Piibli 19. raamat — Laulud

Kirjutaja: Taavet ja teised

Kirjutamiskoht: täpsustamata

Kirjutamine lõpetati: u 460 e.m.a

LAULUDE raamat on Jumala inspireeritud laulude kogumik, mida Jehoova ustavad teenijad kasutasid muistsetel aegadel. See koosneb 150 laulust ehk psalmist, mis olid pandud muusikasse ning mõeldud laulmiseks Jehoova Jumala teenistustel Jeruusalemma templis. Psalmid on ülistuslaulud Jehoovale, kuid need sisaldavad ka palveid halastuse ja abi järele ning väljendavad usaldust ja lootust. Need on täis tänuavaldusi ja juubeldusi ning ülimaid rõõmuväljendusi. Mõni laul on ajalooline ülevaade, mõtisklus Jehoova helduse ja suurte tegude üle. Neisse on põimitud prohvetikuulutusi, millest paljud on juba tähelepanuväärsel viisil täitunud. Neis on palju kasulikke õpetusi, mis on rüütatud kaunisse keelde ja kujunditesse, nii et need puudutavad lugejat südamepõhjani. Tõesti, Piiblis olevad laulud on väärtuslik vaimne roog, mida on hoolikalt valmistatud ja seatud hõrgutavalt meie ette.

² Mida tähendab selle raamatu pealkiri ja kes kirjutas Laulud? Pühakirja heebreakeelses osas kutsutakse seda raamatut nimega Seʹfer tehil·limʹ, mis tähendab ’ülistuste raamat’, või lihtsalt Tehil·limʹ ehk ’ülistused’. See on mitmuse vorm sõnast tehil·laaʹ, tähendusega ’ülistus’ või ’ülistuslaul’ (kiituslaul), mida kasutatakse Laulu 145 pealdises. Nimetus ”ülistused” on väga sobiv, sest Jehoova ülistamine on selles raamatus kesksel kohal. Mõnes piiblitõlkes kasutatav pealkiri ”Psalmid” tuleneb kreekakeelsest Septuagintast, kus kasutatakse sõna Psal·moiʹ, viidates pillisaatega lauldavatele lauludele. See sõna esineb mitmes kohas kristlikus kreeka Pühakirjas, nagu Efeslastele 5:19 ja Koloslastele 3:16. Psalm on seega laul või luuletus, mis on mõeldud Jumala ülistamiseks ja kummardamiseks.

³ Paljudel lauludel on pealdis, kus sageli nimetatakse laulu kirjutaja. Seitsmekümne kolme laulu pealdises on Taaveti nimi, kes oli ”Iisraeli laulude lemmik” (2. Saam. 23:1). Kahtlemata on ka Laulud 2, 72 ja 95 Taaveti kirjutatud. (Vaata Apostlite teod 4:25, Laul 72:20 ja Heebrealastele 4:7.) Lisaks paistavad Laulud 10 ja 71 olevat Laulude 9 ja 70 järjed ning seega võib nendegi kirjutajaks pidada Taavetit. Kaheteistkümne laulu kirjutajaks on märgitud Aasaf, millega mõeldakse ilmselt Aasafi kodakondseid, sest mõned lauludes mainitud sündmused toimusid pärast Aasafi päevi (Laul 79; 80; 1. Ajar. 16:4, 5, 7; Esra 2:41). Üksteist laulu omistatakse Korahi poegadele (1. Ajar. 6:16—23). Laul 43 on ilmselt Laulu 42 järg ning seega võib sellegi kirjutajateks pidada Korahi poegi. Laulu 88 pealdises mainitakse lisaks ”Korahi lastele” ka Heemanit ning Laulu 89 kirjutajaks nimetatakse Eetanit. Laul 90 omistatakse Moosesele, niisamuti Laul 91, ning Laul 127 on Saalomoni kirjutatud. Seega on mainitud rohkem kui kahe kolmandiku laulude kirjutajad.

