Karisma — kas inimese kiituseks või Jumala auks?

”VALITSEJA ei peaks oma alamatest mitte ainult üle olema, ta peaks neid ka kuidagi lummama,” kirjutas kuulus kreeka väejuht Xenophon. Tänapäeval nimetavad paljud taolist ”lumma” karismaks.

Muidugi mõista pole kõigil inimvalitsejatel karismat. Kuid need, kes seda evivad, kasutavad seda talenti inimestes andumuse äratamiseks ning rahvamassidega manipuleerimiseks, lähtuvalt oma huvidest. Hilisemast ajast võib ehk tuua kurikuulsaima näite Adolf Hitleri näol. ”[Aastal 1933] oli — või siis oli kujunemas — Hitleril enamiku sakslaste silmis tõeliselt karismaatilise juhi aura,” kirjutab William L. Shirer (”The Rise and Fall of the Third Reich”). ”Nad olid valmis teda järgmise kaheteistkümne rajuse aasta kestel pimesi järgima, otsekui valdaks ta jumalikku otsustusvõimet.”

Samuti usundilugu on tulvil karismaatilisi juhte, kes enda vastu inimestes andumust äratasid, ent siis oma järelkäijatele õnnetust tõid. ”Katsuge, et keegi teid ei eksita!” hoiatas Jeesus. ”Sest paljud tulevad minu nime all ja ütlevad: mina olen Kristus! ja eksitavad paljusid” (Matteuse 24:4, 5). Karismaatilisi valekristuseid ei kerkinud esile mitte ainult esimesel sajandil. 1970-ndatel aastatel kuulutas Jim Jones end ”Inimeste Templi messiaks”. Teda iseloomustati kui ”karismaatilist vaimulikku”, kellel on ”mingi kummaline mõjuvõim inimeste üle”, ning kui saabus aasta 1978, sai temast ajaloo suurim massienesetappudele õhutaja.a

Ilmselt võib karisma olla ohtlik and. Ent Piibel räägib teistlaadi annist või andidest, mida on Jumalalt võimalik saada kõigil kõikide kasuks. Selle anni kohta kasutatakse kreeka sõna khaʹri·sma, mis esineb Piiblis 17 korda. Üks kreeka õpetlane defineerib seda kui ”heldet ja ärateenimata andi, midagi, mis antakse inimesele, kes pole seda välja teeninud ega vääri seda, midagi, mis tuleb Jumala armust ja mida inimesel poleks eales võimalik saavutada või vallata omaenda püüdluste varal”.

Niisiis on khaʹri·sma Pühakirja seisukohalt and, mille osaliseks on saadud tänu Jumala ärateenimata lahkusele. Millised on siis need annid, mis Jumal meile lahkelt on andnud? Ja kuidas me saame neid talle kiituse toomiseks kasutada? Vaadelgem neist armuandidest kolme.

Igavene elu

Andidest suurim on kahtlemata igavese elu and. Paulus kirjutas Rooma kogudusele: ”Patu palk on surm, aga Jumala armuand [khaʹri·sma] on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Roomlastele 6:23). Tuleb märkida, et ”palk” (surm) on midagi, mille oleme oma patuse loomuse tõttu ära teeninud, ehk küll soovimatult. Seevastu Jumalalt tulev igavene elu on midagi täiesti ärateenimatut, midagi, mida me eales oma vooruste alusel ei saaks pälvida.

Igavese elu andi tuleks kalliks pidada ja teistega jagada. Me saame aidata inimestel Jehoovat tundma õppida, teda teenida ja seeläbi igavese elu anni õnnistuse osaliseks saada. Ilmutuse 22:17 ütleb: ”Vaim ja pruut ütlevad: ”Tule!” Ja kes seda kuuleb, öelgu: ”Tule!” Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!”

