Isa ja kogudusevanem — kuidas täita mõlemaid rolle

„Sest kui keegi iseenese maja ei oska juhtida, kuidas ta võib hoolt kanda Jumala koguduse eest?” (1. TIMOTEOSELE 3:5)

1., 2. a) Kuidas said vallalised ja abielus, kuid ilma lasteta ülevaatajad teenida oma vendi esimesel sajandil? b) Kuidas on Akvila ja Priskilla tänapäeva abielupaaridele eeskujuks?

ALGKRISTLIKUS koguduses võisid ülevaatajateks olla nii vallalised mehed kui ka lasteta abielumehed, aga ka abielumehed, kes kasvatasid lapsi. Kahtlemata oli kristlasi, kes suutsid järgida nõuannet, mille apostel Paulus andis oma esimeses kirjas korintlastele 7. peatükis, ja jäid vallaliseks. Jeesus oli öelnud: „On kohitsetuid, kes ise on ennast kohitsenud taevariigi pärast” (Matteuse 19:12). Taolised vallalised mehed nagu Paulus ja võib-olla ka mõned tema reisikaaslased olid vabad, et reisida ning aidata oma vendi.

² Piibel ei ütle, kas Barnabas, Markus, Siilas, Luukas, Timoteos ja Tiitus olid vallalised või mitte. Kui nad olid abielus, olid nad nähtavasti piisavalt vabad perekondlikest kohustustest, nii et nad said mitmesuguseid ülesandeid täites palju reisida (Apostlite teod 13:2; 15:39—41; 2. Korintlastele 8:16, 17; 2. Timoteosele 4:9—11; Tiitusele 1:5). Neil võis kaasas olla naine, nagu Peetrusel ja „muil apostlitel”, kes arvatavasti võtsid oma naise endaga kaasa, kui nad ühest kohast teise läksid (1. Korintlastele 9:5). Akvila ja Priskilla on näide abielupaarist, kes oli valmis asuma koos Paulusega teele Korintosest Efesosse, seejärel kolima Rooma ja jälle tagasi Efesosse. Piibel ei ütle, kas neil oli ka lapsi. Teenides andunult oma vendi, pälvisid nad „kõigi paganate koguduste” tänulikkuse (Roomlastele 16:3—5; Apostlite teod 18:2, 18; 2. Timoteosele 4:19). Tänapäeval on kahtlemata palju abielupaare, kes võiksid Akvila ja Priskilla sarnaselt teenida teisi kogudusi ning kolida ehk sinna, kus on suurem vajadus.

Isa ja kogudusevanem

 3. Millest võib näha, et paljud esimesel sajandil elanud kogudusevanemad olid abielus ja et neil oli perekond?

³ Näib, et meie ajaarvamise esimesel sajandil oli enamik kristlikke kogudusevanemaid abielus ja neil olid lapsed. Kui Paulus tegi teatavaks nõuded, mis esitatakse mehele, kes „püüab koguduse ülevaataja ametisse”, ütles ta, et see kristlane peab olema mees, „kes oma maja hästi valitseb, kes oma lapsi peab sõnakuulmises kõige aususega” (1. Timoteosele 3:1, 4).

 4. Mida nõuti abielus kogudusevanematelt, kellel on lapsed?

⁴ Nagu nägime, ei nõutud ülevaatajalt, et tal oleks lapsi, ega isegi mitte seda, et ta oleks abielus. Aga kui kristlane oli abielus, siis selleks, et olla kõlblik teenima kogudusevanema või teenistusabilisena, pidi ta pea-seisundit oma naise suhtes kasutama õigesti ja armastavalt ning näitama, et ta on võimeline oma lapsi õigesti sõnakuulmises hoidma (1. Korintlastele 11:3; 1. Timoteosele 3:12, 13). Igasugune oluline puudujääk oma pere juhtimises näitab, et vend ei kõlba saama erilisi eesõigusi koguduses. Miks? Paulus selgitab: „Sest kui keegi iseenese maja ei oska juhtida, kuidas ta võib hoolt kanda Jumala koguduse eest?” (1. Timoteosele 3:5). Kui tema enda pereliikmed ei taha alluda tema juhtimisele, kuidas reageerivad sellele siis teised?

