Kuidas suhtub Jumal ristiusumaailma kummardamisviisi?

„MITTE igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki,” ütles Jeesus Kristus, „vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole .. sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!” (Matteuse 7:21—23.)

Jumal on teinud oma tahte teatavaks oma Sõna, Püha Piibli kaudu. Kas ristiusu kirikud täidavad Jumala tahet? Või on nad, nagu Jeesus ütles, „ülekohtutegijad”?

Verevalamine

Ööl enne oma Isanda surma oleks Peetrus peaaegu algatanud relvakonflikti sõdurite jõuguga, keda oli saadetud Jeesust arreteerima (Johannese 18:3, 10). Kuid Jeesus taastas rahu ja hoiatas Peetrust: „Kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52). Seda selget hoiatust korratakse tekstis Ilmutuse 13:10. Kas ristiusu kirikud on seda kuulda võtnud? Või langeb ka nendele mingisugune vastutus maailma eri paikades toimuvate sõdade eest?

Teise maailmasõja ajal tapeti usu pärast sadu tuhandeid serblasi ja horvaate. „Horvaatias,” teatab The New Encyclopædia Britannica, „hakkas kohalik fašistlik režiim läbi viima ’rassilist puhastust’, mis läks isegi natside poolt toimepandust kaugemale. .. teatati, et üks kolmandik serblastest küüditatakse, üks kolmandik pööratakse roomakatoliku usku ja üks kolmandik tapetakse. [——] Kuna katoliku vaimulikkond tegi neis asjades osaliselt koostööd, kahjustas see pärast sõda tõsiselt kiriku ja riigi suhteid.” Loendamatul arvul inimesi sunniti pöörduma katoliku usku või vastasel korral nad tapeti; tuhandetele teistele aga ei antud isegi valikuvõimalust. Terveid külasid — nii mehi, naisi kui lapsi — sunniti minema oma õigeusu kirikutesse, kus nad tapeti. Aga mida öelda fašistide vastu võitlevate kommunistlike armeede kohta? Kas ka neil oli religioosne toetus?

„Mõned preestrid osalesid sõjas revolutsiooniliste jõudude poolel,” teatatakse raamatus History of Yugoslavia. „Partisaniarmeedesse kuulus isegi nii Serbia õigeusu kui ka roomakatoliku kirikute preestreid,” öeldakse raamatus Yugoslavia and the New Communism. Religioossed erimeelsused õhutavad Balkanimaadel jätkuvalt sõjaleeke.

Aga mida öelda Ruanda kohta? Rahvusvaheliste suhetega tegeleva katoliku instituudi peasekretär Ian Linden möönis ajakirjas The Month järgmist: „Londonis Aafrika Õiguste tehtud uuringud toovad paar näidet katoliku, anglikaani ja baptisti kiriku kohalikest juhtidest, kes on kas passiivse või aktiivse osavõtuga olnud kaassüüdlased kaitseväelaste korraldatud tapmistes. [— — —] Pole mingisugust kahtlust selles, et suur osa kihelkonna silmapaistvaid kristlasi oli tapmistes osalenud.” Kahjuks aga vaevab Kesk-Aafrikat jätkuvalt võitlus niinimetatud kristlaste vahel.

Hoorus ja abielurikkumine

Jumala Sõna järgi on seksuaalsuhetel ainus õige koht vaid abielus. „Abielu olgu igapidi au sees,” ütleb Piibel, „ja abieluvoodi rüvetamata! Sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid” (Heebrealastele 13:4). Kas kirikujuhid toetavad seda Jumala õpetust?

Aastal 1989 andis Austraalia anglikaani kirik välja seksuaalelu kohta käiva ametliku dokumendi, kus esitati mõte, et abielueelne seks pole vale, juhul kui paari ühendab vastastikune kohusetunne. Hiljuti teatas üks anglikaani kiriku juht Šotimaal: „Kirik ei peaks hukka mõistma armusuhteid, nagu oleksid need patused ja valed. Kirik peab tunnistama, et abielurikkumine on meil juba geenides.”