⁴ Laulude raamat on Piibli suurim raamat. Nagu näitavad Laulud 90, 126 ja 137, kirjutati seda pikka aega: vähemalt Moosese kirjutiste ajast (1513—1473 e.m.a) kuni juutide vabanemiseni Babüloonia vangipõlvest või isegi kuni Esra päevini (537 — u 460 e.m.a). Seega vältas kirjutamine ligikaudu tuhat aastat. Käsitletud ajavahemik on aga tunduvalt pikem: see algab loomisega ja jutustab ülevaatlikult Jehoova tegutsemisest oma teenijatega kuni viimaste laulude valmimiseni.

⁵ Laulude raamat heidab valgust Jehoova rahva organiseeritusele. Taavet ise kirjeldab: ”Su pidurongi nähakse, oh Jumal, su pidurongi pühamus, mu Jumal ja mu kuningas! Ees käivad lauljad, taga keelpillimängijad, keskel trummilööjad neitsid! Rahvakogudes tänage Jumalat” (Laul 68:25—27). See aitab selgitada mõtet, miks laulude pealdistes võib tihti kohata väljendit ”laulujuhatajale” ning igasugu luule- ja muusikatermineid. Mõned pealdised selgitavad laulu kasutusviisi või eesmärki või annavad juhiseid muusikaliseks ettekandeks. (Vaata Laulude 6, 30, 38, 60, 88, 102 ja 120 pealdisi.) Vähemalt kolmeteistkümnes Taaveti laulus, näiteks Lauludes 18 ja 51, mainitakse pealdises lühidalt sündmusi, mis ajendasid seda laulu looma. Kolmkümmend neli laulu on täiesti ilma mingi sissejuhatava selgituseta. Lühike sõna ”sela” esineb põhitekstis 71 korda ja arvatakse, et see on muusikaline termin või ettekirjutus retsiteerimiseks, kuid selle täpne tähendus pole teada. Arvatavalt tähendab see pausi kohta laulmises või nii laulmises kui saates. Seepärast ei tarvitse seda sõna ette lugeda.

⁶ Ammustest aegadest on Laulude raamat jaotatud viieks eraldi raamatuks või osaks: 1) Laulud 1—41; 2) Laulud 42—72; 3) Laulud 73—89; 4) Laulud 90—106; 5) Laulud 107—150. Esimese laulude kogu pani ilmselt kokku Taavet. Ent lõpliku näo andis Laulude raamatule Jehoova juhatusel arvatavasti preester Esra, ”Moosese seaduse vilunud ümberkirjutaja” (Esra 7:6, UM).

⁷ Kuna laulude kogu üha täienes, võib see olla põhjuseks, miks mõni laul kordub eri osades, näiteks Laulud 14 ja 53; 40:14—18 ja 70; 57:8—12 ja 108:2—6. Kõik viis osa lõppevad Jehoova ülistamisega, nn doksoloogiaga. Neljas esimeses osas on ülistusväljenduses ka rahva vastus ja viimase ülistuse moodustab Laul 150 tervikuna. (Laul 41:14 [13], UM allmärkus.)

⁸ Üheksas laulus kasutati erilist poeesia vormivõtet, nn akrostihhonit — luulevormi, mis on üles ehitatud tähestikulises järjekorras (Laulud 9, 10, 25, 34, 37, 111, 112, 119 ja 145). Sellise ülesehituse korral algasid esimese salmirühma salmid või kõik salmiread heebrea tähestiku esimese tähega ʼaʹlef (א), järgmise salmirühma salmid (salmiread) tähestiku teise tähega beet (ב), ja nii edasi kuni heebrea tähestiku lõpuni või peaaegu lõpuni. See võis aidata laulu meeles pidada. Mõelda vaid, et templilaulikud pidid pähe õppima nii pika laulu nagu Laul 119! On huvitav, et Laulus 96:11 esineb akrostihhoni kujul Jehoova nimi. Vanaheebrea keeles koosneb selle salmi esimene pool neljast sõnast, mille esitähed paremalt vasakule lugedes on neli heebrea konsonanti, mis moodustavad tetragrammatoni JHWH (יהוה).