„Kellel on usklikud lapsed”

5., 6. a) Millist nõuet mainis Paulus Tiitusele seoses lastega? b) Mida oodatakse kogudusevanematelt, kellel on lapsi?

⁵ Kui Paulus andis Tiitusele nõu, kuidas Kreeta kogudustes ülevaatajad ametisse määrata, täpsustas ta: „Kui kuskil leidub laitmatu isik, ühe naise mees, kellel on usklikud lapsed, nõnda et neile ei saa ette heita kõlvatut elu ega kangekaelsust. Sest koguduse ülevaataja peab olema kui Jumala majapidaja, laitmatu.” Aga mida mõeldakse nõudega, et peavad olema „usklikud lapsed”? (Tiitusele 1:6, 7.)

⁶ Väljend „usklikud lapsed” viitab noortele, kes on oma elu juba Jehoovale pühendanud ja ennast ristida lasknud, või noortele, kes edenevad pühendumise ja ristimise suunas. Koguduseliikmed ootavad, et kogudusevanemate lapsed käituksid üldiselt hästi ja oleksid sõnakuulelikud. Peaks olema ilmselge, et kogudusevanem teeb kõik, mida suudab, et oma laste usku üles ehitada. Kuningas Saalomon kirjutas: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6). Aga mida teha siis, kui nooruk, kes on sellist väljaõpet saanud, keeldub teenimast Jehoovat või teeb koguni ränga pahateo?

 7. a) Mis näitab selgelt, et Õpetussõnad 22:6 ei esita jäika reeglit? b) Miks ei kaota kogudusevanem automaatselt oma eesõigusi, kui tema laps otsustab Jehoovat mitte teenida?

⁷ On ilmne, et eeltoodud õpetussõna ei ole jäik reegel. See ei tühista vaba tahte põhimõtet (5. Moosese 30:15, 16, 19). Kui poeg või tütar jõuab ikka, mil ta on võimeline enda eest vastutama, peab ta pühendumise ja ristimise suhtes isikliku otsuse tegema. Kui on selgelt näha, et kogudusevanem on andnud oma lapsele vajalikku vaimset abi ja juhatust ning teda distsiplineerinud, kuid laps ei otsusta Jehoovat teenida, ei ole tema isa automaatselt kõlbmatu teenima ülevaatajana. Teisest küljest aga, kui kogudusevanemal on kodus mitu alaealist last, kes üksteise järel vaimselt haigeks jäävad ja raskustesse satuvad, võib juhtuda, et teda ei peeta enam meheks, „kes oma maja hästi valitseb” (1. Timoteosele 3:4). Mõte on selles, et ülevaataja tegevusest peaks olema selgelt näha, kas ta teeb oma parima, et tal oleksid ’usklikud lapsed, kellele ei saa ette heita kõlvatut elu ega kangekaelsust’.a

Abielus „uskmatu naisega”

 8. Kuidas peaks kogudusevanem kohtlema oma uskmatut naist?

⁸ Kristliku mehe kohta, kes on abielus uskmatuga, kirjutas Paulus: „Kui ühel vennal on uskmatu naine ja naine heal meelel tahab elada temaga, siis ta ärgu hüljaku teda. [—] Sest .. uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad. Sest .. mis tead sina, mees, kas sa oma naise päästad?” (1. Korintlastele 7:12—14, 16). Sõna „uskmatu” ei tähenda siin naist, kellel pole üldse mingeid religioosseid uskumusi, vaid naist, kes pole Jehoovale pühendunud. Ta võis olla juut või uskuda paganlikke jumalaid. Tänapäeval võib ehk mõni kogudusevanem olla abielus naisega, kes on mõnda muud usku või agnostik või koguni ateist. Kui naine jääb hea meelega tema juurde, ei tohiks ta naist vaid teistsuguste uskumuste pärast maha jätta. Ta peaks siiski ’elama naisega targasti kui nõrgema astjaga ja osutama talle austust’, lootes, et suudab ta päästa (1. Peetruse 3:7; Koloslastele 3:19).

