Fileemon ja Oneesimos — ühendatud kristlikus vennaskonnas

APOSTEL PAULUS käsitleb ühes oma inspireeritud kirjas üht delikaatset probleemi kahe mehe vahel. Üks meestest oli Fileemon ja teine Oneesimos. Kes olid need mehed? Miks Paulus nende olukorra vastu huvi tundis?

Fileemon, kellele see kiri adresseeritud oligi, elas Väike-Aasias Kolossas. Erinevalt paljudest teistest sealsetest kristlastest Fileemon tundis Paulust ning oli hea sõnumigi tänu apostli kuulutustegevusele vastu võtnud (Koloslastele 1:1; 2:1). Paulus omakorda tundis teda kui ’armsat kaastöölist’. Fileemon oli eeskujuks usus ja armastuses. Ta oli külalislahke ja kosutuse lätteks kaaskristlastele. Fileemon oli rahaliselt nähtavasti heal järjel, kuna tema kodu oli piisavalt ruumikas, et seal kohaliku koguduse koosolekuid pidada. Nagu on arvatud, võisid Appia ja Arhippos, kellele Paulus selle kirja samuti adresseerib, olla Fileemoni naine ja poeg. Fileemonil oli ka vähemalt üks ori, Oneesimos (Fileemonile 1, 2, 5, 7, 19b, 22).

Põgenikuna Roomas

Pühakiri ei räägi sellest, miks oli Oneesimos kodunt üle 1400 kilomeetri eemal Roomas koos Paulusega, kes sealt meie ajaarvamise 61. aasta paiku selle läkituse Fileemonile kirja pani. Kuid Paulus ütles Fileemonile: ”Kui [Oneesimos] sulle on teinud mingit ülekohut või kui tal on võlgu sinuga, siis pane see minu arvele” (Fileemonile 18). Need sõnad siin näitavad selgelt, et Oneesimose ja ta isanda Fileemoni vahel polnud kõik sugugi mitte korras. Paulus kirjutabki niisiis selleks, et neid kaht meest lepitada.

Mõnede hinnangul sai Oneesimosest põgenik pärast seda, kui ta oli riisunud Fileemoni vara eesmärgiga põgeneda Rooma. Ta mõtles, et sealt, sellise rahvahulga seest, ei leia teda keegi.a Tollases Kreeka-Rooma maailmas ei valmistanud taolised jooksikud peavalu mitte üksnes orjapidajatele, vaid ka riigivalitsusele. Rooma ise öeldi olevat ärakaranud orjade ”kurikuulus üldtuntud pelgupaik”.

Kuidas Paulus Oneesimosega kokku sattus? Piibel siinkohal vaikib. Kuid kui esimene vabadusetuhin möödas, Oneesimos nähtavasti taipab, et tema olukord on täbaramast täbaram. Rooma linnas olid eripolitseiüksused, kes püüdsid putku pannud orje, kelle taolist teguviisi peeti üheks tõsisemaks kuriteoks, mida vanaaja seadus tundis. Gerhard Friedrichi sõnul ”põletati ärakaranud orjadele, kes kinni püüti, tavaliselt otsa ette märk. Tihtipeale neid piinati .., heideti metsloomade ette tsirkuses või löödi risti, et hoida teisi orje järgimast nende eeskuju”. Friedrichi arvates on võimalik, et pärast seda, kui Oneesimos varastatud raha ära kulutanud oli ning kui tal peidupaika ja tööotsa polnud õnnestunud leida, pöördus ta kaitset ja vahetalitust taotledes Pauluse poole, kellest ta oli kuulnud Fileemoni kodus.

Teised jälle usuvad, et Oneesimos jooksis nimme kellegi juurde ta isanda sõprade seast, kuna lootis mõne taolise isiku kaasabil taastada häid suhteid oma isandaga, kes võis talle ehk mingil muul põhjusel vihane olla. Ajalooallikad osutavad, et taolise ”abi otsimine oli tavaline ja levinud orjade seas, kes olid sattunud raskustesse”. Sellisel puhul on ”tõenäolisem, et [Oneesimos] sooritas [varguse] selleks, et kergemini Pauluse kui vahemehe juurde pääseda, kui oma pagemisplaani teostamiseks”, ütleb õpetlane Brian Rapske.

Paulus ulatab käe

Oli siis põgenemise põhjuseks mis tahes, Oneesimos pöördus Pauluse poole ilmselt selleks, et see aitaks tal sobitada rahu isandaga, kes ta peale tige oli. Paulus seisis nüüd probleemi ees. Siin oli ta ees endine uskmatu ori, kurjategijast põgenik. Kas peaks apostel tema aitamiseks püüdma veenda oma kristlikku sõpra mitte rakendama oma seaduslikku õigust ja jätma ori karmi karistuseta? Mida pidi Paulus tegema?

Selleks ajaks, kui Paulus Fileemonile kirjutas, oli see ärajooksnu juba mõnda aega apostli seltsi jaganud. Sellest ajast oli Paulusele piisanud, et öelda Oneesimosest olevat saanud ”armsa venna” (Koloslastele 4:9). ”Ma palun sind oma poja Oneesimose pärast, kelle ma sünnitasin ahelais olles,” ütles Paulus oma vaimsete suhete kohta, mis tal Oneesimosega olid. Kõigi võimalike lõpptulemuste juures oli see küll tõenäoliselt viimane, mida Fileemon oodata oleks osanud. Pauluse sõnul pöördub nüüd kunagine ”kasutu” ori tagasi kristliku vennana. Oneesimos võis nüüd olla ”kasulik” ja elada seega oma nime tähenduse kohaselt (Fileemonile 1, 10—12).