⁹ Need lüürilised luuletused on kirjutatud vanaheebrea luulevormis, kus üldjuhul ei kasutatud lõppriimi, ning on silmapaistvad oma kauni stiili ja sujuva mõtterütmi poolest. Need tungivad otse meelde ja südamesse ning maalivad elavaid kujutluspilte. Luuletuste sisu ning tundeväljenduste mõtterikkus ja sügavus tuleneb osaliselt Taaveti erakordsetest elukogemustest, mis kajastuvad paljudes lauludes. Vähe on inimesi, kes oleks elanud nii kirevat elu: olnud karjapoiss; üksik sõdalane võitluses Koljatiga; õukonnamuusik; sundpagulane keset ustavaid sõpru ja reetureid; kuningas ja vallutaja; armastav isa keset lõhenenud perekonda; mees, kes kaks korda koges ränga patu kibedaid vilju, kuid kes siiski alati teenis innukalt Jehoovat ja armastas tema Seadust. Sellise tausta korral pole sugugi ime, et Laulude raamatus väljendub inimlike tundesügavuste kogu skaala! Ja vanaheebrea luulele iseloomulikud poeetiline parallelism (mõtteriim) ja vastandused annavad sellele veel oma jõu ja ilu (Laul 1:6; 22:21; 42:2; 121:3, 4).

¹⁰ Nende iidsete Jehoova ülistuslaulude usaldusväärsust kinnitab nende täielik kooskõla ülejäänud Pühakirjaga. Kristliku kreekakeelse Pühakirja kirjutajad tsiteerivad Laulude raamatut korduvalt (Laul 5:10 [Rooml. 3:13]; Laul 10:7 [Rooml. 3:14]; Laul 24:1 [1. Kor. 10:26]; Laul 50:14 [Matt. 5:33]; Laul 78:24 [Joh. 6:31]; Laul 102:26—28 [Heebr. 1:10—12]; Laul 112:9 [2. Kor. 9:9]). Taavet ise ütles oma viimases laulus: ”Jehoova Vaim räägib minu läbi ja tema sõnad on mul keelel!” Jumala vaim oli tema peal alates päevast, mil Saamuel teda võidis. (2. Saam. 23:2; 1. Saam. 16:13.) Lisaks tsiteerisid neid laule apostlid. Peetrus viitas ”kirjasõnale, mis Püha Vaim on ette kuulutanud Taaveti suu kaudu”, ning heebrealastele läkitatud kirjas tsiteeris kirjutaja korduvalt Laule kui Jumala mõtteid või juhatas need sisse sõnadega ”nagu püha vaim ütleb” (Ap. t. 1:16; 4:25; Heebr. 1:5—14; 3:7; 5:5, 6).

¹¹ Kõige kindlamaks tõendiks Laulude raamatu autentsusest on ülesäratatud Jeesuse sõnad oma jüngritele: ”Need on kõned, mis ma teile rääkisin . . . sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!” Jeesus liigendas siin heebreakeelset Pühakirja juutidele teada-tuntud viisil. Laulud olid Pühakirja kolmanda osa (Pühade Kirjutiste) esimene raamat. Seda kinnitavad ka Jeesuse sõnad, mis ta oli lausunud mõni tund varem kahele jüngrile Emmause teel, kui ta ”seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli öeldud” (Luuka 24:27, 44, meie kursiiv).

MILLE POOLEST KASULIK

²³ Piibli Laulud kuuluvad oma erakordse ilu ja stiili poolest maailmakirjanduse paremiku hulka. Need on aga siiski midagi enamat. Laulud on elav sõnum universumi Kõrgeimalt Suveräänilt, Jehoova Jumalalt endalt. Need aitavad Piibli põhiõpetusi sügavuti mõista ja räägivad eelkõige selle Autorist Jehoovast. Neis väljendub selgelt, et ta on universumi ja kõige selles sisalduva Looja (8:4—10; 90:1, 2; 100:3; 104:1—5, 24; 139:14). Tõepoolest, Laulude raamat ülistab Jehoova nime, mis esineb seal umbes 700 korda. Lisaks kasutatakse algkeeles 43 korda nime lühivormi ”Jaah” (UT 1989; P 1938-40)a, nii et ühtekokku mainitakse Jumala nime igas laulus keskmiselt viis korda. Veel öeldakse Jehoova kohta umbes 350 korda ʼElo·himʹ ehk Jumal. Mitmes salmis kasutatakse tiitlit Suverään, mis viitab Jehoova kõrgeimale valitsusvõimule (68:21 [20]; 69:6 [7]; 71:5; 73:28; 140:7 [8]; 141:8; UM).

