Piibli 54. raamat — 1. kiri Timoteosele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Makedoonia

Kirjutamine lõpetati: u 61—64 m.a.j

APOSTLITE tegude raamatus jutustab Luukas Pauluse elust kuni selle ajani, mil too oli Roomas ja ootas keisrile esitatud edasikaebuse tulemust. Ta elas üüritud majas ning kuulutas Jumala Kuningriiki ”kõige julgusega ilma takistamata” kõikidele, kes teda külastasid (Ap. t. 28:30, 31). Oma teises kirjas Timoteosele aga kirjutab Paulus: ”[Ma] kannatan kurja, kandes isegi ahelaid otsekui kurjategija”, ning ta ütleb oma surma olevat ligidal (2. Tim. 2:9; 4:6—8). Milline muutus! Esimese kinnipidamise ajal koheldi teda kui austusväärset vangi, teisel korral aga nagu ohtlikku kurjategijat. Luukas kirjeldas olukorda aastal 61, mil Pauluse kaks aastat Roomas hakkasid lõpule jõudma. Mis oli toimunud pärast seda kuni ajani, mil Paulus kirjutas oma seisukorrast Timoteosele, mida ta ilmselt tegi veidi aega enne surma?

² Kuna Pauluse kirju Timoteosele ja Tiitusele on raske paigutada Apostlite tegude raamatus käsitletud ajavahemikku, on mõned piiblikommentaatorid järeldanud, et Pauluse edasikaebusel keisrile olid soodsad tulemused ja et ta sai 61. aasta paiku vabaks. ”The New Westminster Dictionary of the Bible” märgib: ”Apostlite tegude lõpusalm sobib pigem kokku selle vaatega [et ta lasti pärast kaheaastast kinnipidamist vabaks] kui oletusega, et kirjeldatud vangistus lõppes apostli süüdimõistmise ja surmaga. Luukas toob selgelt välja fakti, et tema tööd ei takistatud, seega ei jää mitte kuidagi muljet, nagu oleks tema tegevuse lõpp olnud lähedal.”a Sellest võime järeldada, et Paulus kirjutas oma esimese kirja Timoteosele vahemikus 61—64, see on, pärast seda, kui tema esimene vangistus Roomas oli läbi, ja enne seda, kui ta oli seal teist korda vangistuses.

³ Saanud vabaks, jätkas Paulus tõenäoliselt misjonitööd koos Timoteose ja Tiitusega. Pole kindel, kas ta jõudis ka Hispaaniasse, nagu mõned arvavad. Clemens Roomast kirjutas (umbes aastal 95), et Paulus tuli ”lääne piirini”, mis võis hõlmata Hispaaniat.b

⁴ Kus viibis Paulus, kui ta kirjutas oma esimese kirja Timoteosele? 1. Timoteosele 1:3 näitab, et Paulus jättis Timoteose Efesosse teatavate koguduseasjade eest hoolitsema ning läks ise edasi Makedooniasse. Paistab, et sealt ta kirjutaski kirja Efesoses viibivale Timoteosele.

⁵ Paulust on algusest peale peetud kahe Timoteosele saadetud kirja kirjutajaks ning kirju endid inspireeritud Pühakirja osaks. Selles on ühel meelel sellised varakristlikud kirjamehed nagu Polykarpos, Ignatios ja Rooma Clemens, ning need kirjad esinevad esimestest sajanditest pärit kataloogides kui Pauluse kirjutised. Üks teatmeteos märgib: ”Vähesed Uue Testamendi osad on paremini dokumenteeritud . . . Vastuväiteid autentsusele tuleb seega pidada nüüdisaja novaatorluseks, mis on vastuolus algkiriku kaaluka tõestusmaterjaliga.”c

⁶ Paulus kirjutas esimese kirja Timoteosele selleks, et tuua selgelt välja mõningad kogudust puudutavad organisatsioonilised toimimisviisid. Samuti oli Timoteost vaja hoiatada, et ta oleks valvel valeõpetuste suhtes ning õhutaks vendi, et nad ei laseks taolisel ”valenimelisel tunnetusel” endid kõigutada (1. Tim. 6:20). Kuna kaubanduslinn Efesos võis neid ahvatleda materialismi ja rahaahnusega, oli õige aeg selleski asjas nõu anda (6:10). Timoteosel oli selle töö jaoks tublisti kogemusi ja ta oli ka head väljaõpet saanud. Tema isa oli kreeklane ning ema jumalakartlik juudi naine. See, millal Timoteos esimest korda kristlusega kokku puutus, pole täpselt teada. Kui Paulus oma teisel misjonireisil kas 49. aasta lõpus või 50. aasta alguses Lüstra linna külastas, öeldakse Timoteose kohta (kes võis olla hilises teismeeas või 20-ndate eluaastate alguses), et ”sellele andsid Lüstras ja Ikoonionis olijad vennad hea tunnistuse”. Seepärast korraldas Paulus asjad nõnda, et Timoteos saaks tema ja Siilasega kaasa tulla (Ap. t. 16:1—3). Timoteost on nimeliselt mainitud Pauluse 14-st kirjast 11-s ja ka Apostlite tegude raamatus. Paulus tundis tema vastu alati isalikku huvi ning lähetas ta mitmel korral külastama ja teenima eri kogudusi, mis tõendab seda, et Timoteos oli misjonipõllul head tööd teinud ning oli pädev täitma vastutusrikkaid ülesandeid (1. Tim. 1:2; 5:23; 1. Tess. 3:2; Filipl. 2:19).

