Hingamispäev (Sabat)
Definitsioon: Hingamispäev (sabat) on tuletatud heebreakeelsest sõnast ša·vat’, mis tähendab „puhkama, lakkama, loobuma”. Moosese seaduses sätestatud hingamispäeva korraldus nägi ette iganädalase hingamispäeva, lisaks igal aastal mitmete eriliste päevade, seitsmenda aasta ja viiekümnenda aasta pidamist. Juutide iganädalane hingamispäev, nende kalendrinädala seitsmes päev, algas reede päikeseloojanguga ja kestis laupäeva päikeseloojanguni. Paljud, kes end kristlaseks peavad, on traditsiooniliselt pidanud pühapäeva oma puhkepäevaks ja jumalakummardamise päevaks; teised peavad kinni juudi kalendriga kindlaksmääratud päevast.
Kas kristlased on kohustatud pidama iganädalast hingamispäeva?
2. Moos. 31:16, 17: „Iisraeli lapsed pidagu hingamispäeva nõnda, et nad teeksid hingamispäeva igaveseks seaduseks [„lepinguks määratlemata ajani”, NW] oma sugupõlvedele! Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks.” (Pane tähele, et hingamispäeva pidamine oli tähiseks Jehoova ja Iisraeli vahel; see ei peaks paika siis, kui ka kõik teised oleksid kohustatud hingamispäeva pidama. Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „igavene”, on ʽō·lamʹ, ja peamiselt tähendab see ajaperioodi, mille pikkus on praegusest ajahetkest vaadatuna määratlemata või teadmata, kuid mis on pikaajalise kestvusega. See võib, kuid ei pruugi tähendada igavikku. 4. Moosese 25:13 on seda heebreakeelset sõna kasutatud preestriameti kohta, mis hiljem lakkas olemast, nagu näitab Heebrealastele 7:12.)
Rooml. 10:4: „Käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub.” (Hingamispäeva pidamine oli Moosese seaduse osa. Jumal kasutas Kristust selle Seaduse lõpetamiseks. Meie õiglane seisund Jumala ees sõltub usust Kristusesse, aga mitte iganädalase hingamispäeva pidamisest.) (Samuti Galaatlastele 4:9—11; Efeslastele 2:13—16.)
Kol. 2:13—16: „[Jumal on andnud] meile andeks kõik üleastumised, kui ta kustutas meie kohta käiva võlakirja ühes selle sätetega; see oli meie vastu ... Sellepärast ärgu ükski mõistku kohut teie üle sööma või jooma ja pühade või noorkuu või hingamispäevade pärast.” (Kui inimene oli Moosese seaduse all ja ta mõisteti süüdi hingamispäeva rikkumises, siis pidi tekstide 2. Moosese 31:14 ja 4. Moosese 15:32—35 järgi terve kogudus ta kividega surnuks viskama. Paljudel, kes pooldavad hingamispäeva pidamist, on põhjust rõõmustada, et me ei ole enam Moosese seaduse all. Nagu siin tsiteeritud kirjakoht näitab, ei ole Jumala ees heakskiidetud seisundi saamiseks enam vaja täita Iisraelile antud hingamispäeva pidamise nõuet.)
Kuidas sai pühapäev suuremale osale ristiusumaailmast peamiseks jumalakummardamise päevaks?
Kuigi Kristus äratati üles nädala esimesel päeval (mida nüüd nimetatakse pühapäevaks), ei ole Piiblis ühtki juhist, mis käsiks seda nädalapäeva pühaks pidada.
„Vana paganliku nime ’dies solis’ ehk ’päikesepäev’ [inglise keeles Sunday] andmine kristlikule nädalapühale on suurel määral tingitud paganliku ja [niinimetatud] kristliku mõttelaadi sidumisest, kui Constantinus [aastal 321 m.a.j. antud ediktis] soovitas nii oma paganlikel kui ka kristlikel alamatel pidada nädala esimest päeva ’aulise päikese päevaks’. ... Sel teel tahtis ta sobitada impeeriumi religioonide erimeelsused ühise korralduse alla.” — Lectures on the History of the Eastern Church (New York, 1871), A. P. Stanley, lk. 291.