Kuidas me saame teisi selle eluandva vee juurde juhtida? Eeskätt seeläbi, et kasutame teenistuses olles mõjusalt Piiblit. On küll tõsi, et mõnes maailma paigas inimesed loevad või kannavad mõttes harva midagi usuga seonduvat, ent sellele vaatamata on alati võimalusi kellegi ’kõrva äratada’ (Jesaja 50:4). Selles osas võime olla kindlad Piibli liikumapanevale jõule, ”sest Jumala sõna on elav ja vägev” (Heebrealastele 4:12). Olgu selleks siis tegelikkuses rakendatav Piibli tarkus, seal pakutav troost ja lootus või seal leiduv elu eesmärgi selgitus, Jumala Sõna võib puudutada südant ja juhtida inimesed elu teele (2. Timoteosele 3:16, 17).

Lisaks võib ka Piiblil põhinev kirjandus meil aidata öelda: ”Tule!” Prohvet Jesaja ennustas, et sellel usulise pimeduse ajal ”koidab Jehoova” oma rahva kohal (Jesaja 60:2). Seda Jehoovalt tulevat õnnistust peegeldavad Vahitorni ühingu väljaanded, kusjuures igal aastal juhivad need tuhandeid inimesi Jehoova, vaimse valgustuse Allika juurde. Nende lehekülgedel ei tõsteta üksikisikuid silmapaistvalt esile. ”Vahitorni” sissejuhatuses selgitatakse, et ””Vahitorni” eesmärk on ülistada Jehoova Jumalat kui universumi Suveräänset Issandat. [——] Ta kinnitab usku Jumala praegu valitsevasse Kuningasse Jeesusesse Kristusesse, kelle äravalatud veri avab inimkonnale tee igavesse ellu”.

Üks täisajaline kristlik teenija, keda aastaid on teenistuses märkimisväärne edu saatnud, märgib, kui väärtuslikud on olnud ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”, et aidata inimestel Jumala ligi tulla: ”Kui mu piibliõpilased hakkavad ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” lugema ning lugemisest mõnu tundma, on nende edenemine kiire. Pean neid ajakirju hindamatuks abiks, et inimesed võiksid Jehoovat tundma õppida.”

Teenistuseesõigused

Timoteos oli kristlik jünger, kellel oli veel üks erilist tähelepanu vääriv and. Apostel Paulus ütles talle: ”Ära jäta eneses peituvat armuannet [khaʹri·sma] hooletusse, mis sulle anti ennustuse läbi, kui vanemad panid oma käed sinu peale” (1. Timoteosele 4:14). Mis and see oli? See puudutas Timoteose määramist reisivaks ülevaatajaks, millisesse teenistuseesõigusesse tuli suhtuda vastutustundega. Samas tekstiosas manitses Paulus Timoteost: ”Ole hoolas ette lugema, manitsema ja õpetama. Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad” (1. Timoteosele 4:13, 16).

Ka nüüdisaja kogudusevanemad peavad oma teenistuseesõigusi kalliks pidama. Nagu apostel Paulus sellele osutab, on üks viise seda teha ’panna tähele õpetust’. Selle asemel et jäljendada ilmalikke karismaatilisi juhte, juhivad nad tähelepanu Jumalale, mitte iseendale. Nende Eeskuju Jeesus oli väljapaistev õpetaja, kellel kahtlemata oli ülimalt köitev isiksus, ent ta andis alandlikult au oma Isale. ”Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud,” kuulutas ta (Johannese 5:41; 7:16).

Jeesus austas oma taevast Isa sellega, et kasutas oma õpetuse usaldatava allikana Jumala Sõna (Matteuse 19:4—6; 22:31, 32, 37—40). Samuti rõhutas Paulus vajadust, et ülevaatajad ’peaksid kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele’ (Tiitusele 1:9). Rajanedes oma kõnedes kindlalt Pühakirjal, võivad kogudusevanemad öelda tegelikult sama mis Jeesus: ”Neid sõnu, mida ma räägin, ei räägi ma iseenesest” (Johannese 14:10).

Kuidas saavad kogudusevanemad ’pidada kinni ustavast sõnast’? Keskendudes oma kõnedes ja koosolekuülesannetes Jumala Sõnale ning selgitades ja rõhutades kasutatavaid tekste. Teatraalsed näited või lõbusad anektoodid, eriti kui nendega liialdada, võivad pöörata kuulajaskonna tähelepanu Jumala Sõnalt kõneleja enda võimekusele. Seevastu lähevad kuulajatele südamesse ja panevad neid tegutsema just piiblisalmid (Laul 19:8—10; 119:40; võrdle Luuka 24:32). Sellised kõned pööravad vähem tähelepanu inimestele ja annavad rohkem au Jumalale.