Lõuna-Aafrika Vabariigis on paljud vaimulikud avalikult homoseksualismi kaitseks välja astunud. Näiteks 1990. aastal tsiteeris Lõuna-Aafrika Vabariigi ajaleht You üht silmapaistvat anglikaani vaimulikku, kes ütles: „Pühakirja järgimine pole alati kohustuslik. [— — —] Ma usun, et kirikute suhtumine ja seisukohad seoses homoseksualistidega muutuvad.” (Vastanda Roomlastele 1:26, 27.)

Väljaande 1994 Britannica Book of the Year järgi on seksuaalsus saanud Ameerika kirikutes domineerivaks vaidlusküsimuseks, eriti aga seoses selliste asjadega nagu „end gaydeks ja lesbideks tunnistavate inimeste ametissepühitsemine, religioosne arusaam homoseksualistide õigustest, ’gayde abielude’ õnnistamine ning homoseksualismiga seotud eluviiside legaliseerimine või hukkamõistmine”. Enamik suuremaid kirikuid on sallivad vaimulike suhtes, kes võitlevad suurema seksuaalse vabaduse eest. Väljaande 1995 Britannica Book of the Year järgi kirjutasid 55 anglikaani piiskoppi alla deklaratsioonile, kus „kinnitatakse, et homoseksualistide ametissepühitsemine ja tegevus on heakskiidetud”.

Mõned vaimulikud toovad homoseksualismi kaitseks põhjendusi, väites, et Jeesus ei öelnud kunagi midagi selle vastu. Aga kas see on tõesti nii? Jeesus Kristus kuulutas, et Jumala Sõna on tõde (Johannese 17:17). See tähendab seda, et ta toetas Jumala seisukohta homoseksualismi suhtes, millest räägitakse tekstis 3. Moosese 18:22: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!” Pealegi nimetas Jeesus hoorust ja abielurikkumist koos „nende pahade asjadega [, mis] lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest” (Markuse 7:21—23). Kreekakeelne sõna, mida tõlgitakse sõnaga „hoorus”, on laiem termin kui see, mis käib abielurikkumise kohta. See tähendab kõiki seksuaalsuhete vorme väljaspool seaduslikku abielu, kaasa arvatud homoseksualism (Juuda 7). Jeesus Kristus hoiatas oma järelkäijaid ka selle eest, et nad ei salliks ühtegi nimikristlikku õpetajat, kes vähendab hooruse tõsidust (Ilmutuse 1:1; 2:14, 20).

Kui usujuhid võitlevad selle eest, et homoseksualiste ja lesbisid ametisse pühitsetaks, siis millist mõju avaldab see nende kirikute liikmetele, eriti noortele? Kas ei ahvatle see abieluvälistele seksuaalsuhetele? Vastupidiselt sellele rõhutab Jumala Sõna, et kristlased peavad ’põgenema hooruse eest’ (1. Korintlastele 6:18). Kui kaasusklik langeb sellisesse pattu, antakse talle armastavalt abi, et teda Jumala soosingusse tagasi tuua (Jakoobuse 5:16, 19, 20). Aga mis siis, kui ta sellise abi tagasi lükkab? Piibel ütleb, et kui sellised inimesed ei kahetse, ’ei päri nad Jumala riiki’ (1. Korintlastele 6:9, 10).

„Keelavad abiellumast”

Piibel ütleb, et ’hooruspattude pärast on parem abielluda kui himudes põleda’ (1. Korintlastele 7:2, 9). Hoolimata sellest targast nõuandest, on paljudelt vaimulikelt nõutud tsölibaati, see tähendab, et nad ei tohi abielluda. „Tsölibaadivanne ei kaota kehtivust,” selgitab Nino Lo Bello oma raamatus The Vatican Papers, „kui preester, munk või nunn astub seksuaalsuhetesse. .. seksuaalsuhete eest võib andeks saada siis, kui see pihil ausalt üles tunnistatakse, kuid ühegi preestri abielu kirik lihtsalt ei tunnista.” Kas see õpetus on kandnud head või halba vilja? (Matteuse 7:15—19.)

