„Igaüks, kes nimetab Jehoova nime, loobugu ülekohtust”

 1. Mis on meie elus äärmiselt tähtsal kohal?

KAS sa oled juhtunud nägema Jehoova nime mõne hoone peal või kuskil muuseumis? Võib arvata, et see köitis su tähelepanu ja tekitas elevust. Selline reaktsioon on loomulik, sest Jumala nimi on meie elus äärmiselt tähtsal kohal — me oleme ju Jehoova tunnistajad! Ülemaailmses ulatuses ei kasuta mitte ükski teine rühmitus Jumala nime nii nagu meie. Samas me mõistame, et selle nime kandmisega kaasneb suur vastutus.

 2. Milline vastutus kaasneb aulise võimalusega kanda Jumala nime?

² Pelk tõsiasi, et keegi kasutab Jumala nime, ei too talle veel tema soosingut. Me peame kooskõlas Jumala moraalipõhimõtetega ka elama. Piibel tuletab meelde, et Jehoova rahval tuleb hoiduda kurjast (Laul 34:15). Paulus rõhutas sama põhimõtet, kui kirjutas: „Igaüks, kes nimetab Jehoova nime, loobugu ülekohtust.” (Loe 2. Timoteosele 2:19.) Jehoova tunnistajatena tuntakse meid selle poolest, et teeme tema nime teatavaks. Ent millest ilmneb see, et oleme otsustanud loobuda ehk hoiduda ülekohtust?

3., 4. Milline kirjakoht on piibliõpetlastele kaua aega huvi pakkunud ja miks?

³ Mõtleme Pauluse sõnade taustale kirjakohas 2. Timoteosele 2:19. Kõigepealt viitab ta „Jumala rajatud tugevale vundamendile”, seejärel mainib kahte sinna kirjutatud sõnumit. Esimene neist, „Jehoova tunneb neid, kes talle kuuluvad”, on ilmselt tsitaat kirjakohast 4. Moosese 16:5. (Vaata eelmist artiklit.) Teine sõnum, „Igaüks, kes nimetab Jehoova nime, loobugu ülekohtust”, on piibliõpetlastele aga juba kaua aega huvi pakkunud. Miks?

⁴ Pauluse kasutatud sõnastusest jääb mulje, et see on tsitaat Piibli heebreakeelsest osast. Kuid seal ei näi olevat sellist salmi, mis kattuks Pauluse sõnadega. Millele siis Paulus viitas, kui sõnas: „Igaüks, kes nimetab Jehoova nime, loobugu ülekohtust”? Vahetult enne seda ütlust tsiteerib Paulus 4. Moosese 16. peatükki, mis räägib Korahi mässust. Kas see teine sõnum võiks viidata selle mässuga seotud sündmustele?

 5.—7. Millised Moosese päevil toimunud sündmused pakuvad taustinfot Pauluse sõnadele kirjakohas 2. Timoteosele 2:19? (Vaata pilti artikli alguses.)

⁵ Piibel ütleb, et Eliabi pojad Daatan ja Abiram liitusid Korahiga ning olid Moosese ja Aaroni vastase mässu eestvedajad (4. Moos. 16:1—5). Nad olid Moosese vastu lugupidamatud ja ei tunnistanud teda kui Jumala valitud juhti. Need mässajad elasid Jehoova rahva keskel ja seadsid ohtu teiste ustavate iisraellaste vaimse heaolu. Kui saabus päev, mil Jehoova pidi selgelt näitama, keda ta peab oma teenijaks ja keda mitte, andis ta selge käsu.

⁶ Jutustuses on kirjas: „Jehoova vastas Moosesele: „Ütle kogudusele: „Minge ära Korahi, Daatani ja Abirami telkide juurest!”” Siis läks Mooses Daatani ja Abirami juurde ning Iisraeli vanemad läksid koos temaga. Ta ütles kogudusele: „Minge eemale nende jumalatute meeste telkidest ja ärge puudutage midagi, mis kuulub neile, et teid kõigi nende pattude pärast minema ei pühitaks!” Otsekohe lahkusid nad Korahi, Daatani ja Abirami telkide juurest, kõikjalt nende ümbert” (4. Moos. 16:23—27, UM). Seejärel surmas Jehoova kõik mässajad. Need aga, kes olid Jehoovale ustavad ja läksid eemale ülekohtustest, jättis ta ellu.