Kas hingamispäeva pidamise nõue esitati Aadamale ja tehti seega kohustuslikuks kõigile tema järglastele?
Jehoova Jumal puhkas materiaalsete, maapealsete asjade loomisest pärast seda, kui ta oli maa inimestele eluasemeks ette valmistanud. Seda kinnitab 1. Moosese 2:1—3. Aga Piiblis ei öelda kusagil, et Jumal käskis Aadamal nädala seitsmendal päeval hingamispäeva pidada.
5. Moos. 5:15: „Pea meeles, et sa [Iisrael] olid ori Egiptusemaal ja et Jehoova, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Jehoova, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva!” (Selles tekstis seostab Jehoova hingamispäeva käsu andmise Iisraeli vabastamisega Egiptuse orjusest, mitte Eedeni sündmustega.)
2. Moos. 16:1, 23—29: „Kogu Iisraeli laste kogudus jõudis Siini kõrbe ... teise kuu viieteistkümnendal päeval, pärast Egiptusemaalt väljumist. ... [Mooses] ütles neile: ’See ongi, millest Jehoova rääkis. Homme on puhkus, Jehoova püha hingamispäev. ... Kuus päeva saate [mannat] koguda, aga seitsmes päev on hingamispäev, siis seda ei ole.’ ... Jehoova ütles Moosesele: ... ’Vaadake, Jehoova on andnud teile hingamispäeva.’ ” (Enne seda oli arvestatud aega seitsmepäevaste nädalate kaupa, aga see siin on esimene viide hingamispäeva pidamisele.)
Kas Moosese seadus on jagatud „kombetalitusi” ja „moraali” puudutavaks osaks ning kas „moraaliseadus” (kümme käsku) on kristlastele kohustuslik?
Kas selle põhjal, kuidas Jeesus Moosese seadusest rääkis, võib järeldada, et see on jagatud kahte ossa?
Matt. 5:17, 21, 23, 27, 31, 38: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” Pane nüüd tähele, mida Jeesus järgnevalt ütles. „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud; sa ei tohi tappa [2. Moos. 20:13; kuues käsk] ... Kui sa oma andi tood altarile [5. Moos. 16:16, 17; ei kuulu kümne käsu hulka] ... Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda [2. Moos. 20:14; seitsmes käsk]! Ka on öeldud, et kes iganes oma naise enesest lahutab, see andku temale lahutuskiri [5. Moos. 24:1; ei kuulu kümne käsu hulka]. Te olete kuulnud, et on öeldud: silm silma vastu ja hammas hamba vastu [2. Moos. 21:23—25; ei kuulu kümne käsu hulka].” (Niisiis viitas Jeesus kümnele käsule ja teistele Moosese seaduse osadele vaheldumisi ega teinud nende vahel mingisugust vahet. Kas meie peaksime toimima teisiti?)
Kas Jeesus mainis kümmet käsku eraldi, kui temalt küsiti: „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?” Ta vastas hoopis: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” (Matt. 22:35—40) Kui mõned inimesed hoiavad kinni kümnest käsust (5. Moos. 5:6—21) ja ütlevad, et need on kristlastele kohustuslikud, aga ülejäänud mitte, siis kas nad tegelikult ei lükka kõrvale seda, mida Jeesus ütles (tsiteerides 5. Moos. 6:5; 3. Moos. 19:18) selle kohta, millised käsud on kõige suuremad?
Kui Piibel viitab Moosese seaduse [„käsu”, EP] kehtivuse kaotamisele, kas ütleb ta siis otseselt, et see hõlmab ka kümmet käsku?
Rooml. 7:6, 7: „Nüüd me oleme käsust [„Seadusest”, NW] lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas ... Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks öelnud: ’Sa ei tohi himustada!’ ” (Meie kursiiv.) (Mida Paulus kohe pärast selle teatavakstegemist, et juudi soost kristlased on „käsust lahti”, Seadusest näitena tsiteerib? Kümnendat käsku, näidates niiviisi, et ka see kuulus Moosese seaduse hulka, millest nad on lahti saanud.)
