Jumal kiitis nende annid heaks

1.–3. a) Milliseid küsimusi me selles peatükis käsitleme? b) Mis on õige jumalateenimise neli põhinõuet? (Vaata pilti peatüki alguses.)

AABEL uurib hoolega oma lambukesi. Nad kõik on tema käe all kasvanud. Nüüd valib ta mõned neist välja, tapab need ja toob Jumalale ohvrianniks. Kas Jehoova võtab selle ebatäiusliku mehe ohvri vastu?

² Apostel Paulus kirjutas Aabeli kohta: „Jumal kiitis tema annid heaks.” Aabeli venna Kaini ohvrit Jehoova aga vastu ei võtnud. (Loe Heebrealastele 11:4.) Miks meeldis Jumalale Aabeli ohver, Kaini oma aga mitte? Mida me õpime Kaini, Aabeli ja teiste näite varal, keda mainitakse kirjas heebrealastele 11. peatükis? Vastused neile küsimustele aitavad meil õige jumalateenimise olemust paremini mõista.

4., 5. Millest võis Kain järeldada, et ohvri peaks tooma Jehoovale?

⁴ Loe 1. Moosese 4:2–5. Kain mõistis, et ohvrit on õige tuua vaid Jehoovale. Tal oli olnud piisavalt aega ja võimalust Jehoovat tundma õppida. Kui Kain ja Aabel ohvri tõid, võisid nad olla ligi 100-aastased.a Nad teadsid Eedeni aiast juba poisipõlvest peale ning võib-olla olid nad seda eemalt isegi näinud. Kindlasti olid nad näinud keerubeid aia sissepääsu valvamas. (1. Moos. 3:24.) Vanemad olid neile tõenäoliselt rääkinud, et Jehoova on kõige looja ning et tema algse eesmärgi kohaselt ei pidanud inimesed kunagi vananema ega surema. (1. Moos. 1:24–28.) Kõigest sellest võis Kain järeldada, et ohvri peaks tooma Jehoovale.

⁵ Mis veel võis ajendada Kaini oma ohvrit tooma? Jumal oli öelnud, et tuleb keegi järeltulija, kes purustab Eevat petnud mao pea. (1. Moos. 3:4–6, 14, 15.) Esikpojana võis Kain arvata, et tema ongi see järeltulija. (1. Moos. 4:1.) Samuti polnud Jehoova täielikult lõpetanud inimestega suhtlemist. Ta oli rääkinud isegi Aadamaga pärast tolle patustamist, tehes seda ilmselt ingli kaudu. (1. Moos. 3:8–10.) Jehoova rääkis ka Kaini endaga, kui see oli ohvri toonud. (1. Moos. 4:6.) Seega sai Kain väga hästi aru, et Jehoova on see, keda tuleb kummardada.

6., 7. Kas Kaini ohver polnud piisavalt hea või oli see toodud vääral viisil? Selgita.

⁶ Miks siis Jehoova ikkagi Kaini ohvrit vastu ei võtnud? Kas sellepärast, et Kain ei andnud talle oma parimat? Piibel seda ei ütle, vaid annab lihtsalt teada, et Kain tõi ohvrianniks maa vilju. Moosese seadusest, mille Jehoova hiljem oma rahvale andis, on näha, et sedalaadi ohvrid olid talle meelepärased. (4. Moos. 15:8, 9.) Tuleb ka meeles pidada, et tol ajal sõid inimesed ainult taimetoitu. (1. Moos. 1:29.) Kuna Jumal oli maapinna ära neednud, oli Kain pidanud kõvasti vaeva nägema, et saaki saada. (1. Moos. 3:17–19.) Niisiis oli tema ohvriks raske töö vili, elutähtis toit. Ometi polnud see ohver Jehoovale vastuvõetav.

⁷ Kas asi oli selles, et Kain ei toonud ohvrit Jehoovale meelepärasel viisil? Ilmselt mitte, sest Jehoova ei öelnud midagi halba selle kohta, kuidas ohver oli toodud. Tegelikult ei tule Piiblist üldse välja, mil moel kumbki vend oma ohvri tõi. Milles siis viga oli?

8., 9. a) Miks Jehoova Kaini ohvrit vastu ei võtnud? b) Miks väärib märkimist see, kui palju räägib Piibel Kainist ja kui palju Aabelist?

