Miks me kõik peaksime Jumalat kiitma?

HALLELUUJA! Seda sõna teab hästi enamik ristiusku kirikuskäijaid. Mõned neist hüüavad seda valju häälega oma pühapäevastel jumalateenistustel. Aga kui paljud neist teavad, mida see sõna tegelikult tähendab? Heebrea keeles tähendab see õigupoolest ’Kiitke Jaahi!’. See on rõõmus, kõlav kiitushüüd Loojale, kelle nimi on Jehoova.a

Sõna „halleluuja” esineb Piiblis sageli. Miks? Sellepärast, et Jumala kiitmiseks on väga palju põhjusi. Jaah (Jehoova) on hiigelsuure universumi Looja ja Alalhoidja (Laul 147:4, 5; 148:3—6). Tema rajas ökosüsteemid, tänu millele on maa peal võimalik elada (Laul 147:8, 9; 148:7—10). Eriti huvitatud on ta aga inimkonnast. Kui me täidame tema tahet, õnnistab ja toetab ta meid praeguses elus ning annab meile kindla lootuse elada tulevikus veel paremini (Laul 148:11—14). See on Jaah (Jehoova), kes inspireeris järgmised sõnad: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29).

Seega esitatakse kõigile üleskutse: „Halleluuja!” „Kiitke Jaahi!” (Laul 104:35; UM). Kuid kahjuks ei taha mitte igaüks sellele vastukaja osutada. Inimesed kannatavad tänapäeval. Paljud on näljased, haiged või rõhutud. Hulgaliselt on neid, kes põhjustavad endale palju muret uimastite ja alkoholi kuritarvitamise või ebamoraalsuse või mässumeelsusega. Kas on üldse mingit põhjust, miks need inimesed peaksid Jumalat kiitma?

’Ainult Jehoova suutis mulle lootuse anda’

Jah, on. Jehoova esitab eranditult kõigile inimestele üleskutse, et nad õpiksid teda tundma, õpiksid täitma tema tahet ja kogeksid õnnistusi, mis tekitavad neis soovi teda kiita. Ja paljud vastavad sellele. Võtame näiteks Adriana Guatemalast. Kui Adriana oli seitsmene, suri ta ema. Varsti pärast seda lahkus kodunt tema isa. Kui ta oli kümnene, hakkas ta elatise teenimiseks tööd tegema. Kuna ema oli käskinud Adrianal Jumalat ja kirikut teenida, käis ta läbi mitmete katoliiklike rühmitustega, kuid 12-aastaselt olid tema illusioonid nende suhtes haihtunud ja ta liitus ühe tänavajõuguga. Ta hakkas suitsetama, uimasteid tarvitama ja varastama. Miks peaks temataoline noor tüdruk tundma soovi Jumalat kiita?

Adriana õde hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, kuid Adriana vaid naeris tema üle. Siis suri nende tädi. Adrianat vaevasid tädi matuste ajal rahutukstegevad küsimused. Kuhu tema tädi läks? Kas ta on taevas? Kas ta läks põrgutulle? Kuna Adriana oli täielikus segaduses, läks ta surnuaia kabelisse Jumalalt abi paluma ja kasutas seejuures tema nime Jehoova, nagu õde teda õpetanud oli.

Peagi hakkas ta koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja kristlikel koosolekutel käima. See muutis täielikult tema ellusuhtumist ja ta katkestas vapralt oma sidemed tänavajõukudega. Adriana, kellel on praegu aastaid tublisti üle 20, ütleb: „Ainult armastus Jehoova vastu sundis mind loobuma sellest halvast eluviisist. Ainult Jehoova suutis oma suures halastuses mulle igavese elu lootuse anda.” Kuigi Adriana elutee algas raskustega, on tal Jumala kiitmiseks suurepäraseid põhjusi.

