Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Pauluse kirjadest Tiitusele, Fileemonile ja heebrealastele
MILLALGI pärast seda, kui apostel Paulus on kandnud ära oma esimese vangistuse Roomas ja saab aastal 61 vabaks, läheb ta Kreeta saarele. Sealsete koguduste vaimset seisukorda märgates jätab ta Tiituse sinna nende usku tugevdama. Hiljem, nähtavasti Makedooniast, kirjutab Paulus Tiitusele kirja, et anda juhiseid tema kohustuste kohta ning kinnitada, et tal on apostlilt saadud volitus tegutseda.
Varem, veidi enne vanglast vabanemist aastal 61, kirjutas Paulus kirja Kolossas elavale kristlikule vennale Fileemonile. See on isiklik palve sõbrale.
Samuti umbes aastal 61 kirjutas Paulus Juudamaal elavatele heebrealastest usklikele kirja, kus ta näitas kristluse paremust Juudi elukorralduse ees. Kõigis kolmes kirjas on meile väärt nõuandeid (Heebr. 4:12).
JÄÄ USUS TERVEKS
Pärast seda kui Paulus on andnud juhised seada „vanemaid igasse linna”, soovitab ta Tiitusel noomida kangekaelseid „valjusti, et nad saaksid terveks usus”. Ta paneb kõigile Kreeta kogudustes südamele, et nad ’hülgaksid jumalakartmatu elu ja elaksid mõistlikult’ (Tiit. 1:5, 10–13; 2:12).
Paulus annab veel nõu, mis aitab Kreeta vendadel jääda usus terveks. Ta õpetab Tiitust: „Väldi rumalaid uurimusi ... ja vaidlusi käsu pärast” (Tiit. 3:9).
Vastused piiblilistele küsimustele:
1:15 – Kuidas saab „puhtaile” olla „kõik puhas”, aga „rüvedaile ja uskmatuile” ebapuhas? Et sellele vastata, on vaja kõigepealt mõista, mida Paulus mõtles „kõige” all. Ta ei rääkinud Jumala kirjalikus Sõnas otseselt hukkamõistetud asjadest, vaid neist, mille puhul Pühakiri lubab usklikel erineval moel tegutseda. Inimesele, kelle mõtteviis on Jumala mõõdupuudega kooskõlas, on niisugused asjad puhtad. Vastupidi on nendega, kes mõtlevad vildakalt ja kelle südametunnistus on rüvetunud.a
3:5 – Kuidas on võitud kristlased ’päästetud uuestisünni pesemise kaudu’ ja ’uuendatud püha vaimu’ kaudu? Nad on ’päästetud uuestisünni pesemise kaudu’ selles mõttes, et Jumal on neid pesnud ehk puhastanud Jeesuse verega lunastusohvri väärtuse alusel. Nad on ka ’uuendatud püha vaimu’ kaudu, sest neist on saanud Jumala vaimust sündinud poegadena „uus loodu” (2. Kor. 5:17).
Õpetus meile:
1:10–13; 2:15. Kristlikel ülevaatajatel tuleb julgelt parandada koguduses seda, mis on valesti.
2:3–5. Nii nagu esimesel sajandil, tuleb ka tänapäeval küpsetel kristlikel õdedel käituda „nõnda, nagu on kohane pühadele” ja mitte olla ’keelekandjad ega suured viinavõtjad, vaid õpetada head’. Sel moel saavad nad eraviisiliselt hästi juhatada koguduse „noori naisi”.
3:8, 14. Kui me oleme „hoolsad heade tegude tegemises”, on see ’hea ja kasulik’, sest aitab meil olla jumalateenimises viljakad ning hoida end praegusest kurjast maailmast lahus.
MANITSE „ARMASTUSE PÄRAST”
Paulus kiidab Fileemonit, et see on eeskujuks „armastuses ja usus”. Apostel on saanud „palju rõõmu ja troosti” sellest, et Fileemon on kosutanud kaaskristlasi (Fileem. 4, 5, 7).