2. Kor. 3:7—11: „Kui surma amet, mis kirjatähtedega oli uuristatud kividesse, esines nii suures aus, et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse ta palge hiilguse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas ei peaks palju rohkem Vaimu amet olema au sees? ... Sest kui see, mis on kaduv, on tekkinud au läbi, kui palju rohkem on siis au sees see, mis on püsiv.” (Meie kursiiv.) (Siin viidatakse käsuseadusele, mis ’oli kirjatähtedega uuristatud kividesse’, ja öeldakse, et „Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse”, kui ta Seaduse neile teatavaks tegi. Mida siin kirjeldatakse? 2. Moosese 34:1, 28—30 näitab, et jutt on kümne käsu andmisest; need käsud olid uuristatud kivisse. On selge, et ka need kuuluvad selle hulka, mis Pühakirja sõnul „on kaduv”.)
Kas Moosese seaduse kaotamine, kaasa arvatud kümme käsku, viitab kõigi moraali puudutavate piirangute kaotamisele?
Üldsegi mitte; paljusid kümnes käsus toodud moraalinorme on korratud inspireeritud Kristlike Kreeka Kirjade raamatutes. (Kuid hingamispäeva käsku ei ole korratud.) Kuid ükskõik kui hea mingi seadus ka ei oleks, kestab seadusevastasus edasi niikaua, kuni inimest valitsevad patused kalduvused. Kuid uue lepingu kohta, mis astus seaduselepingu asemele, on tekstis Heebrealastele 8:10 öeldud: „Vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen neile meelde oma käsud ja kirjutan need neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!” Kui palju mõjuvamad on küll sellised seadused nendest, mis olid uuristatud kivilaudadesse!
Rooml. 6:15—17: „Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi! Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks? Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde teid on juhatatud.” (Vaata ka Galaatlastele 5:18—24.)
Missugune tähendus on iganädalasel hingamispäeval kristlastele?
On olemas „hingamisaeg”, millest kristlased iga päev osa saavad
Heebrealastele 4:4—11 ütleb: „Kuskil [1. Moosese 2:2] on ta [Jumal] seitsmendast päevast öelnud nõnda: ’Ja Jumal hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest’; ja siin [Laul 95:11] jälle: ’Nad ei pääse mitte minu hingamisse!’ Et nüüd asi nii on, et mõned pääsevad sinna ja et need, kellele rõõmusõnumit esmalt kuulutati, ei ole sinna sisse saanud sõnakuulmatuse pärast, siis ta määrab uuesti ühe päeva ’tänapäevaks’, öeldes Taaveti kaudu [Laul 95:7, 8] nii pika aja pärast, nagu on enne öeldud: ’Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südameid!’ Sest kui Joosua nad oleks viinud hingamisse, siis ta ei räägiks teisest, pärastisest päevast. Seega on Jumala rahval hingamisaeg veel ees. Sest kes tema hingamisse on pääsenud, see hingab ka ise oma tegudest, otsekui Jumal oma tegudest. Siis olgem agarad sellesse hingamisse minema, et keegi ei langeks sõnakuulmatusse samal eeskujul.” (Meie kursiiv.)
Millest innustatakse kristlasi siin puhkama? „Oma tegudest.” Millistest tegudest? Tegudest, mille kaudu nad püüdsid varem ise õiglaseks saada. Nad ei usu enam, et nad võivad Jumala heakskiidu välja teenida ning igavese elu saada kindlatest reeglitest ja kommetest kinnipidamisega. Selle vea tegid ustavusetud juudid, kes, ’püüdes üles seada oma õigust, ei alistunud Jumala õigusele’. (Rooml. 10:3) Tõelised kristlased mõistavad, et me kõik oleme sündinud patustena ja et ainult usu kaudu Kristuse ohvrisse on meil võimalik Jumala ees õiglane seisund saada. Nad püüavad kõiki Jumala Poja õpetusi südamesse võtta ja ellu rakendada. Nad võtavad alandlikult vastu Jumala Sõna nõuanded ja noomitused. See ei tähenda, et nad arvaksid suutvat Jumala heakskiidu sel teel välja teenida; nende teod väljendavad hoopis nende armastust ja usku. Sellise eluviisiga hoiduvad nad langemast ’sõnakuulmatusse juudi rahva eeskujul’.
