Karda Jehoovat ja pea tema käske
„Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!” (KOGUJA 12:13)
1., 2. a) Kuidas võib kartus meid füüsiliselt kaitsta? b) Miks püüavad targad vanemad sisendada oma lastesse mõistlikku kartust?
„JULGUS seab elu ohtu, kartus kaitseb seda,” märkis Leonardo da Vinci. Bravuur ehk mõtlematu julgus pimestab inimest ohu suhtes, kartus aga tuletab talle meelde olla ettevaatlik. Kui me näiteks oleme kaljunuki äärel ja näeme, kui sügavale me võime kukkuda, siis tõmbub enamik meist instinktiivselt tagasi. Niisamuti mõistlik kartus mitte ainult ei aita luua häid suhteid Jumalaga, nagu me õppisime eelmisest artiklist, vaid hoiab meid ka viga saamast.
2 Ent paljusid tänapäevaseid ohte tuleb õppida kartma. Kuna väikesed lapsed ei tea, millist ohtu kujutab elekter või linnaliiklus, võib nendega kergesti ränk õnnetus juhtuda.a Targad vanemad püüavad sisendada mõistlikku kartust oma järeltulijatesse, hoiatades neid ikka ja jälle ümbritsevate ohtude eest. Lapsevanemad teavad, et selline kartus võib päästa nende laste elu.
3. Miks ja kuidas hoiatab Jehoova meid vaimselt ohtlikku olukorda sattumise eest?
3 Jehoova tunneb samasugust muret meie heaolu pärast. Nagu armastav Isa, õpetab ta meile kasulikke asju oma Sõna ja organisatsiooni kaudu (Jesaja 48:17). Osa Jumala õppeprogrammist hõlmab meie korduvat hoiatamist vaimsete lõksude eest, et meil oleks mõistlik kartus selliste ohtude suhtes (2. Ajaraamat 36:15; 2. Peetruse 3:1). Ajaloo jooksul oleks saanud vältida paljusid vaimseid katastroofe ja kannatusi, kui inimestel ’oleks olnud niisugune süda, et nad oleksid Jumalat kartnud ja tema käske pidanud’ (5. Moosese 5:29). Kuidas me võime neil „rasketel aegadel” arendada oma südames Jumala kartust ja vältida nii vaimselt ohtlikku olukorda sattumist? (2. Timoteosele 3:1.)
Hoidu kurjast
4. a) Mille vastu peaksid kristlased vihkamist arendama? b) Kuidas suhtub Jehoova patusesse käitumisse? (Vaata allmärkust.)
4 Piibel ütleb, et „Jehoova kartus on kurja vihkamine” (Õpetussõnad 8:13). Üks Piibli leksikon kirjeldab vihkamist kui „emotsionaalset suhtumist isikutesse ja asjadesse, mis on vastumeelsed ja põlastusväärsed ning millega keegi ei taha kokku puutuda ega suhteid arendada”. Jumalakartus hõlmab seega sisemist vastikust ja põlgust kõige vastu, mis on Jehoova silmis kuri (Laul 97:10).b See ajendab meid hoiduma kurjast, nagu me tõmbuksime tagasi kaljuservalt instinktiivse kartuse tõttu. „Jehoova kartuse tõttu hoidutakse kurjast,” ütleb Piibel (Õpetussõnad 16:6).
5. a) Kuidas me võime tugevdada oma jumalakartust ja vihkamist selle vastu, mis on kuri? b) Mida me võime selles suhtes õppida Iisraeli rahva ajaloost?
5 Me saame tugevdada oma mõistlikku kartust ja viha kurja vastu, kui mõtleme, millised halvad tagajärjed patustamisega kaasnevad. Piibel kinnitab meile, et me lõikame seda, mida külvame – me lõikame kas lihast või vaimust (Galaatlastele 6:7, 8). Seepärast kirjeldab Jehoova selgelt vältimatuid tagajärgi, mis tulenevad tema käskude põlgamisest ja õige kummardamise hülgamisest. Ilma Jumala kaitseta oleks väike ja kergesti rünnatav Iisraeli rahvas olnud oma tigedate ja võimsate naaberrahvaste meelevallas (5. Moosese 28:15, 45–48). Iisraellaste sõnakuulmatuse traagilised tagajärjed on Piiblisse üksikasjalikult kirja pandud. Need on „meile manitsuseks”, et võiksime sellest õppetunnist kasu saada ja jumalakartust arendada (1. Korintlastele 10:11).
6. Millised on mõningad Pühakirja näited, mille üle me võiksime mõtiskleda, kui tahame õppida Jumalat kartma? (Vaata allmärkust.)