⁷ Jehoova uurib inimeste südameid. Talle pole teadmata nende ustavus, kes talle kuuluvad. Ent ustavad iisraellased pidid siiski astuma otsustavaid samme ja ülekohtustest inimestest eemale minema. Seega on võimalik, et Paulus viitas jutustusele kirjakohas 4. Moosese 16:5, 23—27, kui kirjutas: „Igaüks, kes nimetab Jehoova nime, loobugu ülekohtust”. See järeldus on kooskõlas Pauluse sõnadega „Jehoova tunneb neid, kes talle kuuluvad” (2. Tim. 2:19).

 8. Miks ei piisa vaid sellest, kui keegi kasutab Jehoova nime või on koguduse liige?

⁸ Viidates neile Moosese päevil toimunud sündmustele, tuletas Paulus Timoteosele meelde vajadust otsustavalt tegutseda, et kaitsta oma väärtuslikke suhteid Jehoovaga. Ei piisa üksnes sellest, et keegi on koguduse liige, nii nagu Moosese päevil ei piisanud vaid sellest, et keegi kasutas Jehoova nime. Jumalale ustavad kristlased peavad otsusekindlalt loobuma ülekohtust. Mida see Timoteosele tähendas? Mida me tänapäeval võime õppida Pauluse nõuandest?

 9. Millist kahju tekitasid algkristlikus koguduses „rumalad ja mõttetud küsimused”?

⁹ Jumala Sõna annab asjakohast nõu, mis laadi ülekohtust peaksid kristlased loobuma ehk hoiduma. Näiteks leiame kirjakoha 2. Timoteosele 2:19 kaastekstist Pauluse sõnad, kus ta ütleb Timoteosele, et on vale võidelda „sõnade pärast” ja kuulata „tühje jutte”. (Loe 2. Timoteosele 2:14, 16, 23.) Mõned koguduseliikmed levitasid ärataganejate õpetusi. Paistab, et oli ka neid, kes õpetasid vastuolulisi ideid. Isegi kui need ei läinud otseselt Piibliga vastuollu, tekitasid need lahkarvamusi. Koguduses oli nääklemist ja sõnade üle vaidlemist, mistõttu seal valitses mahakiskuv õhkkond. Seepärast rõhutaski Paulus vajadust hoiduda „rumalatest ja mõttetutest küsimustest”.

10. Kuidas me peaksime reageerima, kui puutume kokku ärataganejatega?

¹⁰ Tänapäeval on harvad juhtumid, et koguduses on keegi ärataganeja. Sellest hoolimata võime puutuda kokku õpetustega, mis pole Piibliga kooskõlas, ja olenemata nende allikast, tuleb meil neile kindlalt vastu seista. Oleks rumal laskuda vaidlustesse ärataganejatega, seda kas siis näost näkku, nende blogides või mõnel muul viisil. Isegi kui meie sooviks on inimest aidata, oleks selline teguviis vastuolus Piibli juhatusega, mida äsja käsitlesime. Jehoova rahvas peab hoiduma igasugusest läbikäimisest ärataganejatega.