„Seitsmes päev”, mida mainitakse 1. Moosese 2:2, ei olnud ainult 24-tunnine päev. (Vaata lk. 201 peateema „Loomine” alt.) Samamoodi ei kesta „hingamisaeg”, millest tõelised kristlased osa saavad, vaid 24 tundi ehk üks päev. Näidates üles usku ja olles kuulekad Piibli nõuannetele, saavad nad sellest iga päev rõõmu tunda juba praegu, ja eriti veel tulevikus, Jumala uues maailmas.
Inimkonda ootab ees ka tuhandeaastane „hingamispäeva” puhkus
Mark. 2:27, 28: „[Jeesus] ütles neile: ’Hingamispäev on tehtud inimese pärast, aga mitte inimene hingamispäeva pärast! Nii on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand!’ ”
Jeesus teadis, et Jehoova oli seadnud hingamispäeva märgiks Jumala ja Iisraeli vahele ning et see oli mõeldud neile töödest puhkamiseks. Jeesus oli teadlik ka sellest, et tema surm annab aluse Moosese seaduse kõrvaleheitmiseks, sest see läheb tema enda juures täide. Ta mõistis, et Moosese seadus, kaasa arvatud hingamispäeva pidamise nõue, oli „tulevaste hüvede vari”. (Heebr. 10:1; Kol. 2:16, 17) Seoses nende „hüvedega” on olemas veel üks „hingamispäev”, mille Isand ta on.
Kristus valitseb Isandate Isandana tuhande aasta jooksul kogu maad. (Ilm. 19:16; 20:6; Laul 2:6—8) Jeesus sooritas maa peal olles mõned oma kõige imepärasematest tervendamistest halastavalt just hingamispäeval, näidates selle kaudu, millist kergendust ta kõigist rahvastest inimestele oma tuhandeaastase valitsuse ajal toob. (Luuka 13:10—13; Joh. 5:5—9; 9:1—14) Neil, kes hindavad hingamispäeva tegelikku tähendust, on võimalus sellest „hingamispäeva” puhkusest ka kasu saada.
Kui keegi ütleb:
„Kristlased peavad hingamispäeva pidama”
Sa võiksid vastata: „Kas ma tohin küsida, miks te seda arvate?” Seejärel võid ehk lisada: „Küllap olete nõus, et meie arvamus selles küsimuses peaks kindlasti rajanema Piiblil. ... Piiblis on mõned tekstid, mis on aidanud mul seda küsimust mõista. Tahaksin neid ka teile näidata. (Seejärel kasuta eelmistel lehekülgedel toodud materjalist sobivaid lõike.)”
„Miks teie hingamispäeva ei pea?”
Sa võiksid vastata: „Minu vastus oleneb sellest, millist hingamispäeva te silmas peate. Kas te teate, et Piibel räägib rohkem kui ühest hingamispäevast? ... Jumal andis hingamispäeva seadused juutidele. Aga kas te teate, et Piibel räägib ühest teistsugusest hingamispäevast, mida peavad kristlased pidama?” Seejärel võid ehk lisada: 1) „Meie ei pea hingamispäeva ainult ühel nädalapäeval, sest Piibel ütleb, et see oli „kaduv” nõue. (2. Kor. 3:7—11; vaata selle kohta mõtteid lehekülgedelt 87, 88.)” 2) „Kuid on olemas üks hingamispäev, mida me korrapäraselt peame. (Heebr. 4:4—11; vaata lehekülgi 88, 89.)”