Veelgi lootusetumast olukorrast teatatakse Ukrainast. Üks mees on vanglas ja ootab hukkamist. Kas ta haletseb ennast? Kas ta on masendunud? Ei, otse vastupidi. Pärast seda, kui Jehoova tunnistajad temaga hiljuti kokku said ja kui ta oli Jehoova kohta mõningaid teadmisi omandanud, palus ta, et nad ta ema üles otsiksid. Nüüd kirjutab ta neile, kuna ta kuulis, et nad täitsid tema palve. Ta ütleb: „Tänan teid, et külastasite mu ema. See oli rõõmsaim uudis, mille ma möödunud aastal sain.”

Iseenda ja oma kongikaaslaste kohta, kellele ta on tunnistust andnud, kirjutab ta: „Nüüd me usume Jumalat ja püüame tegutseda kooskõlas oma usuga.” Ta lõpetab oma kirja: „Täname teid, et aitasite meil teada saada, mis on armastus, ja usu leida. Kui ma ellu jään, olen ka mina teile abiks. Tänan Jumalat, et te olete olemas ning et aitate teistel Jumalat armastada ja temasse uskuda.” See mees kaebas oma surmaotsuse edasi. Aga hoolimata sellest, kas ta hukatakse või peab ta palju aastaid vanglas veetma, on tal kindlasti põhjust Jumalat kiita.

’Kuigi olen pime, võin ma näha’

Nüüd mõtle ühele elurõõmsale teismelisele tüdrukule, kes kaotab ootamatult nägemise. Just nii juhtus Gloriaga, kes elab Argentinas. Gloria jäi 19-aastasena ootamatult pimedaks ja tema nägemine ei taastunudki. Kui ta 29-aastane oli, hakkas ta ühe mehega vabaabielu elama ja jäi peagi rasedaks. Nüüd arvas ta, et on leidnud elu mõtte. Aga kui ta oma lapse kaotas, hakkas ta küsimusi esitama. Ta mõtles: „Miks see kõik just minuga juhtuma peab? Mida ma teinud olen? Kas Jumal on tõesti olemas?”

Sel ajal tulid tema ukse taha kaks Jehoova tunnistajat. Ta hakkas Piiblit uurima ja sai teada seal kirjas olevast tõotusest, et uues maailmas saavad pimedad jälle nägijateks (Jesaja 35:5). Milline imeline lootus see Gloriale küll oli! Ta oli väga õnnelik ja seda eriti veel siis, kui tema mees oli nõus nende abielu seaduslikult registreerima. Siis juhtus mehega õnnetus ja ta jäi invaliidiks, kes sai liikuda vaid ratastoolis. Praegu peab see pime naine kõvasti tööd tegema, et ots otsaga kokku saada. Lisaks sellele teeb ta ära kõik kodutööd ja hoolitseb ka oma mehe eest. Siiski kiidab Gloria Jehoovat! Oma kristlike vendade ja õdede abiga uurib ta pimedatekirjas Piiblit ning saab suurt julgustust, käies kuningriigisaalis kristlikel koosolekutel. Ta ütleb: „Seda on raske seletada, aga mulle tundub, et kuigi ma olen pime, ma otsekui näen.”

Mõnikord kiusatakse inimesi taga selle pärast, et nad kiidavad Jumalat. Üks horvaadi naine oli õnnelik, kui sai teada Jumalast, kuid tema mees oli tema äsjaleitud usu vastu, jättis ta maha ning võttis nende üheaastase tütre enda juurde. Olles tänavale aetud, mehe ja pere poolt hüljatud, kodu, töökoha ja isegi lapseta, oli ta esialgu täiesti rusutud. Aga tema armastus Jumala vastu aitas tal vastu pidada, kuigi ta kohtus oma tütrega enne selle täiskasvanuks saamist vaid harva. See naine oli leidnud „kalli pärli” ja ei andnud seda käest (Matteuse 13:45, 46). Kuidas ta suutis neil rasketel aegadel oma rõõmu säilitada? Ta ütleb: „Rõõm on Jumala vaimu vili. Seda saab kasvatada, sõltumata välistest oludest, samuti nagu taimed kasvavad kasvuhoones, olgu väljas ükskõik milline ilm.”