6 Peale selle, mis juhtus Iisraeli rahva kui tervikuga, sisaldab Piibel tõsielukogemusi üksikisikutest, kes langesid kadeduse, ebamoraalsuse, ahnuse või uhkuse ohvriks.c Mõned neist meestest olid teeninud Jehoovat palju aastaid, kuid olulisel hetkel polnud nende jumalakartus piisavalt tugev ning nad lõikasid seepärast kibedat saaki. Selliste Pühakirja näidete üle mõtisklemine võib anda meile jõudu tugevdada oma otsusekindlust mitte teha sarnaseid vigu. Kui kurb küll oleks, kui Jumala nõu südamesse võtmiseks peab meie elus juhtuma tragöödia! Vastupidiselt üldisele arvamusele ei ole enda kogemused parim viis õppimiseks, eriti veel sellised kogemused, mida saadakse oma himude rahuldamisest (Laul 19:8).
7. Keda kutsub Jehoova oma piltlikku telki?
7 Teine võimas põhjus jumalakartuse arendamiseks on meie soov hoida Jumalaga häid suhteid. Me kardame Jehoovale meelepaha valmistada, sest peame kalliks tema sõprust. Keda peab Jumal oma sõbraks ja keda ta kutsub oma piltlikku telki? Ainult seda, „kes elab laitmatult, [ja] teeb õigust” (Laul 15:1, 2). Kui me hindame eesõigust olla oma Loojaga sellistes suhetes, siis püüame hoolikalt elada tema silmis laitmatult.
8. Kuidas pidasid mõned Malakia päevil elanud iisraellased sõprust Jumalaga endastmõistetavaks?
8 Kahjuks pidasid mõned iisraellased Malakia päevil sõprust Jumalaga endastmõistetavaks. Selle asemel et Jehoovat karta ja austada, ohverdasid nad tema altaril haigeid ja vigaseid loomi. Jumalakartuse puudus ilmnes ka nende suhtumises abielusse. Et abielluda nooremate naistega, lahutasid nad end tühistel põhjustel oma nooreea naistest. Malakia ütles neile, et Jehoova vihkab lahutust ning et nad on oma truuduseta meelelaadi tõttu võõrdunud Jumalast. Kuidas võisid Jumalale meeldida nende ohvrid, kui tema altar oli piltlikult kaetud silmaveega – kibedate pisaratega, mida valasid hüljatud naised? Selline häbematu lugupidamatus tema mõõdupuude vastu pani Jehoova küsima: „Kus on siis minu kartus?” (Malakia 1:6–8; 2:13–16).
9., 10. Kuidas me võime näidata, et hindame Jehoova sõprust?
9 Ka tänapäeval näeb Jehoova paljude süütute abikaasade ja laste südamevalu, mida on põhjustanud isekad ja ebamoraalsed abielumehed ja isad või koguni abielunaised ja emad. Kindlasti see kurvastab Jehoovat. Jumala sõber näeb asju nii nagu Jumal, ning ta pingutab kõvasti, et tugevdada oma abielu, hüljata maailmalik abielusideme tähtsust alahindav mõtteviis ja ’põgeneda hooruse eest’ (1. Korintlastele 6:18).
10 Abielus, nagu ka muudes eluvaldkondades, saavutame Jehoova soosingu ja heakskiidu nii, et vihkame seda, mis on kuri tema silmis, ja hindame sügavalt tema sõprust. Apostel Peetrus ütles kindlalt: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35). Pühakirjas on palju näiteid selle kohta, kuidas jumalakartus ajendas inimesi mitmesugustes katselepanevates olukordades õigesti käituma.
Kolm meest, kes kartsid Jumalat
11. Miks võib Aabrahami kohta öelda, et ta ’kartis Jumalat’?
11 Piiblis räägitakse, et üht meest – patriarh Aabrahami – nimetas Jehoova oma sõbraks (Jesaja 41:8). Aabrahami jumalakartus pandi proovile, kui Jumal palus tal ohverdada oma ainsa poja Iisaki, kelle kaudu pidi vastavalt Jumala tõotusele saama Aabrahami järglastest suur rahvas (1. Moosese 12:2, 3; 17:19). Kas Jehoova sõber läbis selle raske katse? (Jakoobuse 2:23.) Sel hetkel, kui Aabraham tõstis noa, et Iisakit surmata, ütles Jehoova ingel: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainust poega!” (1. Moosese 22:10–12).