Sellega, kuidas Paulus käsitleb tundlikku Oneesimose-küsimust, on ta eeskujuks kõigile ülevaatajatele, sest ta mitte ei käsi, vaid ’armastuse pärast pigemini palub’. Ta ütleb Fileemonile: „Veendunud olles sinu sõnakuulmises, kirjutan sulle. Ma tean, et sa teed veel enamgi kui ma ütlen” (Fileem. 8, 9, 21).
Vastused piiblilistele küsimustele:
10, 11, 18 – Kuidas sai varem „kasutu” Oneesimos „kasulikuks”? Oneesimos oli olnud tõrges ori, kes põgenes Kolossast Fileemoni juurest Rooma. Tõenäoliselt Oneesimos ka varastas oma isandalt, katmaks 1400 kilomeetri pikkuse teekonna kulusid. Fileemonile oli ta olnud tõesti kasutu. Kuid Roomas aitas apostel Paulus Oneesimosel saada kristlaseks. See varem „kasutu” ori sai nüüd vaimse vennana „kasulikuks”.
15, 16 – Miks ei palunud Paulus Fileemonil Oneesimost vabaks lasta? Paulus soovis jääda rangelt oma ülesande juurde ’kuulutada Jumala riiki ning õpetada Issandast Jeesusest Kristusest’. Sellepärast otsustas ta mitte sekkuda ühiskondlikesse küsimustesse, näiteks neisse, mis puudutasid orjapidamist (Ap. t. 28:31).
Õpetus meile:
2. Fileemon lubas oma kodus pidada kristlikke koosolekuid. On suur eesõigus, kui kuulutustöökoosolek toimub meie kodus (Rooml. 16:5; Kol. 4:15).
4–7. Me peaksime olema varmad kiitma kaasusklikke, kes on oma usu ja armastusega heaks eeskujuks.
15, 16. Ebasoodsalt arenevad sündmused elus ei peaks panema meid liialt muretsema. Tagajärjed võivad olla head, nagu näiteks Oneesimose puhul.
21. Paulus eeldas, et Fileemon andestab Oneesimosele. On ootuspärane, et meiegi andestaksime kaaskristlastele, kes on meid solvanud (Matt. 6:14).
„PÜÜDKEM TÄIUSLIKKUSELE”
Tõestamaks, et usk Jeesuse lunastusohvrisse on parem käsutegudest, rõhutab Paulus, kui võrratu on kristlusele Alusepanija, tema preesterkond, ohver ja uus leping (Heebr. 3:1–3; 7:1–3, 22; 8:6; 9:11–14, 25, 26). Need teadmised kahtlemata aitasid heebrea kristlastel tulla toime vaenamisega, mida neile osutasid juudid. Paulus innustab heebrealastest kaasusklikke ’püüdma täiuslikkusele’ (Heebr. 6:1).
Kui oluline on kristluses usk? „Ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane,” kirjutab Paulus. Ta ergutab heebrealasi ’jooksma kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist’ ning tegema seda usus (Heebr. 11:6; 12:1).
Vastused piiblilistele küsimustele:
2:14, 15, P 1997 – Kas see, et Saatanal „on võimus surma üle”, näitab, et ta võib põhjustada ükskõik kelle enneaegse surma, kui ta seda vaid tahab? Ei, seda see ei tähenda. Kuid alates Saatana kurja tee algusest Eedeni aias on tema valed põhjustanud surma, sest Aadam tegi pattu ning pärandas patu ja surma kogu inimkonnale (Rooml. 5:12). Lisaks on Saatana maised käsilased kiusanud taga jumalateenijaid ja on neid surmanud, nagu tehti ka Jeesusega. Kuid see ei tähenda, et Saatanal on piiramatu võim tappa igaüht, keda ta heaks arvab. Kui see nii oleks, siis oleks ta Jehoova teenijad kindlasti juba ammu minema pühkinud. Jehoova kaitseb oma rahvast kui rühmitust ega lase Saatanal seda hävitada. Isegi kui Jumal lubab mõnel meist Saatana rünnakutes surma saada, võime olla kindlad, et Jumal heastab mis tahes kahju, mida kogeme.