Kogudusevanematest võivad saada tulemuslikumad õpetajad ka sel teel, et nad üksteiselt õpivad. Üks vanem võib teist abistada nii nagu Paulus Timoteost. ”Raud ihub rauda ja inimene ihub teist!” (Õpetussõnad 27:17; Filiplastele 2:3). Vanematele tuleb kasuks vahetada mõtteid ja teha ettepanekuid. Üks hiljuti ametisse määratud vanem selgitas: ”Üks kogenud vanem võttis aega, et mulle näidata, kuidas koostada avalikku kõnet. Ettevalmistuse käigus kasutas ta retoorilisi küsimusi, piltlikustamist, näiteid või lühidaid kogemusi, aga ka pühakirjakohti, mis tal hoolega läbi olid uuritud. Temalt olen õppinud, kuidas oma kõnesid mitmekesistada, nii et esitus poleks kuiv ega monotoonne.”

Meie kõik, kellel meil on teenistuseesõigusi, peame oma andi kalliks pidama, olgu me siis kogudusevanemad, teenistusabilised või pioneerid. Veidi enne oma surma tuletas Paulus Timoteosele meelde, et too ’õhutaks lõkkele Jumala armuande [khaʹri·sma], mis talle sai’, kusjuures Timoteose puhul oli tegemist mingi erilise vaimuanniga (2. Timoteosele 1:6). Iisraellaste kodudes olid lees tihti vaid hõõguvad söed. Neid oli võimalik ’õhutada lõkkele’, nii et tekkisid leegid ja tõusis kuumus. Nõnda julgustatakse meidki täitma oma ülesandeid kogu südamest ja täie energiaga, lõkkena lõõmates, olgu meid siis õnnistatud mistahes vaimuliku anniga.

Vaimulikud annid, mida tuleb jagada

Armastus Rooma vendade vastu õhutas Paulust kirjutama: ”Ma igatsen teid näha, et võiksin jagada teile pisut vaimulikku annet [khaʹri·sma] teie kinnituseks; see on, et me teie juures üheskoos olles vastastikku ergutaksime üksteist ühise usu, teie ja minu oma läbi” (Roomlastele 1:11, 12). Paulus pidas vaimulikuks anniks meie võimet inimestega kõneldes nende usku kinnitada. Kui taolisi ande vastastikku vahetatakse, on tulemuseks usu tugevnemine ja üksteise ergutamine.

Ja seda on kindlasti vaja. Selle kurja maailmakorra all, kus me elame, kannatame kõik me nii või teisiti stressi käes. Ent kui me üksteist regulaarselt vastastikku ergutame, on meil kergem vastu pidada. Vaimse tugevuse säilitamise mõttes on tähtis vastastikune vahetamine — nii andmine kui saamine. On tõsi, et me kõik vajame aeg-ajalt julgustust, ent me kõik võime üksteist ka üles ehitada.

Kui oleme hoolsad märkama rõhutud meeleolus kaaskristlasi, siis ehk ”võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib” (2. Korintlastele 1:3—5). Troosti kohta käiv kreeka sõna (pa·raʹklē·sis) tähendab sõna-sõnalt ”enda kõrvale kutsuma”. Kui oleme vajaduse korral oma venna või õe kõrval talle abistavat kätt pakkumas, siis kahtlemata leiame ka meie ise samasugust armastavat tuge, kui oleme hädas (Koguja 4:9, 10; võrdle Apostlite teod 9:36—41).

Suurt kasu toovad ka kogudusevanemate armastavad karjasekülastused. Ehk küll mõningatel juhtudel tehakse karjasekülastusi eesmärgil anda tähelepanu nõudvates küsimustes Pühakirjal põhinevat nõu, tehakse enamik külastusi selleks, et ergutada, ’kinnitada südameid’ (Koloslastele 2:2). Tehes taolisi uskukinnitavaid külastusi, jagavad ülevaatajad tõepoolest vaimulikku andi. Nagu Pauluski, leiavad nad sellises vormis andmise olevat rahuldustpakkuva ning neis kasvab ’igatsus’ oma vendade järele (Roomlastele 1:11).