12. Mis ajendas Aabrahami Jumalat kartma ning kuidas meie saame ilmutada samasugust vaimu?
12 Ehkki Aabraham oli ka varem tõestanud, et ta kardab Jehoovat, näitas see juhtum tema jumalakartust eriti silmapaistval viisil. Tema valmisolek ohverdada Iisak oli midagi rohkemat kui austav sõnakuulelikkus. Aabrahami ajendas täielik usaldus selle vastu, et tema taevane Isa täidab oma lubaduse, äratades vajaduse korral Iisaki üles. Nagu Paulus kirjutas, oli Aabraham „täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis ta on tõotanud” (Roomlastele 4:16–21). Kas meie oleme valmis täitma Jumala tahet, isegi kui see nõuab suuri ohvreid? Kas me usaldame täielikult, et selline kuulekus toob pikaajalist kasu ning teame kindlalt, et Jehoova „annab palga neile, kes teda otsivad”? (Heebrealastele 11:6.) See on tõeline jumalakartus (Laul 115:11).
13. Miks võis Joosep õigustatult enda kohta öelda, et ta on jumalakartlik?
13 Uurigem, kuidas toimis jumalakartlikult üks teine mees – Joosep. Ta oli teenija Pootifari majas ning talle avaldati iga päev survet rikkuda abielu. Ilmselt polnud tal võimalik vältida kokkupuudet oma isanda naisega, kes püüdis teha järjekindlalt ebamoraalseid lähenemiskatseid. Lõpuks, kui naine haaras kinni Joosepist, too „põgenes ja läks õue”. Mis ajendas Joosepit otsekohe kurjast pöörduma? Kahtlemata oli peamiseks teguriks jumalakartus – soov mitte teha „seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu” (1. Moosese 39:7–12). Joosep võis õigustatult enda kohta öelda: „Mina olen jumalakartlik” (1. Moosese 42:18).
14. Kuidas peegeldas Joosepi halastus tõelist jumalakartust?
14 Aastaid hiljem seisis Joosep silmitsi oma vendadega, kes olid halastamatult müünud ta orjusse. Ta oleks võinud vabalt kasutada nende lootusetut olukorda, mis oli tekkinud toidupuuduse tõttu, et maksta kätte selle halva eest, mis nad temale olid teinud. Inimeste türanlik kohtlemine ei peegelda aga jumalakartust (3. Moosese 25:43). Seepärast, kui Joosep nägi piisavalt tõendeid, et tema vendade süda on muutunud, andis ta neile halastavalt andeks. Jumalakartus ajendab meid nagu Joosepitki võitma kurja ära heaga ning see hoiab meid ka kiusatusse langemise eest (1. Moosese 45:1–11; Laul 130:3, 4; Roomlastele 12:17–21).
15. Miks rõõmustas Iiobi käitumine Jehoova südant?
15 Veel üks silmapaistev näide jumalakartlikust mehest on Iiob. Jehoova ütles Saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast!” (Iiob 1:8). Iiobi vagadus oli palju aastaid rõõmustanud taevase Isa südant. Iiob kartis Jumalat, sest ta teadis, et seda on õige teha ja et see on parim eluviis. „Vaata, Issanda kartus – see on tarkus,” hüüatas ta, „ja hoidumine kurjast on mõistus!” (Iiob 28:28). Abielumehena ei osutanud Iiob noortele naistele kohatut tähelepanu, samuti ei hellitanud ta oma südames abielurikkumise plaane. Ehkki ta oli rikas mees, keeldus ta lootmast rikkusele ning hoidus igasugusest ebajumalateenistusest (Iiob 31:1, 9–11, 24–28).
16. a) Kuidas ilmutas Iiob heldust? b) Kuidas näitas Iiob, et ta ei hoidunud andestamast?
16 Jumalakartus tähendab kurjast hoidumist, kuid ka hea tegemist. Seepärast oli Iiob kaastundlik pimedate, jalutute ja vaeste vastu (3. Moosese 19:14; Iiob 29:15, 16). Iiob mõistis, et igaüks, kes hoidub olemast helde kaasinimese vastu, lakkab kartmast Kõigevägevamat (Iiob 6:14, UM). Helduse mitteilmutamine võib hõlmata ka seda, et keeldutakse andestamast või peetakse vimma. Iiob palvetas Jumala juhatusel oma kolme kaaslase eest, kes olid talle nii palju valu põhjustanud (Iiob 42:7–10). Kas meie saame ilmutada samasugust andestavat vaimu kaasuskliku vastu, kes on meid ehk mingil moel solvanud? Siiras palve inimese eest, kes on meid solvanud, võib olla suureks abiks pettumusest ülesaamisel. Õnnistused, mida Iiob jumalakartuse eest sai, annavad meile eelpildi sellest, ’kui suure headuse on Jehoova pannud tallele neile, kes teda kardavad’ (Laul 31:20; Jakoobuse 5:11).