²⁴ Vastupidiselt igavikulisele Jumalale näidatakse, et surelik inimene on sündinud patus ja vajab lunastajat ning et ta saab surres jälle ”põrmuks” ja läheb surmavalda ehk inimkonna sümboolsesse hauda (6:5, 6; 49:8—21; 51:7, 9; 89:49; 90:1—5; 115:17; 146:4). Laulude raamat rõhutab vajadust järgida Jumala seadust ja usaldada Jehoovat (Laul 1:1, 2; 62:9; 65:6; 77:13; 115:11; 118:8; 119:97, 105, 165). See hoiatab ülbuse ja ”salajaste pattude” eest (19:13—15; 131:1b) ning õhutab käituma ausalt ja käima läbi hea seltskonnaga (15:1—5; 26:5; 101:5). See näitab, et õige käitumine toob Jehoova heakskiidu (34:14—16; 97:10). Raamat toob esile särava lootuse, öeldes, et ”Jehoova käes on pääste” ja et ’tema tõmbab nende hinge välja surmast’, kes teda kardavad (3:9; 33:19). Järgmisena käsitleme laulude prohvetlikku külge.

²⁵ Laulude raamat on täis prohvetikuulutusi, mis osutavad Jeesus Kristusele, ”Taaveti pojale”, ja sellele rollile, mis tal pidi olema Jehoova Võitu ja Kuningana (Matt. 1:1).b Kui meie ajaarvamise 33. aasta nelipühal sündis kristlik kogudus, hakkasid apostlid püha vaimu tegevusel mõistma, kuidas need prohvetikuulutused täituvad. Selsamal päeval tsiteeris Peetrus korduvalt Laulude raamatut, arendades oma kuulsa kõne teemat. See keerles ühe isiku, ”Jeesuse Naatsaretlase” ümber. Viimane osa tema väidetest põhineb otseselt Laulude raamatul, kui ta tõestas, et Kristus Jeesus on Suurem Taavet ja et Jehoova ei jätaks Jeesuse hinge surmavalda, vaid ärataks ta surnuist üles. Tõesti, ”Taavet ei ole läinud taevasse”, aga nagu ennustas Laul 110:1, tema Issand läks. Kes on Taaveti Issand? Peetrus jõuab oma kõne haripunktini ja vastab jõuliselt: ”See Jeesus, kelle te risti lõite!” (Ap. t. 2:14—36; Laul 16:8—11; 132:11.)

²⁶ Kas Peetruse kõne, mis põhines Laulude raamatul, avaldas kuulajaile mõju? See, et ristiti umbes 3000 inimest, kes lisandus kristlikku kogudusse selsamal päeval, räägib iseenda eest (Ap. t. 2:41).

²⁷ Varsti pärast seda toimus erikokkutulek, kus jüngrid pöördusid palves Jehoova poole ja tsiteerisid Laulu 2:1, 2. Nad ütlesid, et see on täitunud valitsejate ühise vastuseisuga Jumala ”püha sulase Jeesuse vastu, kelle sa [Jumal] oled võidnud”. Jutustus jätkub sõnadega: ”Kõik said täis Püha Vaimu” (Ap. t. 4:23—31).

²⁸ Vaadelgem nüüd kirja Heebrealastele. Selle esimeses kahes peatükis on palju tsitaate Lauludest, mis tunnustavad Jeesuse kõrget positsiooni inglite üle Jumala poolt taevasele troonile seatud Pojana. Paulus näitab Laulu 22:23 tsiteerides ja teistes viidetes, et Jeesusel on ”vendade” kogudus, kes on Aabrahami seemne osa ja ”taevase kutsumise osalised” (Heebr. 2:10—13, 16; 3:1). Seejärel, alates Heebrealastele 6:20 kuni 7. peatüki lõpuni, räägib apostel põhjalikult veel ühest Jeesuse rollist, mis tal on ”ülempreestrina igavesti Melkisedeki korra järgi”. See osutab Jumala vandetõotusele Laulus 110:4, millele Paulus korduvalt viitas, et tõestada Jeesuse kõrgemat preestriseisundit võrreldes Aaroniga. Paulus selgitab, et Jehoova vandetõotusega pole Jeesus Kristus preester mitte maa peal, vaid taevas, ja ta ”jääb preestriks igavesti” — tema preestriteenistusest tulenev kasu on igavene. (Heebr. 7:3, 15—17, 23—28.)

