Jumal, kes on „valmis andestama”

 1.–3. a) Millist rasket koormat kandis laulukirjutaja Taavet ja kuidas ta oma südamevalus lohutust leidis? b) Milline koorem võib meile langeda patustamise tõttu, aga mida Jehoova meile kinnitab?

„MU EKSIMUSED on tõusnud üle mu pea,” kirjutas laulik Taavet. „Need lasuvad mul taagana, liig rasked on kanda. ... Ma olen tuim ja rusuks pekstud” (Laul 38:4, 8). Taavet teadis, kui raske võib olla süütunde koorem. Aga ta leidis oma südamevalus lohutust. Ta mõistis, et kuigi Jehoova vihkab pattu, ei vihka ta patustajat, kui see tõesti kahetseb ja loobub patustamisest. Olles täiesti veendunud, et Jehoova soovib halastada neile, kes kahetsevad, ütles Taavet: „Sina, Jehoova, oled ... valmis andestama” (Laul 86:5).

² Kui patustame, võib vaevav südametunnistus saada ka meile rõhuvaks koormaks. Selline südamevalu on isegi kasulik, kuna võib ajendada meid astuma vajalikke samme, et parandada oma eksimusi. Siiski on oht selles, et süütunne võib meid enda alla matta. Meie süda, mis meid hukka mõistab, võib korrutada, et Jehoova ei andesta meile, ükskõik kui siiralt me kahetseme. Kui siis „liigne kurbus” meid enda alla matab, võib Saatan teha kõik, et me alla annaksime ning tunneksime, et Jehoova peab meid väärtusetuks ja kõlbmatuks teda teenima (2. Korintlastele 2:5–11).

³ Kas Jehoova tõesti suhtub meisse sel viisil? Kindlasti mitte! Andestamine on üks Jehoova suure armastuse iseloomulik joon. Ta kinnitab oma Sõnas, et kui me tõesti kogu südamest kahetseme, siis on tema valmis meile andestama (Õpetussõnad 28:13). Et Jehoova andestus ei paistaks meile mitte kunagi kättesaamatuna, uurigem, miks ja kuidas ta andestab.

 4. Mida Jehoova meie loomuse puhul mäletab ja kuidas see mõjutab seda, kuidas ta meiega tegeleb?

⁴ Jehoova teab, millised on meie puudused. „Ta teab hästi, millised me oleme, tal on meeles, et oleme põrm,” ütleb Laul 103:14. Ta ei unusta, et me oleme valmistatud põrmust ning ebatäiuslikkuse tõttu on meil vigu ja nõrkusi. Piibel võrdleb Jehoovat pottsepaga ja meid tema valmistatud savinõudega. (Jeremija 18:2–6.) Suur Pottsepp arvestab meie patuse loomuse nõrkustega ning sellega, kas ja kuidas me järgime tema juhatust.

 5. Kuidas kirjeldab kiri roomlastele patu võimsat haaret?

⁵ Jehoova mõistab, kui võimas on patt. Tema Sõna iseloomustab pattu kui suurt jõudu, mis hoiab inimest oma surmavas haardes. Aga kui tugev siis on patt? Kirjas roomlastele selgitab apostel Paulus, et me oleme „patu all” nagu sõdurid väejuhi võimu all (Roomlastele 3:9); patt on „valitsenud” inimkonna üle nagu kuningas (Roomlastele 5:21); see „elab” meis (Roomlastele 7:17, 20); selle „seadus” avaldab meile pidevalt mõju ja püüab lausa juhtida meie elu (Roomlastele 7:23, 25). Kui võimsas haardes hoiab küll patt meie ebatäiuslikku loomust! (Roomlastele 7:21, 24.)

6., 7. a) Kuidas suhtub Jehoova neisse, kes otsivad temalt halastust rusutud südamega? b) Miks ei tohi me Jumala halastust kuritarvitada?

⁶ Seetõttu teab Jehoova, et me ei suuda kuuletuda talle täiuslikult, ükskõik kui väga me seda ka soovime. Ta kinnitab armastavalt, et ta annab meile andeks, kui otsime rusutud südamega tema halastust. Laul 51:17 ütleb: „Jumalale meelepäraseks ohvriks on murtud vaim. Murtud ja purukspekstud südant ei tõuka sa ära, oo, Jumal.” Jehoova ei lükka mitte kunagi tagasi ega põlga ära südant, mis on süükoormast „murtud ja purukspekstud”.

⁷ Aga kas see tähendab, et me võime Jumala halastust kuritarvitada ja õigustada väärtegusid oma patuse loomusega? Kindlasti mitte! Jehoova ei juhindu üksnes tunnetest. Tema halastusel on piir. Ta ei andesta mingil juhul neile, kes teevad paadunult ja harjumuspäraselt pattu ega tunne mingit kahetsust selle pärast (Heebrealastele 10:26). Teisest küljest aga on ta valmis andestama, kui näeb meie rusutud südant. Vaadelgem nüüd, kui väljendusrikkalt kirjeldatakse Piiblis seda Jehoova armastuse imelist tahku.

