Kristluse levik juutide seas 1. sajandil

JERUUSALEMMAS toimus ilmselt aastal 49 m.a.j üks tähtis koosolek. Seal viibisid Johannes, Peetrus ja Jeesuse poolvend Jakoobus, „keda peetakse sambaiks” esimese sajandi kristlikus koguduses. On mainitud, et sellel koosolekul olid ka apostel Paulus ja tema kaaslane Barnabas. Päevakorras oli küsimus, kuidas jagada tohutut kuulutustöö territooriumit. Paulus ütles: „Nad sirutasid parema käe osaduseks mulle ja Barnabasele, et meie mingu paganate juurde, nemad aga ümberlõigatute juurde.” (Galaatlastele 2:1, 9, P 1997.)a

Kuidas sellest kokkuleppest aru saada? Kas kuulutustööpõld jagati kaheks, nii et ühte ossa jäid juudid ja proselüüdid ning teise paganrahvad? Või kas puudutas see kokkulepe hoopis territooriumi geograafilist jagamist? Loogilise vastuse leidmiseks on meil vaja kõigepealt ajaloolist teavet diasporaa ehk väljaspool Palestiinat elavate juutide kohta.

Juutide maailm esimesel sajandil

Kui palju juute elas esimesel sajandil diasporaas? Paljud õpetlased nõustuvad sellega, mida ütleb väljaanne „Atlas of the Jewish World”: „Täpset arvu on raske pakkuda, aga on arvestatud, et vahetult enne aastat 70 elas Juudamaal 2,5 miljonit juuti ja Rooma diasporaas tublisti üle 4 miljoni juudi. ... Paistab et juudid moodustasid impeeriumi elanikkonnast umbes kümnendiku ning et idapoolsete provintside linnades, kuhu nad peamiselt olid koondunud, moodustasid nad elanikkonnast neljandiku või rohkemgi.”

Juudi kogukonna peamised keskused asusid Süürias, Väike-Aasias, Babülonis ja ida pool Egiptuses. Väiksemaid kogukondi oli ka Euroopas. Mõned tuntud esimese sajandi juudikristlased olid diasporaast. Näiteks Barnabas oli pärit Küproselt, Priskilla ja Akvila Pontosest (hiljem läksid nad Rooma), Apollos oli pärit Aleksandriast ja Paulus Tarsosest (Apostlite teod 4:36; 18:2, 24; 22:3).

Diasporaa kogukondadel olid tihedad suhted kodumaaga. Näiteks saadeti igal aastal Jeruusalemma templimaksu, mille kaudu osaleti templielus ja jumalakummardamises. Sellega seoses märgib õpetlane John Barclay: „On piisavalt tõendeid, et diasporaa kogukondades koguti seda maksu ulatuslikult ja et rikkad tegid ka lisaannetusi.”

Lisaks tuli kümneid tuhandeid palverändureid igal aastal Jeruusalemma pühasid pidama. Seda näitab ülestähendus kirjakohas Apostlite teod 2:9–11, kus räägitakse 33. aasta nelipühast. Selleks puhuks tuli juute ja juudi proselüüte kokku Partiast, Meediast, Eelamist, Mesopotaamiast, Kapadookiast, Pontosest, Aasiast, Früügiast, Pamfüüliast, Egiptusest, Liibüast, Roomast, Kreetalt ja Araabiast.

Jeruusalemma templi juhid suhtlesid diasporaa juutidega kirja teel. On teada, et käsuõpetaja Gamaaliel, keda mainitakse salmis Apostlite teod 5:34, saatis kirju Babüloni ja ka teistesse paikadesse. Kui Paulus saabus umbes aastal 59 vangina Rooma, siis „juutide peamehed” ütlesid talle: „Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha.” Sellest võib järeldada, et kodumaalt saadeti Rooma sageli kirju ja teateid. (Apostlite teod 28:17, 21.)

Diasporaa juudid kasutasid Heebrea Kirjade kreekakeelset tõlget, mis on tuntud kui Septuaginta. Ühes teatmeteoses öeldakse: „Võib arvata, et kogu diasporaas oli LXX [Septuaginta] levinud ja aktsepteeritud juutide Pühakiri.” Sedasama tõlget kasutasid algkristlased oma õpetustöös.

Jeruusalemmas asuva kristliku juhtiva kogu liikmed olid neist asjaoludest teadlikud. Hea sõnum oli jõudnud juba juutideni, kes elasid Süürias – kaasa arvatud Damaskuses ning Antiookias (Apostlite teod 9:19, 20; 11:19; 15:23, 41; Galaatlastele 1:21). Aastal 49 peetud koosolekul planeeriti ilmselt edasist tööd. Uurigem Piibli viiteid selle kohta, kuidas laienes töö juutide ja proselüütide seas.

Pauluse rännakud juudi diasporaas

Pauluse algne ülesanne oli kanda Jeesus Kristuse nime „paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette” (Apostlite teod 9:15, meie kursiiv).b Ka pärast Jeruusalemma koosolekut püüdis Paulus jõuda hajali elavate juutideni, ükskõik kuhu ta ka ei rännanud. (Vaata kasti lk 14.) Seega paistab, et koosolekul tehtud kokkulepe territooriumi jagamise kohta oli geograafilist laadi. Paulus ja Barnabas laiendasid oma misjonitööd lääne poole ning teised teenisid juutide kodumaal ja suurtes juudi kogukondades Idamaades.

Palju juute elas veel Babülonis ning ka Partias, Meedias ja Eelamis. Üks ajaloolane ütleb, et „juutide kogukondi oli kõikjal: Tigrise ja Eufrati tasandikul, alates Armeeniast kuni Pärsia laheni, kirdes Kaspia mereni ja ida pool Meediani”. Entsüklopeedia „Judaica” andmetel oli seal juute 800 000 või rohkem. Esimese sajandi juudi ajaloolane Josephus ütleb, et igal aastal sõitsid kümned tuhanded Babüloni juudid Jeruusalemma pühasid pidama.

Kas mõned Babülonist tulnud juudid ristiti nelipühal aastal 33? Seda me ei tea, ent nende seas, kes Peetrust tol päeval kuulasid, oli Mesopotaamiast tulnud inimesi (Apostlite teod 2:9). On teada, et Peetrus oli Babülonis umbes aastatel 62–64. Seal kirjutas ta oma esimese kirja ja võib-olla ka teise (1. Peetruse 5:13). Koosolekul, mida mainitakse galaatlastele saadetud kirjas, määrati Babülon ja selle suur juutide kogukond ilmselt Peetruse, Johannese ja Jakoobuse territooriumiks.