 9. Kuidas peaks kogudusevanem tegutsema ja kuidas see mõjutab tema eesõigusi maades, kus seadus annab nii mehele kui ka naisele õiguse tutvustada lastele oma usulisi tõekspidamisi?

⁹ Kui ülevaatajal on lapsi, kasutab ta abielumehe ja isana õigesti oma pea-seisundit, kasvatades neid „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises” (Efeslastele 6:4, NW). Paljudes maades tagab seadus mõlemale abikaasale õiguse oma lastele religioosset õpetust anda. Sel juhul võib naine nõuda oma õigust tutvustada lastele oma usulisi tõekspidamisi ja tavasid ning ta võib soovida neid ka oma kirikusse kaasa võtta.b Muidugi peaksid lapsed seoses valedel religioossetel tseremooniatel mitteosalemisega toimima omaenda Piibli poolt õpetatud südametunnistuse järgi. Perekonna peana kasutab isa oma õigust uurida koos lastega Piiblit ja kui võimalik, võtta neid kaasa koosolekutele kuningriigisaali. Kui nad jõuavad sellisesse ikka, et võivad juba ise otsuseid teha, otsustavad nad ise, millist teed nad lähevad (Joosua 24:15). Kui teised kogudusevanemad ja koguduseliikmed näevad, et ülevaataja teeb seaduse piires kõik, mis võimalik, et oma lapsi tõe teel õigesti õpetada, ei tagandata teda sellest ametist.

„Kes oma maja hästi valitseb”

10. Milline on perekonnaisa peamine kohus, kui ta on ka kogudusevanem?

¹⁰ Isegi sellisel kogudusevanemal, kes on isa ja kelle naine on tema kaaskristlane, ei ole kerge jagada oma aega ja tähelepanu õigel määral naise, laste ning koguduse kohustuste vahel. Pühakiri näitab väga selgelt, et kristliku isa kohus on hoolitseda oma naise ja laste eest. Paulus kirjutas: „Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8). Sellessamas kirjas ütles Paulus, et ülevaatajateks tuleks soovitada ainult selliseid abielus mehi, kes on juba näidanud, et nad on head abielumehed ja isad (1. Timoteosele 3:1—5).

11. a) Mil viisil peaks kogudusevanem ’enese omaste eest hoolt kandma’? b) Kuidas võib see aidata kogudusevanemal täita tema kohustusi koguduses?

¹¹ Kogudusevanem ei peaks ’hoolt kandma’ mitte üksnes omaste materiaalsete, vaid ka vaimsete ja emotsionaalsete vajaduste eest. Tark kuningas Saalomon kirjutas: „Tee enne oma tööd väljas ja hari oma põldu, siis alles ehita enesele koda [„pärast pead sa üles ehitama ka oma kodakondseid”, NW]!” (Õpetussõnad 24:27). Niisiis, kui ülevaataja hoolitseb oma naise ja laste materiaalsete, emotsionaalsete ning meelelahutuslike vajaduste eest, peaks ta neid ka vaimselt üles ehitama. See nõuab aega — aega, mida ta ei saa kasutada koguduse asjade ajamiseks. Kuid see on aeg, mis toob rikkalikku kasu perekonna õnne ja vaimsuse näol. Lõpptulemuseks on see, et kui perekond on vaimselt tugev, kulub kogudusevanemal ehk vähem aega oma perekonna probleemide lahendamiseks. Seega on tal rohkem võimalusi koguduse asjade eest hoolitsemiseks. Tema eeskuju hea abielumehe ja hea isana toob kogudusele vaimset kasu (1. Peetruse 5:1—3).