 8. Mida Jehoova sisuliselt teeb, kui ta andestab meie patud, ja millise kindlustunde see meile annab?

⁸ Kahetsev Taavet ütles: „Lõpuks ma tunnistasin sulle oma patu, ei katnud kinni oma eksimust. ... sina andestasid mu patusüü” (Laul 32:5). Vastega „andestasid” on tõlgitud heebrea sõna, mille põhitähendus on „üles tõstma” või „kandma”. Siin tähendab see „süü, väärteo, üleastumise” äraviimist. Seega Jehoova otsekui tõstis üles Taaveti patud ja viis need ära. Kahtlemata leevendas see Taaveti süütunnet, mis oli teda koormanud (Laul 32:3). Ka meie võime olla täiesti kindlad, et Jumal kannab ära nende patud, kes otsivad temalt andestust oma usu alusel Jeesuse lunastusohvrisse (Matteuse 20:28).

 9. Kui kaugele viib Jehoova meie patud?

⁹ Taavet kirjeldas Jehoova andestust veel ühe ilmeka väljendi abil: „Nii kaugele, kui ida on läänest, viib ta meist meie üleastumised” (Laul 103:12). Kui kaugel on ida läänest? Mingis mõttes on ida alati läänest lõputult kaugel; need kaks vastassuunda ei saa mitte kunagi kokku. Üks õpetlane märgib, et see väljend tähendab „nii kaugele kui võimalik; nii kaugele, kui suudame kujutleda”. Taaveti inspireeritud sõnad annavad meile teada, et kui Jehoova andestab, viib ta meie patud meist nii kaugele, kui me suudame üldse kujutleda.

10. Kui Jehoova on meie patud andestanud, miks ei pea me siis enam arvama, et kanname nende pattude plekki kogu oma ülejäänud elu?

¹⁰ Kas oled kunagi üritanud heledalt riidelt mingit plekki eemaldada? Ehk jäi plekk nähtavaks, hoolimata kõigist pingutustest. Nüüd pane tähele, kuidas Jehoova kirjeldab enda võimet andestada: „Kuigi teie patud on erepunased, saavad need lumivalgeks, kuigi need on otsekui karmiinpunane riie, saavad need villa sarnaseks” (Jesaja 1:18).a Me ei suuda mitte kunagi ise oma jõuga eemaldada patu plekki. Kuid Jehoova võib võtta meie patud, mis on otsekui erepunased või karmiinpunased, ja teha need valgeks nagu lumi või värvimata vill. Pärast seda, kui Jehoova on meie patud andestanud, ei pea me enam arvama, et kanname kogu ülejäänud elu nende pattude plekki.

11. Mis mõttes heidab Jehoova meie patud oma selja taha?

¹¹ Liigutavas tänulaulus, mille Hiskija koostas siis, kui oli paranenud surmahaigusest, ütles ta Jehoovale: „Kõik mu patud oled sa heitnud oma selja taha” (Jesaja 38:17). See loob ettekujutuse, et Jehoova võtab kahetseva väärtegija patud ja heidab need selja taha, kus ta neid enam ei näe ega tee neist välja. Ühe allika järgi võib siin esitatud mõtet väljendada järgmiselt: „Sa tegid nii, nagu poleks [mu patte] mitte kunagi olnudki.” Kas pole see julgustav?

12. Kuidas näitab prohvet Miika, et kui Jehoova andestab, siis kõrvaldab ta meie patud jäädavalt?

¹² Ühes taastamistõotuses väljendas prohvet Miika veendumust, et Jehoova andestab oma kahetsevale rahvale: „Kes on Jumal nagu sina, kes ... läheb mööda oma rahva jäägi üleastumistest?” „Sa ... heidad kõik meie patud meresügavustesse” (Miika 7:18, 19). Kujutle, mida need sõnad tähendasid inimestele, kes elasid Piibli aegadel. Kas oli mingit võimalust leida üles midagi, mis oli heidetud „meresügavustesse”? Nii näitavad Miika sõnad, et kui Jehoova andestab, siis kõrvaldab ta meie patud jäädavalt.