⁸ Pauluse sõnad kirjas heebrealastele näitavad, et Kain ei toonud oma ohvrit õigel ajendil. Kainil puudus usk. (Heebr. 11:4; 1. Joh. 3:11, 12.) Sellepärast ei võtnudki Jehoova tema ohvrit vastu – viga oli Kainis endas, mitte tema ohvris. (1. Moos. 4:5–8.) Hooliva isana püüdis Jehoova Kaini hoiakut parandada. Kain aga lükkas abi tagasi ning patuse loomuse teod – vaen, riid ja kiivus – said tema üle võimust. (Gal. 5:19, 20.) Kuna tal olid valed ajendid, polnud mingit väärtust ka sellel, mida ta Jumalat kummardades õigesti tegi. Niisiis, selleks et olla Jumalale meelepärane, ei piisa vaid välisest vagadusest.

⁹ Kaini kohta saame Piiblist üpris palju teada. Näiteks teame, et Jehoova rääkis temaga, samuti on Piiblis öeldud, mis ta Jehoovale vastas. Seal on kirjas ka tema järeltulijate nimed ja isegi üht-teist selle kohta, mida nad tegid. (1. Moos. 4:17–24.) Aabeli kohta pole aga öeldud sedagi, kas tal üldse oli lapsi, samuti pole Piiblis kirjas ühtki tema sõna. Ometi võib öelda, et tema teod räägivad veel praegugi.

10. Kuidas avas Aabeli eeskuju õige jumalateenimise olemuse?

¹⁰ Aabel tõi oma ohvri Jehoovale, sest ta mõistis, et vaid tema väärib kummardamist. Ta andis oma parima, valides ohvriloomad karja esmikute hulgast. Piibel ei ütle, kas ta ohverdas need altaril, ent on ilmne, et ta tõi oma ohvrianni Jehoovale meelepärasel viisil. Kuid eriti väärib märkimist, et ta tegi seda õigel ajendil – ja see on veel kuus tuhat aastat hiljemgi meile eeskujuks. Aabelit ajendas ohvrit tooma usk Jumalasse ja soov teha seda, mis on tema silmis õige. Kust me seda teame?

11. Miks nimetas Jeesus Aabelit õigeks?

¹¹ Mõelgem kõigepealt sellele, mida Jeesus Aabeli kohta ütles. Jeesus oli Aabeli eluajal taevas ning ta oli tema elust ja tegemistest kahtlemata huvitatud. Seega tundis ta Aabelit hästi. (Õpet. 8:22, 30, 31; Joh. 8:58; Kol. 1:15, 16.) Jeesus, kes rääkis sellest, mida ta ise oli näinud, nimetas Aabelit õigeks. (Matt. 23:35.) Õige inimene on see, kes tunnustab Jehoova ainuõigust öelda, mis on õige ja mis vale, ning kelle sõnadest ja tegudest on seda näha. (Võrdle tekstiga Luuka 1:5, 6.) Õige inimese maine omandamine võtab aega. Niisiis pidi Aabel olema juba enne ohvri toomist elanud Jehoovale meelepärast elu. Kindlasti polnud see kerge. Tema vanem vend oli muutunud südamelt kurjaks. (1. Joh. 3:12.) Ta ema oli eiranud Jumala selget keeldu ja isa oli Jehoovale selja pööranud, soovides ise otsustada, mis on hea ja mis halb. (1. Moos. 2:16, 17; 3:6.) Nõudis julgust, et oma pereliikmetest erineda ja olla Jehoovale ustav.

12. Mille poolest erines Aabel Kainist?

¹² Apostel Paulus ütles Aabeli kohta: „Usu tõttu tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu sai ta kinnituse, et ta on õige.” (Heebr. 11:4.) Nendest sõnadest ilmneb, et olemaks Jumala silmis õige, on vaja usku. Paulus näitas, et erinevalt Kainist oli Aabelil kogu elu ehtne usk Jehoovasse ja sellesse, et kõik, mis ta ütleb ja teeb, on õige.

13. Mida me õpime Aabeli eeskujust?

¹³ Aabeli eeskujust õpime, et me oleme Jumalale meelepärased vaid siis, kui teenime teda õigetel ajenditel. Meid peaks ajendama tugev usk Jehoovasse ja veendumus, et tema normid on parimad. Samuti õpime, et ei piisa vaid ühest silmapaistvast usuteost. Kogu meie elu peab olema Jumalale meelepärane.