Oneesimos oli osutunud vägagi kasulikuks vangiahelais apostlile. Tegelikult oleks Paulus ta enda juurde jätnudki, kuid peale selle, et see oleks olnud seadusetähe vastu, oleks sellega rikutud Fileemoni õigusi (Fileemonile 13, 14). Teises kirjas, mille Paulus enam-vähem samal ajal Fileemoni majja kogunevale kogudusele kirjutas, rääkis ta Oneesimosest kui oma ’ustavast ja armsast vennast, kes on nende seast’. See näitab, et selleks ajaks oli Oneesimos juba tõendanud oma usaldusväärsust (Koloslastele 4:7—9).b

Paulus küll innustab Fileemonit võtma Oneesimost lahkelt vastu, kuid ei kasuta enda kui apostli autoriteeti, käskimaks tal käituda just nimelt nii või ori hoopiski vabaks lasta. Sõpruse ja vastastikuse armastuse tõttu on Paulus kindel, et Fileemon teeb ”veel enamgi”, kui tal teha palutakse (Fileemonile 21). Mida aga ’veelgi enam’ tähendada võis, ei määratleta, kuna ainuüksi Fileemonil oli see õigus otsustada, mida Oneesimosega peale hakata. Mõned on Pauluse sõnaridade vahelt lugenud välja palve ärakaranu ’tagasi saata, et kui ta juba kord hakkas teda aitama, tal ka edaspidi abiks oleks’.

Kas Fileemon võttis kuulda Pauluse koste Oneesimose eest? On veidi kaheldav, et ta seda tegi, kuna see oleks võinud tekitada meelepaha teistes Kolossa orjaomanikes, kes parema meelega oleksid tahtnud näha, kuidas Oneesimos nagu kord ja kohus karistada saab, olles seega hoiatuseks nende orjadele tema eeskuju mitte järgida.

Oneesimos — muutunud mees

Igatahes saabus Oneesimos Kolossasse uue isiksusena. Hea sõnumi vägi oli muutnud tema mõtteviisi ja kahtlemata sai temast selle linna kristliku koguduse ustav liige. Kas Fileemon Oneesimose lõpuks orjaikkest vabaks lasi, seda Pühakiri ei ilmuta. Ent kindlasti sai endisest ärajooksikust vaba mees vaimses mõttes. (Võrdle 1. Korintlastele 7:22.) Taolist muutumist tuleb ette tänapäevalgi. Kui inimesed rakendavad ellu Piibli põhimõtteid, muutuvad nende olukorrad ja isiksus. Olles saanud abi, on mõnedest ühiskonna kasututest liikmetest saanud korralikud kodanikud.c

Millise muudatuse küll tõelise usu poole pöördumine kaasa tõi! Kui endine Oneesimos võiski Fileemonile ”kasutu” olla, elas uus Oneesimos kahtlemata oma nime tähenduse kohaselt ”kasuliku” isikuna. Ning kindlasti oli see õnnistus, et Fileemon ja Oneesimos said ühendatud kristlikus vennaskonnas.

[Allmärkused]

[Kast lk 30]

Orjad rooma seaduse all

Esimesel sajandil m.a.j. oli ori jõusoleva Rooma seadusandluse järgi täielikult oma isanda kapriiside, himude ja pahameelepuhangute juhtida. Nagu Gerhard Friedrich on kommenteerinud, ”põhimõtteliselt ja juriidiliselt polnud ori inimene, vaid asi, mida omanik vaba tahte kohaselt kasutada võis. [— — —] [Ta] oli asetatud samale tasemele koduloomade ja tööriistadega ning tsiviilõiguses polnud talle pühendatud ridagi”. Kahju kannatamise korral polnud orjal vähimatki seaduslikku hüvitust loota. Põhimõtteliselt oli tema ainuülesandeks täita oma isanda käsku. Puudusid piirangud karistuste osas, mis isand oma vihas määrata võis. Isegi tühiseimat üleastumist võis ta käsitleda elu ja surma küsimusena.d

Samal ajal kui jõukal võis orje olla mõnesaja ringis, oli võrdlemisi tagasihoidlikuski majapidamises neid ikka oma kaks või kolm. ”Koduses majapidamises täitsid orjad vägagi erisuguseid ülesandeid,” märgib õpetlane John Barclay. ”Orjad teenisid uksehoidjate, kokkade, teenindajate, koristajate, kullerite, lapsehoidjate, ammedena ning tegid kõiksugu muid isiklikku laadi töid, millele lisaks võis mõni neist suuremas ja jõukamas majas täita ülesandeid, mis nõudsid väljaõpet. [— — —] Tegelikkuses olenes siiski ühe orja eluolu paljuski isanda iseloomust ning võis sellest sõltuvalt olla nii- või teistsugune: elu julma isanda käe all võis tähendada lõppematut kannatuste rada, kuid lahke ja suuremeelne isand võis orja elu teha nii talutavaks kui ka lootusrikkaks. Üldtuntud klassikateostestki võib leida näiteid karmist ümberkäimisest orjadega, kuid samas on ka rikkalikult ülestähendusi soojadest omaniku-orja suhetest.”

[Allmärkus]