²⁹ Edasi saame tekstist Heebrealastele 10:5—10 teada, et Jeesus mõistis hästi oma ohvriteekonna tähendust, mis tal tuli Jumala tahte kohaselt läbida, ning et ta oli valmis seda täitma. See põhineb Taaveti sõnadel Laulus 40:7—9. Meil kõigil on kasulik mõtiskleda selle eeskujuliku andumuse vaimu üle ja seda jäljendada, et saavutada Jumala heakskiit. (Vaata ka Laul 116:14—19.)

³⁰ Jeesuse maine elukäik, mis lõppes kohutava katsumusega piinapostil, oli Laulude raamatus tähelepanuväärsete üksikasjadeni ette kuulutatud. Ennustatud oli näiteks äädika pakkumine, liisuheitmine tema kuue üle, jalgade ja käte julm läbitorkamine, mõnitamine ning kibe hingeahastus piinarikkas hüüus: ”Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?” (Matt. 27:34, 35, 43, 46; Laul 22:2, 8, 9, 15—19; 69:21, 22). Nagu näitab Johannese 19:23—30, võis Jeesus isegi neil viimastel tundidel Lauludest palju lohutust ja juhatust leida, kuna ta teadis, et kõik need kirjakohad peavad täituma viimse üksikasjani. Jeesus teadis, et Laulud räägivad ka tema ülestõusmisest ja ülendamisest. Kahtlemata oli see tal meeles, kui ta laulis koos apostlitega viimasel ööl enne oma surma ”kiituslaule” ehk psalme (Matt. 26:30).

³¹ Niisiis näitavad Piibli Laulud selgesti, et ”Taaveti poeg” ja Kuningriigi Seeme on Kristus Jeesus, kes on nüüd ülendatud taevase Siioni Kuningaks ja Preestriks. Võtaks liiga palju ruumi, kui tuua üksikasjalikult välja kõik Lauluraamatu kirjakohad, mida tsiteeritakse kristlikus kreeka Pühakirjas Jehoova Võitu kohta, kuid siin on veel mõned näited: Laul 78:2 — Matt. 13:31—35; Laul 69:5 — Joh. 15:25; Laul 118:22, 23 — Mark. 12:10, 11 ja Ap. t. 4:11; Laul 34:21 — Joh. 19:33, 36; Laul 45:7, 8 — Heebr. 1:8, 9. Lauludes on ennustusi ka Jeesuse tõeliste järelkäijate koguduse kohta, kus ei räägita küll üksikisikutest, vaid grupist, millel on Jumala soosing ja mis on valitud kõigist rahvastest, et osaleda Jehoova nime ülistamises (Laul 117:1 — Rooml. 15:11; Laul 68:19 — Efesl. 4:8—11; Laul 95:7—11 — Heebr. 3:7, 8; 4:7).

³² Laule uurides mõistame tunduvalt paremini Jehoova Jumala kuningavõimu, mis avaldub tõotatud Seemne ja Kuningriigi Pärija kaudu Tema auks ja õigeksmõistmiseks. Püsigem alati nende ustavate hulgas, kes rõõmutsevad Jehoova ”võimsuse toredast hiilgusest” ja kellest räägib Laul 145, mida nimetatakse Taaveti kiituslauluks: ”Nemad kõnelevad sinu riigi auhiilgusest ja nad räägivad su vägevusest, et teada anda inimlastele tema vägevust ja tema riigi auhiilguse ilu! Sinu riik on kõigi ajastute riik ja sinu valitsus kestab igast rahvapõlvest teise!” (Laul 145:5, 11—13). Selle prohvetliku laulu täitumisena antakse Jumala rajatud Kristuse Kuningriigi toredusest juba praegu teada inimestele kõigist rahvastest. Kui tänulikud peaksime olema selle Kuningriigi ja Kuninga eest! Laulude raamatu viimased sõnad on tõesti kohased: ”Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat! Halleluuja!” (Laul 150:6.)

[Allmärkused]