11. Mis võiks tekitada rumalaid vaidlusi ja kuidas annavad kogudusevanemad head eeskuju?

¹¹ Peale ärataganemise võivad koguduse rahu rikkuda veel teisedki asjaolud. Näiteks võivad eri arvamused meelelahutuse valikul tekitada rumalaid ja mõttetuid vaidlusi. On selge, et kui keegi propageerib meelelahutust, mis läheb vastuollu Jehoova moraalipõhimõtetega, ei salli kogudusevanemad sellist käitumist lihtsalt soovist tüli ära hoida (Laul 11:5; Efesl. 5:3—5). Samas jälgivad nad hoolikalt, et ei suruks teistele oma isiklikke eelistusi peale. Nad järgivad ustavalt Pühakirja nõuannet kristlikele ülevaatajatele „Hoidke karjastena teie hoolde antud Jumala karja mitte ... peremehetsedes nende kui Jumala pärandi üle, vaid olles karjale eeskujuks” (1. Peetr. 5:2, 3; loe 2. Korintlastele 1:24.)

12., 13. a) Mille põhjal Jehoova tunnistajad otsustavad, millist meelelahutust valida, ja millised Piibli põhimõtted selle kohta käivad? b) Kuidas saab 12. lõigus toodud põhimõtteid rakendada, kui asi puudutab isiklikke eelistusi?

¹² Mis puudutab meelelahutust, siis meie organisatsioon ei vaata üle teatud filme, videomänge, raamatuid ega laule, et otsustada, millistest neist peaksime hoiduma. Miks seda ei tehta? Piibel ergutab igat inimest treenima oma tajuvõimet, et eristada õiget ja valet (Heebr. 5:14). Pühakiri toob välja põhimõtted, millest kristlased saavad meelelahutuse valikul juhinduda. Nagu ka teiste eluvaldkondade puhul, on meie eesmärgiks teha „pidevalt kindlaks, mis on Issandale meelepärane” (Efesl. 5:10). Piibel õpetab, et perepeadel on sel määral autoriteeti, et nad võivad otsustada, kas lubada mingit meelelahutust oma pere liikmetele või mitte (1. Kor. 11:3; Efesl. 6:1—4).a

¹³ Piibli põhimõtted, millest eespool juttu oli, ei käi ainult meelelahutuse valiku kohta. Eri seisukohad riietuse, tervise, toitumise, välimuse või mõne muu isikliku eelistuse vallas võivad samuti esile kutsuda vaidluse. Kui aga ei rikuta ühtki Piibli põhimõtet, näitavad Jehoova teenijad üles mõistlikku meelt ja hoiduvad vaidlemast sellistel teemadel, kuna „Issanda orjal pole tarvis tülitseda, vaid tal tuleks olla leebe kõikide vastu” (2. Tim. 2:24).

14. Millist näidet Paulus kasutas, et rõhutada, kui oluline on hoiduda halbadest kaaslastest?

¹⁴ Kuidas me veel saame järgida üleskutset loobuda ülekohtust? Näiteks sellega, kui hoidume tihedast läbikäimisest nendega, kes ülekohtuselt käituvad. Väärib märkimist, et pärast seda, kui Paulus kasutas näidet „Jumala rajatud tugevast vundamendist”, kasutas ta veel üht näidet. Ta kirjutas, et „suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeanumaid, vaid ka puust ja savist, ja mõned on auväärseks otstarbeks, teised aga mitteauväärseks otstarbeks” (2. Tim. 2:20, 21). Seejärel manitses ta kristlasi püsima eemal anumaist, mis ei ole auväärseks otstarbeks.

15., 16. Mida me võime õppida Pauluse võrdlusest seoses „suure majaga”?

¹⁵ Mida Paulus selle näitega mõtles? Ta võrdles kogudust „suure majaga” ning koguduseliikmeid „anumatega”. Majapidamises võivad mõned anumad saastuda ohtlike ainete või ebahügieeniliste tingimuste tõttu. Majaomanik hoiab sellised esemed eraldi puhastest anumatest, mida ta kasutab näiteks toidutegemisel.

¹⁶ Sama lugu on tänapäeval. Jumala teenijatel tuleb elada puhast elu ja hoiduda sõprussuhetest koguduseliikmetega, kes järjekindlalt põlgavad Jehoova moraalinorme. (Loe 1. Korintlastele 15:33.) Kui see hoiatus käib mõnede kohta, kes on koguduses, siis kui palju enam peaksime hoiduma tihedast lävimisest nendega, kes on väljapool kogudust ning kellest paljud on „rahaarmastajad, ... sõnakuulmatud vanematele, ... laimajad, ... metsikud, ei armasta headust, [on] reeturid, ... pigem naudingute armastajad kui Jumala armastajad” (2. Tim. 3:1—5).

