Tugevda oma usku sellesse, et loodetav saab tõeks

1., 2. a) Kuidas erineb tõeliste kristlaste lootus paljude teiste inimeste omast? b) Milliseid tähtsaid küsimusi me käsitlema hakkame?

TÕELISTEL kristlastel on imetore lootus. Ükskõik kas oleme võitud või „teised lambad”, me kõik loodame näha, kuidas Jehoova algne eesmärk läheb täide ja tema nimi saab pühitsetud. (Joh. 10:16; Matt. 6:9, 10.) Enam ülevamat lootust ei saakski olla. Samuti igatseme kätte saada Jumala tõotatud igavese elu auhinda kas siis „uues taevas” või „uuel maal”. (2. Peetr. 3:13.) Ja me loodame, et praegustel viimsetel päevadel Jehoova juhib ja toetab oma rahvast.

² Paljudel, kes pole Jehoova teenijad, on omad lootused, kuid nad võivad kahelda nende täideminekus. Näiteks loodavad miljonid inimesed võita loteriiga, kuid nad ei saa selles kindlad olla. Tõeline usk on aga „põhjendatud ootus”, et meie kristlik lootus saab tõeks. (Heebr. 11:1.) Selles artiklis arutame, kuidas me saame tugevdada oma usku Jumala tõotustesse ja mismoodi tugev usk meid tänapäeval aitab.

 3. Millisele tõsiasjale tugineb kristlik usk?

³ Usk ei ole patustel inimestel kaasa sündinud ega teki neis kuidagi iseenesest. Et meil võiks olla usku, tuleb meil lasta oma südant juhtida Jumala pühal vaimul. (Gal. 5:22.) Piibel ei näita, et Jehooval oleks usku või et ta vajaks seda. Kuna Jehoova on kõikvõimas ja kõikteadja, ei suuda miski takistada teda oma eesmärki täide viimast. Meie taevane isa on oma tõotuste täideminekus nii kindel, nagu need oleks juba täitunud. Seetõttu ta ütleb: „Need on täide läinud!” (Loe Ilmutus 21:3–6.) Kristlik usk tugineb tõsiasjale, et Jehoova on ustav Jumal, kes teeb alati seda, mida ta on lubanud. (5. Moos. 7:9.)

 4. Milline lootus oli enne Kristust elanud jumalateenijatel?

⁴ Paulus mainib kirjas heebrealastele 11. peatükis nimepidi 16 usumeest ja -naist. Ta ütleb, et nemad ja paljud teised „said tänu oma usule kinnituse, et nad on Jumalale meelepärased”. (Heebr. 11:39.) Neil kõigil oli „põhjendatud ootus”, et Jumal laseb tõotatud järeltulijal teha lõpu Saatana mässule ning viia täide oma algse eesmärgi. (1. Moos. 3:15.) Need ustavad jumalateenijad surid enne, kui tõotatud järeltulija Jeesus Kristus avas tee taevasesse ellu. (Gal. 3:16.) Ent kuna Jehoova täidab kõik oma tõotused, äratatakse nad surnuist üles paradiislikule maale, kus nad saavad täiuslikuks. (Laul 37:11; Jes. 26:19; Hoosea 13:14.)

5., 6. Mida ootasid Aabraham ja tema pereliikmed ning kuidas nad hoidsid oma usu tugevana? (Vaata pilti artikli alguses.)

⁵ Tekstis Heebrealastele 11:13 öeldakse enne Kristust elanud ustavate jumalateenijate kohta: „Nad kõik säilitasid usu kuni surmani, saamata kätte tõotatut. Kuid nad nägid seda kaugelt ja tervitasid seda.” Üks neist oli Aabraham. Kas tema lootis elada tulevikus tõotatud järeltulija valitsuse all? Jeesus andis sellele küsimusele selge vastuse, kui sõnas enda vastastele: „Teie isa Aabraham rõõmustas väga minu päeva ootuses. Ta nägi seda ja oli rõõmus.” (Joh. 8:56.) Samasugune lootus oli ka Saaral, Iisakil, Jaakobil ja paljudel teistel, kes ootasid tulevast kuningriiki, „mille kavandaja ja ehitaja on Jumal”. (Heebr. 11:8–11.)

⁶ Kuidas hoidsid Aabraham ja tema pereliikmed oma usu tugevana? Tõenäoliselt õppisid nad Jumalat tundma, kuulates vanemaid ustavaid jumalateenijaid, saades Jumalalt ilmutusi või lugedes usaldusväärseid muistseid kirjutisi. Ja loomulikult ei unustanud nad seda, mida olid õppinud, vaid pidasid Jumala tõotusi ja seadusi väga kalliks ning mõtisklesid nende üle. Kuna nende lootus oli sedavõrd kindel, olid nad valmis taluma mistahes raskusi, et jääda Jumalale ustavaks.