4:9–11 – Kuidas me saame ’pääseda Jumala hingamisse’? Pärast kuut loomispäeva hingas Jumal oma loomistöödest ja oli kindel, et tema eesmärk maa ja inimkonnaga täitub (1. Moos. 1:28; 2:2, 3). Me saame ’sellesse hingamisse minna’, kui loobume püüetest kehtestada oma õigust ja tunnustame Jumala seatud lunastusohvrit. Kui me usume Jehoovasse ja kuulekalt järgime tema Poega, selle asemel et taotleda isekaid eesmärke, tunneme rõõmu meeldivatest ja hingekosutavatest õnnistustest iga päev (Matt. 11:28–30).
9:16 – Kes on „testamenditegija” ehk uue „lepingu sõlminud inimene” (UM)? Jehoova on uue lepingu Autor, samas kui Jeesus on „lepingu sõlminud inimene”. Jeesus on selle lepingu vahemees ning tema surm oli lunastusohvriks, mida oli vaja lepingu jõustamiseks (Luuka 22:20; Heebr. 9:15).
11:10, 13–16 – Millist „linna” Aabraham ootas? See polnud mitte sõnasõnaline, vaid sümboolne linn. Aabraham ootas „taevast Jeruusalemma”, mille moodustavad Kristus Jeesus ja tema 144 000 kaasvalitsejat. Neist taevases auhiilguses kaasvalitsejatest räägitakse ka kui „pühast linnast, uuest Jeruusalemmast” (Heebr. 12:22; Ilm. 14:1; 21:2). Aabraham ootas igatsusega elu Jumala Kuningriigi valitsuse all.
12:2, P 1997 – Mis oli Jeesusele „seatud rõõm”, mille nimel ta „kannatas risti”? See oli rõõm selle mõistmisest, mida tema teenistus korda saadab – kaasa arvatud Jehoova nime pühitsemine, Jumala ülemvõimu õiguspärasuse tõestamine ja inimpere surmast lunastamine. Samuti ootas Jeesus aega, mil ta saab kätte tasu valitseda Kuningana ja teenida Ülempreestrina, mis peab silmas inimkonna heaolu.
13:20 – Miks öeldakse, et uus leping on „igavene”? Kolmel põhjusel: 1) seda ei asendata kunagi, 2) selle kaudu saavutatud tulemused on püsivad ja 3) „teistele lammastele” toob uus leping pärast Harmagedooni jätkuvalt õnnistusi (Joh. 10:16).
Õpetus meile:
5:14. Meil tuleks hoolsalt Jumala Sõna Piiblit uurida ja õpitut ellu rakendada. Vaid nii on meie „meeled vilumuse tõttu ... harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel” (1. Kor. 2:10).
6:17–19. Kui meie lootus põhineb kindlalt Jumala tõotusel ja tema vandel, aitab see meil kindlalt tõeteel püsida.
12:3, 4. Selle asemel et väikeste katsumuste või vastupanu pärast ’väsida või minna araks oma hinges’, tuleks meil edeneda küpsuse suunas ja õppida katsumusi paremini taluma. Meil peaks olema otsusekindlust ’panna vastu vereni’ ehk kuni surmani (Heebr. 10:36–39).
12:13–15. Me ei tohiks lubada seda, et keegi koguduse toimimisviiside üle kaebleja, „viha juur”, takistaks meid ’õgvendamast teeradasid oma jalgadele’.
12:26–28. See, mis „on loodud”, kuid mitte Jumala käe läbi – kogu praegune maailm, ka paheline „taevas” –, pannakse kõikuma, nii et see hävib. Pärast seda jääb alles ainult „see, mida ei saa kõigutada” ehk Kuningriik oma toetajatega. Kui oluline on seega, et me innukalt kuulutaksime Kuningriiki ja elaksime selle põhimõtete järgi!
13:7, 17. Kui hoiame tähelepanu keskpunktis manitsust kuuletuda ja alluda koguduse ülevaatajatele, aitab see meil olla koostööaltid.
[Allmärkus]
a Vaata ajakirja „Vahitorn”, 15. oktoober 2007, lk 26–27.