Jumalakartus inimesekartuse vastu
17. Kuidas võib inimesekartus meile mõjuda, ent miks on selline kartus lühinägelik?
17 Kui jumalakartus võib ajendada meid head tegema, siis inimesekartus võib õõnestada meie usku. Seepärast, julgustades apostleid olema innukad hea sõnumi kuulutajad, ütles Jeesus neile: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge ei või tappa, vaid kartke ennemini teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus” (Matteuse 10:28). Jeesus selgitas, et inimesekartus on lühinägelik, sest inimesed ei saa hävitada meie tulevase elu väljavaadet. Me kardame Jumalat ka sellepärast, et teame, kui tühine on kõigi rahvaste vägi võrreldes Tema imetlusväärse väega (Jesaja 40:15). Nagu Aabrahamil, on meilgi täielik usaldus Jehoova väesse, et ta suudab oma ustavad teenijad üles äratada (Ilmutuse 2:10). Seepärast me võime öelda kindlustundega: „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?” (Roomlastele 8:31).
18. Mil viisil tasub Jehoova neile, kes teda kardavad?
18 Olgu meie vastupanijaks mõni pereliige või kooli löömamees, me oleme kindlad, et „Jehoova kartuses on tugeva lootus” (Õpetussõnad 14:26). Me võime paluda Jumalalt jõudu, teades, et ta kuuleb meid (Laul 145:19). Jehoova ei unusta kunagi neid, kes teda kardavad. Prohvet Malakia kaudu kinnitab ta: „Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat; ja Jehoova pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad tema nime!” (Malakia 3:16).
19. Millisele kartusele tuleb lõpp, kuid milline jääb püsima igavesti?
19 Lähedal on aeg, kui iga maa peal elav inimene kummardab Jehoovat ning kadunud on inimesekartus (Jesaja 11:9). Kadunud on ka nälg, haigused, kuritegevus ja sõjad. Ent jumalakartus jääb püsima läbi igaviku, sest Jumala ustavad teenijad taevas ja maa peal ilmutavad jätkuvalt kohast austust, sõnakuulelikkust ja lugupidamist (Ilmutuse 15: 4). Võtkem aga seni südamesse inspireeritud nõuanne, mille pani kirja Saalomon: „Su süda ärgu kadestagu patuseid, vaid karda alati Jehoovat, sest siis on sul tõesti tulevik ja su lootus ei kao!” (Õpetussõnad 23:17, 18).
[Allmärkused]
a Mõned täiskasvanud kaotavad hirmu ohu ees, kui nad sattuvad oma töö tõttu korduvalt ohtlikesse situatsioonidesse. Kui ühe kogenud meistri käest küsiti, miks puuduvad nii paljudel puuseppadel mõned sõrmed, vastas ta lihtsalt: „Neil kaob kartus kiirete elektrisaagide ees.”
b Ka Jehoova ise tunneb sellist põlgust. Näiteks kirjakohas Efeslastele 4:29 nimetatakse halba kõneviisi „nurjatuks sõnaks”. Kreekakeelne sõna, mille tõlkevasteks on „nurjatu”, viitab mädanenud puuviljale või siis roiskunud kalale või lihale. Selline võrdlus toob elavalt silme ette vastikuse, mida me peaksime tundma solvava või rõveda jutu vastu. Pühakiri ütleb tihtipeale ebajumalate kohta, et need on „sõnnikused” (5. Moosese 29:16; Hesekiel 6:9; UM). Meie loomupärane vastikustunne sõnniku või väljaheidete vastu aitab meil mõista, millist vastikust tunneb Jumal igasuguse ebajumalateenistuse vastu.
c Mõtle näiteks Pühakirjas leiduvatele sündmustele, mis juhtusid Kainiga (1. Moosese 4:3–12); Taavetiga (2. Saamueli 11:2–12:14); Geehasiga (2. Kuningate 5:20–27) ja Ussijaga (2. Ajaraamat 26:16–21).
Kas sa mäletad?
• Kuidas me saame õppida vihkama kurja?
• Millest ilmnes, et mõned Malakia päevil elanud iisraellased pidasid Jehoova sõprust endastmõistetavaks?
• Mida me võime õppida jumalakartuse kohta Aabrahamilt, Joosepilt ja Iiobilt?
• Milline kartus jääb alatiseks püsima ja miks?
[Pilt lk 19]
Targad lapsevanemad sisendavad oma järglastesse mõistlikku kartust
[Pilt lk 20]
Nagu hirm aitab meil hoiduda ohtlikust olukorrast, nii aitab jumalakartus meil hoiduda kurjast
[Pilt lk 23]
Iiob säilitas jumalakartuse isegi siis, kui ta seisis vastamisi oma kolme võltssõbraga
[Allikaviide]
Piiblitõlkest Vulgata Latina, 1795