Selle tõesust kinnitab juhtum ühe hispaania kogudusevanemaga, kellelt tuleb järgmine kogemus: ”Ricardol, 11-aastasel poisil, ei paistnud olevat suurt huvi ei koosolekute ega koguduse vastu üldiselt. Seepärast palusin Ricardo vanemailt luba nende poega külastada, millega nad ka varmalt nõus olid. Nende elukohani mägedes oli minu juurest umbes tund aega autosõitu. Ricardole ilmselgelt meeldis, et ma tema vastu huvi osutan, ning see mõjus talle kohe soodsalt. Peagi sai temast ristimata kuulutaja ja tarmukas koguduseliige. Tema kinnine loomus asendus rõõmsama, sõbraliku ja abivalmima isiksusega. Koguduses oli mitmeid, kes pärisid: ”Mis Ricardoga on juhtunud?” Nad oleksid otsekui esimest korda teda näinud. Mõeldes tagasi sellele olulise tähtsusega karjasekülastusele, tunnen, et olen ise võitnud rohkemgi kui Ricardo. Säraval näol siseneb ta kuningriigisaali ja tõttab mind kohe tervitama. Tema vaimset edenemist on olnud rõõm näha.”

Kahtlemata lasub karjasekülastustel nagu see siin rikkalik õnnistus. Sellised külastused on kooskõlas Jeesuse palvega: ”Hoia mu lambaid kui karjane!” (Johannese 21:16). Kogudusevanemad pole muidugi ainsad, kes taolisi vaimulikke ande jagada võivad. Koguduses saab igaüks õhutada teisi armastusele ja headele tegudele (Heebrealastele 10:23, 24). Otsekui mäkke tõusvad mägironijad on omavahel köiega ühendatud, nõnda liidavad meid vaimsed sidemed. See, mida me teeme või ütleme, mõjutab teisi vältimatult. Sarkastiline märkus või terav kriitika võivad meid ühendavaid sidemeid nõrgestada (Efeslastele 4:29; Jakoobuse 3:8). Teisest küljest võivad hästi valitud ergutussõnad ning armastav toetus aidata meie vendadel oma raskustest üle saada. Sel kombel toimides oleme jagamas püsiväärtusega vaimulikke ande (Õpetussõnad 12:25).

Peegeldagem Jumala au veelgi täielikumalt

On selge, et iga kristlane evib mingil määral karismat. Me oleme leidnud igavese elu hindamatu lootuse. Samuti on meil vaimulikke ande, mida me võime üksteisega jagada. Ja me võime püüda teisi innustada ja õhutada õigeid sihte seadma. Mõningatel on teenistuseesõiguste näol lisaande. Kõik need annid on tõend Jumala ärateenimata lahkusest. Ja et kõik annid, mis me üldse võime saanud olla, on Jumalalt, pole meil kindlasti mingit põhjust kiitlemiseks (1. Korintlastele 4:7).

Meil kui kristlastel oleks hea endalt küsida: ”Kas ma kasutan karismat, mida mul mingil määral võib olla, selleks, et tuua au Jehoovale, ”kõige hea anni ja kõige täiusliku annetuse” Andjale? (Jakoobuse 1:17.) Kas ma jäljendan Jeesust ja teenin teisi oma võimetele ja oludele vastavalt?”

Apostel Peetrus võtab kokku meie vastutuse selles vallas: ”Teenigu igaüks teist selle andega [khaʹri·sma], mille ta on saanud, kui Jumala mõnesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu kui Jumala sõnu; kui keegi teenib, siis ta teenigu kui jõust, mida Jumal annab, et kõiges austataks Jumalat Jeesuse Kristuse läbi” (1. Peetruse 4:10, 11).

[Allmärkus]

[Piltide allikaviited lk 23]

Corbis-Bettmann

UPI/Corbis-Bettmann