12. Millises perekondlikus tegevuses peaksid head eeskuju andma isad, kes on kogudusevanemad?

¹² Et kodakondseid hästi juhtida, tuleb aega varuda ka perekondliku uurimise juhatamiseks. Eriti tähtis on see, et kogudusevanemad selles suhtes head eeskuju annaksid, sest tugevad perekonnad moodustavad tugevaid kogudusi. Ülevaataja ei tohiks olla pidevalt nii hõivatud muude teenistuseesõigustega, et tal ei jää aega koos oma naise ja lastega uurimiseks. Kui see on nii, tuleks tal oma ajakava uuesti läbi vaadata. Ta peab ehk uue ajakava koostama või vähendama seda aega, mida ta kasutab teiste asjade jaoks, loobuma vajaduse korral koguni mõningatest eesõigustest.

Tasakaalukas ülevaataja

13., 14. Millist nõu on „ustav ja mõistlik sulane” andnud kogudusevanematele, kellel on perekond?

¹³ See pole mitte esimene kord, kui antakse nõu hoida tasakaalus perekondlikke ja koguduse kohustusi. Juba aastaid on „ustav ja mõistlik sulane” kogudusevanematele sellekohast nõu andnud (Matteuse 24:45). Rohkem kui 37 aastat tagasi, 1959. aasta 15. septembri (ingliskeelses) „Vahitornis” soovitati lehekülgedel 553 ja 554: „Kas ei tähenda see tegelikult seda, et tuleb tasakaalus hoida kõiki neid asju, mis nõuavad meilt aega? Selliseks tasakaalustamiseks tuleks teil kohast rõhku asetada omaenda perekonna huvidele. Kindlasti ei soovi Jehoova Jumal, et mees kasutaks kõik oma aja koguduse tegevusele, aidates pääseda oma vendadel ja ligimestel, kuid ei hoolitseks oma kodakondsete pääsemise eest. Mees kannab peamist vastutust oma naise ja laste eest.”

¹⁴ „Vahitorni” 1986. aasta 1. novembri (ingliskeelse) numbri 22. leheküljel anti nõu: „Kui te osalete põlluteenistuses koos perekonnaga, saate üksteisega lähedasemaks, kuid laste ainulaadsed vajadused nõuavad ka seda, et te kasutaksite nendega tegelemiseks omaenda aega ja emotsionaalset energiat. Seega on vaja tasakaalukust, et teha kindlaks, kui palju aega te saate kasutada koguduse kohustuste jaoks, kui te hoolitsete vaimselt, emotsionaalselt ja materiaalselt ka ’enese omaste’ eest. [Kristlane] peab ’õppima esmalt ise jumalakartlikult kohtlema enese peret’ (1. Timoteosele 5:4, UT; 5:8).”

15. Miks vajab tarkust ning vahetegemisvõimet kogudusevanem, kellel on naine ja lapsed?

¹⁵ Piibli õpetussõna ütleb: „Tarkusega ehitatakse üles kodakondsed ja vahetegemisvõime abil rajatakse nad kindlalt” (Õpetussõnad 24:3, NW). Tõepoolest, et ülevaataja saaks oma teokraatlikke kohustusi täita ja samal ajal ka oma kodakondseid üles ehitada, vajab ta kindlasti tarkust ja vahetegemisvõimet. Pühakiri näitab, et ta peab tegutsema ülevaatajana rohkem kui ühes valdkonnas. Sellega on seotud tema kohustused perekonnas ja koguduses. Ta vajab vahetegemisvõimet, et neid tasakaalus hoida (Filiplastele 1:9, 10). Ta vajab tarkust, et panna oma tegemised tähtsusjärjekorda (Õpetussõnad 2:10, 11). Ükskõik kui suurt vastutust ta ka ei tunneks oma koguduse eesõiguste eest hoolitsemisel, peaks ta siiski mõistma, et kuna ta on abielumees ja isa, on Jumal andnud talle eelkõige kohustuse hoolitseda oma perekonna eest ja päästa see.

