hea meel Stefanose surmast” (Apostlite teod 7:58; 8:1). Mis viis sellise rünnakuni? Juudid, sealhulgas mõned Kiliikiast tulnud, vaidlesid Stefanosega, kuid ei suutnud talle vastu seista. Kas Saulus, kes oli samuti Kiliikiast, oli ka nende hulgas, seda pole kirjas. Igal juhul kasutasid nad valetunnistajaid, et süüdistada Stefanost jumalateotamises, ning vedasid ta Suurkohtu ehk süneedriumi ette. (Apostlite teod 6:9—14.) Selle koosolekut juhatas ülempreester ning see toimis juudi ülemkohtuna. Kõrgeima usulise autoriteedina kaitsesid selle liikmed muu hulgas oma õpetuste puhtust. Nende silmis vääris Stefanos surma. Söandas ta ju neid süüdistada selles, et nad ei pea Seadust (Apostlite teod 7:53). Selle peale nad lihtsalt pidid talle tõestama, kuidas nad seda peavad!

Et Saulus nende arvamuse heaks kiitis, on tema veendumusi arvesse võttes loogiline. Ta oli variser. See võimas sekt nõudis seaduse ja pärimuse ranget järgimist. Kristlasi peeti nende tõekspidamiste vastasteks, kuna nad õpetasid uuel viisil päästet Jeesuse kaudu. Esimese sajandi juudid ootasid Messiat kui hiilgavat Kuningat, kes vabastaks nad Rooma ülemvõimu vihatud ikke alt. Mõte, et see, kelle suur süneedrium jumalateotamise pärast hukka mõistis ning kes seejärel otsekui neetud kurjategija piinapostile löödi, võinuks olla Messias, oli nende mõtteviisile täiesti võõras, täiesti vastuvõetamatu ja vastik.

Seadus ütles, et puusse poodu on ”Jumalast neetud” (5. Moosese 21:22, 23; Galaatlastele 3:13). Sauluse seisukohast võetuna ”käisid need sõnad otseselt Jeesuse kohta”, kommenteerib Frederick F. Bruce. ”Ta suri Jumalast neetuna ning seetõttu polnud mõeldavgi, et ta on Messias, kellel pärimuse järgi pidi olema Jumala erakordne õnnistus. Väita, et Jeesus on Messias, oli seega jumalateotus; need, kes väitsid midagi nii pöörast, pidid kannatama kui jumalateotajad.” Saulus ise tunnistas hiljem samuti, et mõte ainuüksi ”ristilöödud Kristusest .. on juutidele pahanduseks” (1. Korintlastele 1:23).

Saulus võitles selle õpetuse vastu suurima võimaliku otsusekindlusega. Selle õpetuse kõrvaldamiseks võis kasutada isegi jõhkrat vägivalda. Ta oli kindel, et Jumal soovib seda. Kirjeldades, mis vaimus ta tegutses, ütles Saulus: ”[Ma olin] innukas koguduse tagakiusaja, laitmatu käsuõiguse poolest.” ”Et ma üliväga taga kiusasin Jumala kogudust ja hävitasin seda, ja et ma juudi õpetuses ette jõudsin mitmest samaealisest oma hõimus, olles palju innukam harrastama oma esiisade pärimusi” (Filiplastele 3:6; Galaatlastele 1:13, 14).

Tagakiusamise eesotsas

Pärast Stefanose surma ei esine Saulus enam lihtsalt tagakiusamise kaasosalisena, vaid ta on asunud selle eesotsa. Sellisena võis ta saavutada teatud kurikuulsuse, kuna isegi pärast tema pöördumist, kui ta püüdis jüngritega liituda, ”nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger”. Kui sai selgeks, et ta on tõesti kristlane, valmistas tema pöördumine rõõmu ning tänulikkust jüngrite hulgas, kes kuulsid, et mitte lihtsalt mingi endine vastane polnud muutnud oma südant, vaid lausa ”see, kes meid enne taga kiusas, nüüd jutlustab seda usku, mida ta enne hävitas” (Apostlite teod 9:26; Galaatlastele 1:23, 24; meie kursiiv).