13. Mida tähendavad Jeesuse sõnad „andesta meile meie võlad”?

¹³ Jeesus selgitas võlglase ja võlausaldaja näite varal, kuidas Jehoova andestab. Jeesus ergutas meid palvetama: „Andesta meile meie võlad” (Matteuse 6:12). Nii võrdles Jeesus patte võlgadega (Luuka 11:4). Kui me patustame, saame Jehoova „võlglasteks”. Üks teatmeteos ütleb väljendiga „andestama” tõlgitud kreeka verbi tähenduse kohta: „Võlga tühistama, loobuma selle tagasinõudmisest.” Kui Jehoova andestab, siis ta otsekui tühistab selle võla, mida vastasel korral võiks meie käest nõuda. See võib kahetsevatele patustanutele lohutust pakkuda. Jehoova ei nõua mitte kunagi, et maksaksime tagasi võla, mille tema on tühistanud! (Laul 32:1, 2.)

14. Millise kujutluspildi loob väljend „teie patud kustutataks”?

¹⁴ Lisaks kirjeldatakse Jehoova andestust Apostlite teod 3:19: „Seepärast kahetsege oma patte ja muutke end, et teie patud kustutataks.” Viimane sõna on tõlgitud kreekakeelsest verbist, mis võib tähendada „minema pühkima, ... tühistama või hävitama”. Mõningate õpetlaste sõnul loob see kõnekujund siin pildi kirjutatud teksti kustutamisest. Kuidas see oli võimalik? Tol vanal ajal kasutati üldiselt tinti, mis koosnes tahma, vaigu ja vee segust. Pärast sellise tindiga kirjutamist võis inimene märja käsna võtta ja kirjutatu ära kustutada, kui tint polnud veel kuivada jõudnud. See on kaunis pilt Jehoova halastusest. Kui ta andestab meie patud, võtab ta justkui käsna ja pühib need ära.

15. Mida tahab Jehoova, et me teaksime tema kohta?

¹⁵ Kui mõtiskleme nende kõnekujundite üle, kas pole siis selge, et Jehoova tahab aidata meil mõista, et ta on tõesti valmis meile andestama, kui me siiralt kahetseme? Meil pole vaja karta, et ta hakkab neid patte meile tulevikus ette heitma. Sellele osutab veel miski, mida Piibel annab teada Jehoova suure halastuse kohta: kui ta andestab, siis ta unustab.

16., 17. Mida mõeldakse Piiblis sellega, kui öeldakse, et Jehoova unustab meie patud, ja miks sa nii vastad?

¹⁶ Jehoova tõotas seoses uue lepingu osalistega: „Ma andestan nende süüteod ega tuleta enam meelde nende pattu” (Jeremija 31:34). Kas see tähendab seda, et kui Jehoova andestab, siis ta ei suuda patte enam meenutada? Nii see küll olla ei saa. Piibel räägib paljude selliste inimeste pattudest, kellele Jehoova andestas, teiste hulgas Taaveti pattudest (2. Saamueli 11:1–17; 12:13). On selge, et Jehoova on ikka veel teadlik nende eksimustest. Meie heaks on siiani alles hoitud ülestähendusi nii nende pattude kui selle kohta, kuidas nad kahetsesid ja kuidas Jumal neile andestas (Roomlastele 15:4). Aga mida Piiblis siis mõeldakse, kui seal öeldakse, et Jehoova ei tuleta meelde nende patte, kellele ta andestab?

¹⁷ Heebrea tegusõna, mille vasteks on „meelde tuletama”, tähendab enamat kui vaid möödunut meenutama. Ühes Piibli sõnaraamatus märgitakse, et see viitab „ka asjakohasele tegutsemisele” („Theological Wordbook of the Old Testament”). Selles mõttes tähendab pattu meelde tuletama järelikult ka patustaja karistamist (Hoosea 9:9). Aga kui Jumal lubab, et ta ei „tuleta enam meelde nende pattu”, kinnitab ta sellega, et olles kahetsevatele patustanutele kord juba andestanud, ei hakka ta neid endiste pattude pärast enam karistama (Hesekiel 18:21, 22). Niisiis unustab Jehoova selles mõttes, et ta ei võta meie patte üha uuesti ja uuesti vaatluse alla ega süüdista või karista meid nende eest korduvalt. Kas pole lohutav teada, et meie Jumal andestab ja unustab?

18. Miks ei tähenda andestamine seda, et kahetsev patustanu pääseb kõigist oma väärkäitumise tagajärgedest?

¹⁸ Kas Jehoova valmisolek andestada tähendab seda, et kahetsev patustanu pääseb kõigist oma väärkäitumise tagajärgedest? Sugugi mitte. Pole võimalik karistamatult pattu teha. Paulus kirjutas: „Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab” (Galaatlastele 6:7). Meil tuleb ehk kogeda mõningaid oma tegude tagajärgi. See ei tähenda, et Jehoova põhjustab meile raskusi pärast seda, kui ta on juba andestanud. Kui tekib probleeme, ei peaks kristlane arvama, et Jehoova karistab teda minevikus tehtud pattude pärast. (Jaakobuse 1:13.) Ometi ei kaitse Jehoova meid kõigi meie väärtegude tagajärgede eest. Lahutus, soovimatu rasedus, sugulisel teel leviv haigus ning usalduse ja lugupidamise kaotamine – need kõik võivad olla patu kurvad, aga paratamatud tagajärjed. Tuleta meelde, et ehkki Jehoova andestas Taavetile tema patud seoses Batseba ja Uurijaga, ei kaitsnud ta teda nende pattude kohutavate tagajärgede eest (2. Saamueli 12:9–12).