17. Kui täpselt ustavad iisraellased Jehoova käsku täitsid?

¹⁷ Piibel toob eraldi välja, kui otsusekindlalt iisraellased tegutsesid siis, kui neil kästi minna „ära Korahi, Daatani ja Abirami telkide juurest”. Jutustus ütleb, et nad lahkusid sealt „otsekohe”. (4. Moos. 16:24, 27, UM.) Nad ei kõhelnud hetkekski Jehoova käsu järgi toimida ega viivitanud sellega. Samuti mainib Piibel, kui täpselt iisraellased käsku täitsid: nad lahkusid „kõikjalt nende ümbert”. Ustavad jumalateenijad ei soovinud võtta mingeid riske. Nad kuuletusid Jumalale kogu südamest. Nende teguviisist ilmnes selgelt, et nad on Jehoova poolt ja ülekohtu vastu. Mida me sellest loost õpime?

18. Mida Paulus mõtles, kui ta manitses Timoteost põgenema „nooruseale omaste soovide eest”?

¹⁸ Kui küsimuse all on meie sõprussuhted Jehoovaga, tuleb meil tegutseda kiiresti ja otsustavalt. Just seda innustas Paulus tegema Timoteost, kui ta kirjutas: „Põgene nooruseale omaste soovide eest” (2. Tim. 2:22). Timoteos oli tollal juba täiskasvanud mees, ilmselt 30. eluaastates. Paraku võivad ka täiskasvanuid kimbutada „nooruseale omased” kohatud soovid. Timoteos pidi põgenema selliste soovide eest ehk teisisõnu tal tuli loobuda ülekohtust. Jeesus ütles sarnase mõtte: „Kui su silm on sulle komistuseks, siis kisu see välja ning viska minema” (Matt. 18:9). Kristlased, kes tänapäeval selle nõuande järgi talitavad, võitlevad otsustavalt, kui nende vaimsus satub ohtu. Nad ei viivita sellega ega kõhkle seda tegemast.

19. Kuidas on mõned tänapäeval näidanud üles otsustavust, et kaitsta end vaimsete ohtude eest?

¹⁹ Mõned, kellel oli enne Jehoova tunnistajaks saamist probleeme alkoholiga, on teinud otsuse alkohoolseid jooke täielikult vältida. Teised jälle hoiduvad sellisest meelelahutusest, mis iseenesest ei ole vale, kuid mis võiks äratada valesid ihasid (Laul 101:3). Näiteks enne, kui üks vend sai kristlaseks, meeldis talle käia tantsupidudel, kus käituti amoraalselt. Pärast tõe teadasaamist on ta võtnud nõuks, et ei tantsi üldse, isegi mitte Jehoova tunnistajate seltskondlikel koosviibimistel, kuna ta kardab, et tantsimine võib tekitada temas kõlvatuid ihasid ja mõtteid. Loomulikult ei kästa kristlastel täielikult hoiduda alkoholist, tantsimisest või muudest sarnastest asjadest, mis õigupoolest pole väärad. Ent Jehoova ootab meilt kõigilt, et tegutseksime otsustavalt ja kaitseksime end igati vaimsete ohtude eest.

20. Mis annab meile jõudu loobuda ülekohtust, kuigi seda pole alati lihtne teha?

²⁰ Jumala nime kandmisega kaasneb suur vastutus. Meil tuleb loobuda ülekohtust ja hoiduda kurjast (Laul 34:15). Muidugi pole see alati lihtne. Kuid on nii rõõmustav teada, et Jehoova armastab „neid, kes talle kuuluvad” ja käivad tema õiglastel teedel. (2. Tim. 2:19; loe 2. Ajaraamat 16:9a.)