Soomes diagnoositi kuueaastasel Markusel ravimatu lihasehaigus. Varsti ei saanud ta liikuda muidu kui ainult ratastoolis. Mõne aasta pärast viis ema ta ühe nelipühilase juurde, kes oli laialt tuntuks saanud, kuna ta väitis, et ravib haigeid. Kuid imetervendamist ei toimunud. Nii kaotas Markus huvi Jumala vastu ja hakkas tundma huvi teaduse ning muude ilmalike asjade vastu. Seejärel, umbes viis aastat tagasi, tuli üks ratastoolis naine koos noore mehega majja, kus elas Markus. Need olid Jehoova tunnistajad. Markus oli sel ajal ateist, kuid tal polnud midagi usuasjade arutamise vastu ja ta kutsus nad sisse.

Hiljem külastas teda üks abielupaar ja nad alustasid piibliuurimist. Lõpuks muutis Piibli vägi Markuse ellusuhtumist ja ta hakkas mõistma, et invaliidsusest hoolimata on tal tegelikult põhjust Jumalat kiita. Ta ütles: „Olen väga õnnelik, et olen leidnud tõe ja organisatsiooni, mida Jehoova kasutab. Nüüd on mu elul suund ja eesmärk. Veel üks kadunud lammas on üles leitud ja ta ei soovi Jehoova karjast lahkuda!” (Võrdle Matteuse 10:6.)

Kõik ’kiitku Jaahi’

Need on vaid mõned loendamatutest kogemustest, mida võiks rääkida ja mis näitavad, et ükskõik millistes olukordades inimesed tänapäeval ka poleks, on neil põhjust kiita Jumalat. Apostel Paulus selgitas seda nii: „Jumalakartusest on kasu kõigile asjadele ja sellel on käesoleva ja tulevase elu tõotus” (1. Timoteosele 4:8). Kui meie täidame Jumala tahet, täidab tema ’käesoleva elu tõotuse’. Muidugi ei tee ta selles asjadesüsteemis vaeseid rikkaks ega haigeid terveks. Kuid ta annab oma vaimu neile, kes teda teenivad, et nad võiksid välisest olukorrast hoolimata rõõmu ja rahuldust tunda. Jah, isegi ’käesolevas elus’ võivad haiged, rõhutud ja vaesed leida põhjust Jumala kiitmiseks.

Aga mida öelda „tulevase elu” kohta? Juba üksnes mõte sellest peaks panema meid suurima entusiasmiga Jumalat kiitma! On erutav mõelda, et tuleb aeg, mil vaesus on tundmatu, kui „ükski elanik ei ütle: ’Ma olen haige’ ” ja kui Jehoova Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Jesaja 33:24, UM; Ilmutuse 21:3, 4; Laul 72:16). Kuidas sina neisse Jumala tõotustesse suhtud?

Üks noormees El Salvadorist võttis vastu Piiblil põhineva traktaadi, mis selgitas mõningaid neist asjadest. Ta ütles tunnistajale, kes selle talle andis: „Proua, see, mida siin traktaadis räägitakse, on lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi.” Paljud reageerivad sel viisil. Kuid need on Tema tõotused, kes lõi universumi, kes pani maa peal käima looduslikud tsüklid ning kes aitab isegi vaestel ja haigetel rõõmu leida. Me võime uskuda seda, mida ta ütleb. Eelmainitud noormees uuris koos Jehoova tunnistajatega Piiblit ja veendus, et see on tõsi. Kui sina Piiblit veel ei uuri, innustame sindki seda tegema. Siis võid sinagi olla uues maailmas, kui see praegune asjadesüsteem on kadunud ja kogu loodu hüüab üheskoos: „Halleluuja!” „Kiitke Jaahi!” (Laul 112:1; 135:1; UM).

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Sinagi võid olla seal, kui kogu loodu hüüab üheskoos: „Halleluuja!”