 7. Mille on Jehoova meile andnud, et võiksime olla tugeva usuga, ja mida tuleb meil endil teha?

⁷ Et võiksime hoida oma usu tugevana, on Jehoova lahkelt andnud meile Piibli. Kui soovime olla õnnelikud ja edukad, tuleb meil lugeda Jumala sõna korrapäraselt, võimalusel iga päev. (Laul 1:1–3; loe Apostlite teod 17:11.) Enne Kristust elanud jumalateenijate sarnaselt on ka meil tarvis mõtiskleda Jumala tõotuste üle ning pidada kinni tema seadustest. Peale selle annab Jehoova meile külluslikku vaimutoitu „ustava ja aruka orja” kaudu. (Matt. 24:45.) Kui peame õpitut kalliks, võime olla sellised nagu muistsed usu eeskujud, kes ootasid põhjendatult Jumala kuningriiki.

 8. Kuidas võib palve meie usku tugevdada?

⁸ Muistsetel jumalateenijatel aitas tugevat usku hoida ka palve. Kui nad nägid, et Jumal vastas nende palvetele, siis nende usk kasvas. (Neh. 1:4, 11; Laul 34:4, 15, 17; Taan. 9:19–21.) Meie võime samuti valada oma mured Jehoova ette palves välja ning olla kindlad, et ta kuuleb meid ning annab meile jõudu teda rõõmuga edasi teenida. Ja kui ta vastab meie palvetele, saab meiegi usk tugevamaks. (Loe 1. Johannese 5:14, 15.) Kuna usk on üks vaimu vilja tahk, tuleb meil pidevalt paluda Jumalalt püha vaimu, nii nagu Jeesus meid ergutas. (Luuka 11:9, 13.)

 9. Kelle eest peale iseenda tuleks meil palvetada?

⁹ Meie palved ei peaks aga piirduma vaid sellega, et palume Jumalalt endale abi. Me võime Jehoovat iga päev tänada tema imeliste tegude eest, mida on lõpmata palju. (Laul 40:5.) Lisaks tuleks meil palvetades mõelda neile, kes on vangis, otsekui oleksime vangistatud koos nendega. Veel peaksime palvetama oma ülemaailmse vennaskonna eest, iseäranis nende eest, kes on meie seas eestvedajad. Meie süda läheb tõesti soojaks, kui näeme, kuidas Jehoova vastab meie üksmeelsetele palvetele. (Heebr. 13:3, 7.)

10. Millised jumalateenijad ei teinud oma veendumustes järeleandmisi ning mis neid selles aitas?

¹⁰ Paulus räägib heebrealastele kirjutatud kirja 11. peatükis katsumustest, mida kogesid paljud jumalateenijad, kelle nimesid ta ei nimeta. Näiteks mainib ta Jumalale ustavaid naisi, kelle pojad surid, kuid siis surnuist üles äratati. Seejärel mainib ta teisi, kes „ei nõustunud mingi lunastushinna eest vabaks saama, et neile saaks osaks parem ülestõusmine”. (Heebr. 11:35.) Ehkki pole teada, keda täpselt Paulus oma kirjas silmas pidas, visati näiteks Naabot ja Sakarja kividega surnuks, sest nad kuuletusid Jumalale ja täitsid tema tahet. (1. Kun. 21:3, 15; 2. Ajar. 24:20, 21.) Taanielil ja tema kaaslastel olnuks võimalus vabaks saada, kui nad oleksid oma veendumustes järeleandmisi teinud. Nad jäid aga enesele kindlaks ning tänu usule Jehoova väesse nad nii-öelda „sulgesid lõvide suu” ja „summutasid tule väe”. (Heebr. 11:33, 34; Taan. 3:16–18, 20, 28; 6:13, 16, 21–23.)

11. Milliseid katsumusi mõned prohvetid oma usu tõttu kogesid?

¹¹ Selliste ustavate prohvetite nagu Miikaja ning Jeremija katsumusteks olid „mõnitamised ... ja vanglad”. Teised, näiteks Eelija, „otsisid varju kõrbetest, mägedest, koobastest ja maalõhedest”. Nad kõik pidasid raskustele vastu, sest neil oli „põhjendatud ootus, et loodetav saab tõeks”. (Heebr. 11:1, 36–38; 1. Kun. 18:13; 22:24–27; Jer. 20:1, 2; 28:10, 11; 32:2.)

12. Kes jättis katsumustes ustavaks jäämises kõige parema eeskuju ning mis oli talle abiks?

¹² Kirjeldanud paljusid usumehi ja -naisi, rääkis Paulus kõige silmapaistvamast eeskujust, meie isandast Jeesus Kristusest. Tekstis Heebrealastele 12:2 öeldakse: „Ta pidas piinapostil vastu eesootava rõõmu pärast ega hoolinud häbist ning on istunud Jumala troonist paremale.” Meil tuleks tõsiselt mõelda Jeesuse eeskujule: ta jäi Jehoovale ustavaks kõige raskemateski katsumustes. (Loe Heebrealastele 12:3.) Ka algkristlikud märtrid, näiteks Antipas, ei teinud oma veendumustes järeleandmisi. (Ilm. 2:13.) Neil oli lootus, et nad äratatakse üles taevasse. See pidi olema parem ülestõusmine kui see, mida ootasid muistsed jumalateenijad. (Heebr. 11:35.) Millalgi pärast Jumala kuningriigi rajamist aastal 1914 äratati kõik ustavad võitud, kes magasid surmaund, taevasse üles vaimolenditena, et nad võiksid koos Jeesusega inimeste üle valitseda. (Ilm. 20:4.)