Damaskus asus Jeruusalemmast umbes 220 kilomeetri kaugusel, mis on seitsme-kaheksa päeva teekond. Ent Saulus, kes ”ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu”, läks ülempreestri juurde ja palus temalt kirju Damaskuse sünagoogidele. Mispärast? Selleks, et ta saaks aheldatult tuua Jeruusalemma igaühe, kes käib ”usuteel”. Saanud ametliku loa, ”hakkas [Saulus] laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi”. Teisi ta lasi ’peksta sünagoogides’ ning ta ’andis oma hääle selle poolt’ (sõnasõnaliselt ”oma hääletuskivikese”), et neid hukata (Apostlite teod 8:3; 9:1, 2, 14; 22:5, 19; 26:10, UM allmärkus; EP 97).

Arvestades selle väljaõppega, mis Saulus Gamaalieli käe all sai, ning selle võimuga, mis tal oli, usuvad mõned õpetlased, et ta oli arenenud lihtsast Seaduse õpilasest judaismis teatud autoriteeti omavaks meheks. Üks õpetlane oletas näiteks, et Saulusest sai ehk Jeruusalemma sünagoogis õpetaja. Ent mida tähendab see, et Saulus ’andis oma hääle’ — kas tegi ta seda kohtuliikmena või avaldas ta moraalset toetust kristlaste hukkamisele —, seda kindlalt ei teata.a

Kuna alguses olid kõik kristlased juudid või juudi proselüüdid, siis pidas Saulus kristlust ilmselt judaismi ärataganenud vooluks ning võttis selle pooldajate korralekutsumist kui ametliku judaismi kohustust. Õpetlane Arland J. Hultgren sõnab: ”Pole tõenäoline, et tagakiusaja Paulus oleks võidelnud kristlaste vastu ainuüksi sellepärast, et nägi selles judaismivälist usku, võistlejat. Kristlik liikumine võis talle ja teistele paista ikka veel alluvat juudi võimule.” Seega oli ta eesmärgiks sundida isemeelseid juute sellest usust lahti ütlema ning tulema tagasi ortodoksia rüppe, ning ta oli valmis kasutama selleks kõikvõimalikke vahendeid (Apostlite teod 26:11). Üks meetod, mida ta sai kasutada, oli vangistamine. Teine oli sünagoogis peksmine, tavaline distsiplineerimismeetod, millega iga kohalik kohus, kus oli kolm kohtunikku, võis nuhelda neid, kes olid sõnakuulmatud rabiinlikele võimukandjatele.

Jeesuse ilmumine Saulusele, kui too oli teel Damaskusesse, tegi sellele kõigele muidugi lõpu. Endisest raevukast kristluse vaenlasest Saulusest sai äkki selle tulihingeline kaitsja ning peatselt otsisid Damaskuse juudid võimalust, kuidas teda ära tappa (Apostlite teod 9:1—23). Paradoksaalsel kombel pidi Saulus kristlasena kannatama paljude samade asjade pärast, mida ta tagakiusajana teistele oli põhjustanud, nii et aastaid hiljem võis ta öelda: ”Juutide käest ma olen saanud viis korda ühe hoobi vähem kui nelikümmend” (2. Korintlastele 11:24).

Innukusega võidakse olla valel teel

”Enne olin pilkaja ja tagakiusaja ja vägivaldne,” kirjutas Saulus pärast pöördumist, kui teda juba rohkem Paulusena tunti. ”Aga ma olen armu saanud, sest ma olin seda teinud teadmata, uskmatus meeles” (1. Timoteosele 1:13). Seega ei taga veel see, kui olla mõnes usus siiras ja aktiivne, Jumala heakskiitu. Saulus oli innukas ja tegutses oma südametunnistuse järgi, kuid see ei teinud teda õigeks. Ta oli oma üliinnukusega valel teel. (Võrdle Roomlastele 10:2, 3.) See peaks ajendama meid järele mõtlema.

Tänapäeval on paljud kindlalt veendunud, et hea käitumine on kõik, mida Jumal neilt nõuab. On see aga nii? Igaühel oleks hea võtta kuulda Pauluse üleskutset: ”Katsuge kõike läbi; pidage kinni, mis hea on!” (1. Tessalooniklastele 5:21). See tähendab, et tuleb võtta aega õppida täpselt tundma Jumala tõesõna ning seejärel ka sellega kooskõlas elada. Kui saame Piiblit uurides aru, et peame muudatusi tegema, siis tuleb seda igal juhul kiiresti ka teha. Võib-olla oli mõni meist kunagi samasugune jumalateotaja, tagakiusaja või vägivaldne kui Saulus. Siiski, kui tegutseme kooskõlas usu ja täpsete teadmistega, võime saada nagu Saulus Jumala heakskiidu osaliseks (Johannese 17:3, 17).

[Allmärkus]