19.–21. a) Mille poolest oli 3. Moosese 6:1–7 toodud seadus kasulik nii ohvrile kui süüdlasele? b) Milliste tegudega me saame Jehoovale heameelt valmistada, kui oleme oma pattudega teistele kannatusi põhjustanud?

¹⁹ Meie pattudel võib olla veel muidki tagajärgi, eriti kui oleme oma tegudega teistele kannatusi põhjustanud. Mõtle näiteks 3. Moosese raamatu 6. peatüki ülestähendusele. Siin käsitleb Moosese Seadus olukorda, kus iisraellane paneb toime tõsise väärteo, kas röövides, välja pressides või pettes endale oma kaasmaalase vara. Seejärel eitab patustaja oma süüd ning on koguni sedavõrd häbematu, et vannub valet. Nüüd annavad kaks vaidluspoolt vastuolulisi tunnistusi. Hiljem aga hakkab südametunnistus süüdlast vaevama ning ta tunnistab oma patu üles. Et Jumal talle andestaks, tuleb tal veel kolm sammu astuda: tagastada äravõetu, maksta kahjukannatajale valurahaks 20 protsenti varastatud asjade väärtusest ja tuua süüohvriks üks jäär. Seejärel, nagu ütleb seadus: „Preester toimetagu Jehoova ees tema eest lepitust, siis antakse talle andeks mistahes tegu, mille tõttu ta on saanud süüdlaseks” (3. Moosese 6:1–7).

²⁰ See seadus väljendas Jumala halastust. Sellest oli kasu kannatanule, kes sai tagasi oma vara ja tundis kindlasti suurt kergendust, kui süüdlane viimaks oma patu üles tunnistas. Samas tuli see kasuks ka süüdlasele, keda südametunnistus ajendas süü omaks võtma ja väärteo heastama. Kui ta poleks seda teinud, ei oleks Jumal talle ju andestanud.

²¹ Ehkki meie pole Moosese Seaduse all, aitab see meil mõista Jehoova mõtteviisi, sealhulgas seda, kuidas ta suhtub andestamisse (Koloslastele 2:13, 14). Kui oleme oma pattudega teistele kannatusi põhjustanud, on Jumalal hea meel, kui me teeme kõik, mis suudame, et ülekohus heastada (Matteuse 5:23, 24). See võib muu hulgas tähendada seda, et me tunnistame oma pattu, võtame süü omaks ja palume kannatanult ka vabandust. Siis võime Jeesuse ohvri alusel Jehoova poole pöörduda ja olla kindlad selles, et Jumal on meile andestanud (Heebrealastele 10:21, 22).

22. Mis võib kaasneda Jehoova andestusega?

²² Nagu iga armastav lapsevanem, võib Jehoova lisaks andestamisele meid ka kuigipalju manitseda (Õpetussõnad 3:11, 12). Kahetseval kristlasel tuleb ehk loobuda eesõigusest teenida kogudusevanema, koguduseabilise või täisajalise evangeeliumikuulutajana. Tal võib olla valus kaotada mõneks ajaks eesõigused, mida ta on kalliks pidanud. Selline distsiplineerimine ei tähenda aga seda, et Jehoova pole talle andestanud. Meil tuleb meeles pidada, et kui Jehoova meid manitseb, on see tõend tema armastusest meie vastu. Selle vastuvõtmine on meie endi huvides (Heebrealastele 12:5–11).

23. Miks me ei tohiks mitte kunagi järeldada, et Jehoova halastus meieni ei küüni, ja miks me peaksime teda andestamises jäljendama?

²³ Kui meeldiv on küll teada, et meie Jumal on „valmis andestama”! Hoolimata vigadest, mida oleme teinud, ei tohiks me mitte kunagi järeldada, et Jehoova halastus meieni ei küüni. Kui me tõeliselt kahetseme, astume samme, et eksimus heaks teha, ja palume siiralt andestust Jeesuse valatud vere alusel, võime olla täiesti kindlad, et Jehoova annab meile andeks (1. Johannese 1:9). Jäljendagem üksteisele andestamises Jehoovat. Pealegi, kui Jehoova, kes ise ei patusta, suudab meile nii armastavalt andestada, kas ei peaks siis meie, patused inimesed, tegema oma parima, et üksteisele andestada?