13., 14. Millised katsumused olid Rudolf Graichenil ning mis aitas tal vastu pidada?

¹³ Miljonid tänapäeva jumalateenijad järgivad Jeesuse eeskuju: nad hoiavad kristlikku lootust selgelt silme ees ega luba katsumustel oma usku nõrgendada. Mõtle näiteks vend Rudolf Graichenile, kes sündis aastal 1925 Saksamaal. Ta meenutas, et tema lapsepõlvekodus rippusid seintel piibliainelised pildid. Ta kirjutas: „Ühel pildil oli kujutatud hunti ja tallekest, last ja leopardi, vasikat ning lõvi. Nad kõik olid sõbralikult koos ning üks poisike juhtis neid. ... Need pildid sööbisid mu mällu.” (Jes. 11:6–9.) Kuigi palju aastaid kiusas Rudolfit julmalt taga natslik Gestapo ning siis Ida-Saksamaa kommunistlik Stasi, ei löönud tema usk maisesse paradiisi kõikuma.

¹⁴ Rudolfile oli suureks löögiks ka see, kui tema kallis ema Ravensbrücki koonduslaagris tüüfusse suri ja kui tema isa jäi vaimselt nii nõrgaks, et kirjutas alla dokumendile, millega ta ütles lahti usust Jehoovasse. Kui Rudolf vangist vabanes, teenis ta ringkonnaülevaatajana. Mõne aja pärast kutsuti ta Gileadi kooli. Ta määrati misjonäriks Tšiilisse, kus ta teenis samuti ringkonnaülevaatajana. Kuid Rudolfi katsumused polnud kaugeltki läbi. Umbes aasta pärast seda, kui ta abiellus Patsy-nimelise misjonäriga, suri nende pisike tütar. Hiljem suri ka tema naine, olles kõigest 43-aastane. Rudolf pidas kõigile neile katsumustele vastu. Hiljem, kui ta oli juba eakas ja põdur, teenis ta üldpioneeri ja kogudusevanemana. Tema elulugu ilmus 1997. aasta 1. augusti Vahitornis lehekülgedel 20–25.^[1]

15. Too näiteid meie usukaaslastest, kes teenivad hoolimata tagakiusamisest Jehoovat ikka rõõmuga edasi.

¹⁵ Ka tänapäeval on Jehoova teenijad rõõmsad oma lootuse üle, kuigi neid võidakse väga rängalt taga kiusata. Näiteks on Eritreas, Lõuna-Koreas ja Singapuris paljud meie vennad ja õed vangis, enamasti seetõttu, et nad on toiminud Jeesuse sõnade kohaselt mitte võtta relva kätte. (Matt. 26:52.) Nende sadade vangide seas on Isaac, Negede ja Paulos, kes on olnud Eritreas vangis juba üle 20 aasta. Neilt vendadelt on võetud võimalus toetada oma eakaid vanemaid ja abielluda ning neid on julmalt väärkoheldud. Siiski on nad jäänud Jehoovale ustavaks. Nende rõõmus näoilme, mida võib näha meie veebisaidil olevalt fotolt, näitab, et nende usk pole löönud kõikuma. Isegi nende vangivalvurid on hakanud neid austama.

16. Kuidas võib tugev usk sind kaitsta?

¹⁶ Enamikul Jehoova teenijatel ei ole tulnud taluda sellist ränka tagakiusamist. Nende usk on pandud proovile teistsugustel viisidel. Paljud on pidanud elama vaesuses või kannatanud kodusõdade või looduskatastroofide tõttu. Teised on võtnud eeskuju Moosesest ja patriarhidest ning on loobunud rikkusest ja kuulsusest. Nad seisavad vastu survele elada materialistlikku, enesekeskset elu. Mis annab neile vajaliku jõu? Nende armastus Jehoova vastu ning tugev usk tõotusesse, et ta teeb lõpu ebaõiglusele ning annab oma ustavatele teenijatele igavese elu uues õiglases maailmas. (Loe Laul 37:5, 7, 9, 29.)

17. Mida sa oled otsustanud teha ning mida arutatakse järgmises artiklis?

¹⁷ See artikkel on näidanud, kuidas Jumala tõotuste üle mõtisklemine ja korrapärane palvetamine hoiab meie usu tugevana. Nõnda suudame pidada vastu mis tahes katsumustele, olles kindlad, et meie kristlik lootus läheb täide. Järgmine artikkel näitab, mida usk Piibli järgi veel tähendab.