Head isad ja ka head kogudusevanemad

16. Millise eelise annab kogudusevanemale see, kui ta on ka isa?

¹⁶ Kogudusevanem, kelle lapsed käituvad hästi, võib tõeliseks kasuks olla. Kui ta on õppinud oma perekonna eest hästi hoolitsema, on ta suuteline aitama ka teisi peresid koguduses. Ta mõistab paremini nende raskusi ja oskab anda nõu, mis põhineb tema oma kogemustel. On tore, et tuhanded kogudusevanemad teevad kogu maailmas head tööd abielumeeste, isade ja ülevaatajatena.

17. a) Mida ei tohiks mitte kunagi unustada mees, kes on nii isa kui ka kogudusevanem? b) Kuidas peaksid teised koguduseliikmed empaatiat ilmutama?

¹⁷ Et mees, kellel on perekond, võiks olla kogudusevanem, peab ta olema küps kristlane, kes oma naise ja laste eest hoolitsemise kõrvalt oskab oma tegemised organiseerida nii, et ta suudab aega ja tähelepanu pühendada ka teistele koguduseliikmetele. Ta ei tohiks mitte kunagi unustada, et tema karjasetöö algab kodunt. Kuna koguduseliikmed teavad, et naise ja lastega kogudusevanemad kannavad vastutust nii oma perekondlike kui ka koguduse kohustuste eest, ei ürita nad neid liiga kaua kinni pidada. Näiteks kogudusevanem, kellel on lapsed, kes peavad järgmisel hommikul kooli minema, ei saa alati pärast õhtust koosolekut kauemaks saali jääda. Teised koguduseliikmed peaksid sellest aru saama ja empaatilised olema (Filiplastele 4:5, NW).

Meie kogudusevanemad peaksid meile kallid olema

18., 19. a) Mida on meil aidanud mõista see, kui oleme uurinud 7. peatükki 1. kirjast korintlastele? b) Kuidas me peaksime sellistesse kristlikesse meestesse suhtuma?

¹⁸ Olles nüüd uurinud 7. peatükki Pauluse esimesest kirjast korintlastele, võime mõista, et on palju vallalisi mehi, kes Pauluse nõuande järgi kasutavad oma vabadust Kuningriigi huvide teenimiseks. On ka tuhandeid abielus, kuid lasteta vendi, kes pööravad kohast tähelepanu oma naisele ja teenivad ka tublide ülevaatajatena piirkondades, ringkondades, kogudustes ja Vahitorni ühingu harubüroodes, kusjuures nende naised teevad nendega kiiduväärset koostööd. Ja lõpuks on Jehoova rahva peaaegu 80000 koguduses palju isasid, kes ei hoolitse armastavalt mitte üksnes oma naise ja laste eest, vaid kes võtavad hoolitsevate karjastena aega ka oma vendade teenimiseks (Apostlite teod 20:28).

¹⁹ Apostel Paulus kirjutas: „Vanemaid, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu kahekordse austuse vääriliseks, eriti neid, kes töötavad sõnas ja õpetuses” (1. Timoteosele 5:17). Tõesti, vanemad, kes annavad head juhatust oma kodus ja koguduses, väärivad meie armastust ja lugupidamist. Me peaksime tõesti ’niisuguseid mehi kalliks pidama’ (Filiplastele 2:29).

[Allmärkused]

Kordamiseks

◻ Kuidas me teame, et esimesel sajandil m.a.j. oli paljudel kogudusevanematel perekond?

◻ Mida nõutakse abielus kogudusevanematelt, kellel on lapsed, ja miks seda nõutakse?

◻ Mida mõeldakse väljendiga „usklikud lapsed”, kuid mis saab siis, kui kogudusevanema laps otsustab Jehoovat mitte teenida?

◻ Mis mõttes peaks kogudusevanem ’enese omaste eest hoolt kandma’?

[Pilt lk 23]

Tugevad perekonnad moodustavad tugevaid kogudusi