Kahtlemata elavad paljud preestrid moraalselt puhast elu, kuid paljud mitte. Väljaande 1992 Britannica Book of the Year järgi „on roomakatoliku kirik vaimulike seksuaalse väärkäitumise tõttu maksnud kahjutasudeks 300 miljonit dollarit”. Hiljem öeldi 1994. aasta väljaandes: „See, et hulk vaimulikke on juba AIDSi surnud, paljastab homoseksuaalsete preestrite olemasolu ja näitab, et on veel teadmata hulk .. homoseksualiste, kes on preestriteks hakanud.” Pole siis ime, kui Piibel ütleb, et ’abiellumast keelamine’ on „kurjade vaimude õpetus” (1. Timoteosele 4:1—3). „Mõnede ajaloolaste arvates,” kirjutab Peter de Rosa oma raamatus Vicars of Christ, on „[preestrite tsölibaat] moraali tõenäoliselt rohkem kahjustanud kui ükski teine korraldus Läänemaades, kaasa arvatud prostitutsioon. [— — —] [See] on enamasti olnud kristluse häbiplekiks. [— — —] Sunniviisiline tsölibaat on vaimulike hulgas alati silmakirjatsemist põhjustanud. [——] Preester võib tuhandeid kordi ebamoraalsusesse langeda, kuid kiriku kanoonilise seaduse järgi ei tohi ta aga mitte kunagi abielluda”.

Saanud teada Jumala seisukoha Baali kummardamise suhtes, ei ole raske mõista, kuidas ta suhtub ristiusu lõhenenud kirikutesse. Piibli viimane raamat nimetab kõiki valekummardamise vorme ühise nimega „Suur Baabülon, ilmamaa hoorade ja jälkuste ema”. „Temast,” lisab Piibel, „on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud maa peal!” (Ilmutuse 17:5; 18:24.)

Seega õhutab Jumal kõiki, kes tahavad olla tema tõelised kummardajad: „Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused! Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle!” (Ilmutuse 18:4, 8).

Nüüd tekib küsimus: kui inimene on valereligioonist lahkunud, siis kuhu ta minema peab? Milline kummardamisviis on Jumalale meelepärane?

[Kast/pilt lk 5]

Ebajumalakummardamine

Baali kummardamisega kaasnes ebajumalakujude kasutamine. Iisraellased püüdsid Jehoova kummardamise Baali kummardamisega ühendada. Nad tõid ebajumalakujud isegi Jehoova templisse. Jumala tegi oma suhtumise ebajumalakummardamisse selgeks sellega, kui ta hävitas Jeruusalemma ja selle templi.

Paljud ristiusu kirikud on täis ebajumalakujusid, olgu need siis ristid, ikoonid või Maarja kujud. Lisaks sellele õpetatakse paljudele kirikuskäijatele nende kujude ees kummardamist, põlvitamist ja ristimärgi tegemist. Vastandina sellele kästakse tõelistel kristlastel ’ebajumala teenistuse eest põgeneda’ (1. Korintlastele 10:14). Nad ei püüa Jumalat kummardada materiaalsete esemete abil (Johannese 4:24).

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Kast lk 7]

„Kirikujuht peaks olema veatu”

SEE lause on pärit tekstist Tiitusele 1:7 piiblitõlkest Today’s English Version. Piiblitõlkes King James Version öeldakse: „Piiskop peab olema laitmatu.” Sõna „piiskop” tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „ülevaatajat”. Seega mehed, kes on määratud juhtima tõelist kristlikku kogudust, peavad elama kooskõlas Piibli põhinormidega. Kui nad seda ei tee, tuleb nad ülevaatajaametist tagandada, sest nad pole enam „karjale eeskujuks” (1. Peetruse 5:2, 3). Kui tõsiselt suhtutakse sellesse nõudesse ristiusu kirikutes?

Oma abieluteemalises raamatus I Care About Your Marriage mainib dr. Everett Worthington küsitlust, mis viidi läbi 100 pastori hulgas USA-s Virginia osariigis. Üle 40 protsendi neist möönis, et nad on käitunud seksuaalselt väljakutsuvalt kellegagi, kes ei ole nende abikaasa. Paljud neist olid abielu rikkunud.

„Möödunud aastakümnel,” märgib ajakiri Christianity Today, „on kirikut korduvalt vapustanud see, kui on saanud ilmsiks selle kõige lugupeetumate juhtide ebamoraalne käitumine.” Artikkel „Miks abielu rikkunud pastoreid ei tohiks ametisse tagasi määrata” oli vastu ristiusumaailmas üldlevinud kombele määrata kirikujuhid tagasi nende endisesse ametisse peagi pärast seda, kui nad on „mõistetud süüdi seksuaalse patu eest”.