MILLE POOLEST KASULIK

¹⁵ See kiri hoiatab rangelt neid, kes teevad tegemist tühipaljaste oletuste ja filosoofiliste väitlustega. ”Sõnade pärast vaidlemine” (UM) käib uhkusega käsikäes ja sellest peab hoiduma, sest nagu Paulus ütleb, takistavad säärased vaidlused kristlikku arengut ning ”tekitavad rohkem küsimusi kui Jumala majapidamisest arusaamist usus” (6:3—6; 1:4). Taoline vaidlemine nagu liha teodki on ”terve õpetuse vastu. Terve õpetus vastab õndsa Jumala kirkuse evangeeliumile” (1:10, 11, P 1997).

¹⁶ Kristlased, kes elasid rahaahnes Efesoses, vajasid ilmselt nõuannet võidelda materialismi ja selle ahvatluste vastu. Paulus seda ka andis. Maailm on tihtipeale tsiteerinud tema ütlust ”Rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur”, aga kui vähesed neid sõnu tõsiselt võtavad! Tõsikristlastel seevastu tuleb seda nõuannet kogu aeg tähele panna. Sellest sõltub nende elu. Neil tuleb põgeneda materialismi valusa püünise eest ning mitte ”loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks” (6:6—12, 17—19).

¹⁷ Nagu Pauluse kiri näitab, oli Timoteos suurepärane näide sellest, milline üks noor kristlane peaks olema. Ehkki aastate poolest alles üsna noor, oli ta vaimses mõttes täiskasvanud. Ta oli püüelnud eesmärgi poole saada pädevaks ülevaataja ameti jaoks ning koges oma ülesandeid täites rikkalikult õnnistusi. Aga et jätkuvalt edeneda, tuli tal nagu ka tänapäeva innukatel noortel jumalateenijatel mõelda pidevalt nende asjade üle, süveneda neisse. Kõik, kes tahavad tunda püsivat rõõmu kristlikust edenemisest, peaksid kuulda võtma Pauluse nõuannet: ”Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad” (4:15, 16).

¹⁸ See inspireeritud kiri kasvatab hindamist Jumala seatud korra vastu. Selles näidatakse, kuidas nii mehed kui naised võivad teha oma osa, et koguduses säiliks teokraatlik harmoonia (2:8—15). Seejärel käsitletakse ülevaatajate ja teenistusabiliste pädevusnõudeid. Nõnda näitab püha vaim, millistele tingimustele tuleb vastata meestel, kes võivad teenida neis ametites. See kiri innustab kõiki pühendunud jumalateenijaid vastama nendele normidele, öeldes: ”Kui keegi püüab koguduse ülevaataja ametisse, siis ta igatseb kaunist tööd” (3:1—13). Veel räägitakse sellest, kuidas ülevaatajal oleks õige kohelda eri vanusest ja eri soost koguduseliikmeid, ning süüdistuste käsitlemisest tunnistajate ees. Kui Paulus toonitab, et vanemaid, kes kõvasti töötavad sõnas ja õpetuses, tuleb pidada kahekordse austuse vääriliseks, toetub ta Heebrea Kirjadele kui autoriteedile, tsiteerides neid kaks korda: ”Sest Kiri ütleb: ”Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!” ja ”Töötegija on oma palga väärt!”” (1. Tim. 5:1—3, 9, 10, 19—21, 17, 18; 5. Moos. 25:4; 3. Moos. 19:13).

¹⁹ Pärast kõiki neid häid nõuandeid lisab Paulus, et käsust tuleb veatult ja laitmatult kinni pidada ”kuni meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni” kuningate Kuninga ja isandate Isandana. Kuningriigilootuse alusel esitab ta kirja lõpus kristlastele üleskutse ”teha head ja rikkaks saada heade tegude poolest, olla helde käega ning jagada teistele ja koguda enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu” (1. Tim. 6:14, 15, 18, 19). Esimene kiri Timoteosele sisaldab tõesti kasulikku juhatust!

[Allmärkused]