Mõtelgem üksteisele ja jagagem julgustust

1., 2. Tänu millele jäid 230 Jehoova tunnistajat teise maailmasõja lõpus aset leidnud surmamarsil ellu?

KUI natsirežiim teise maailmasõja lõpus kokku varises, anti käsk kõrvaldada koonduslaagrites olevad tuhanded vangid. Sachsenhauseni kinnipeetavad pidid kõndima sadamatesse, kus nad kavatseti laevadele panna ja seejärel merre uputada. See oli osa strateegiast, mida hakati hiljem nimetama surmamarssideks.

² Sachsenhauseni koonduslaagrist Saksamaal sunniti 33 000 vangi kõndima 250 kilomeetri kaugusel asuvasse sadamalinna Lübeckisse. Vangide hulgas oli 230 Jehoova tunnistajat kuuelt maalt, kes pidid liikuma ühises grupis. Kõik olid haiguse ja nälja tõttu väga nõrgad. Kuidas õnnestus meie vendadel see teekond üle elada? „Me muudkui julgustasime üksteist edasi rühkima,” ütles üks neist. Jumala antud „jõud, mis ületab tavapärase” ja armastus üksteise vastu aitasid neil selles raskes katsumuses ellu jääda (2. Kor. 4:7).

 3. Miks on meil vaja üksteist julgustada?

³ Tänapäeval ei pea me läbima sellist surmamarssi, kuid ka meie seisame silmitsi paljude raskustega. Pärast Jumala kuningriigi rajamist aastal 1914 visati Saatan taevast välja maa lähedusse ning „tal on suur viha, kuna ta teab, et talle on jäänud vähe aega” (Ilm. 12:7—9, 12). Kuna lähenemas on Harmagedoon, üritab Saatan katsumuste ja raskuste kaudu meie vaimsust nõrgestada. Lisaks tuleb meil maadelda argimuredega (Iiob 14:1; Kog. 2:23). Mõnikord oleme kuhjunud hädade tõttu niivõrd kurnatud, et masendusega toimetulekuks ei piisa isegi kogu meie emotsionaalsest ja vaimsest jõust. Mõtle ühe venna peale, kes aastakümnete jooksul oli aidanud paljudel Jehoovale ustavaks jääda. Kui tema ja ta naise tervis vanemas eas halvenes, masendas see teda väga. Nagu see vend, vajame kõik Jehoovalt „jõudu, mis ületab tavapärase” ja julgustust üksteiselt.

 4. Millisele Pauluse nõuandele tuleb meil tähelepanu pöörata, et teisi julgustada?

⁴ Selleks et teisi julgustada, tuleb meil tähelepanu pöörata üleskutsele, mille apostel Paulus esitas heebrea kristlastele. Ta ütles: „Mõtelgem üksteise peale, et ergutada üksteist armastusele ja headele tegudele, ning ärgem jätkem unarusse oma kooskäimisi, nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem üksteist, ja seda enam, et te näete seda päeva lähenemas” (Heebr. 10:24, 25). Kuidas me saame seda tähendusrikast nõuannet rakendada?

 5. Millele viitab väljend „mõtelgem üksteise peale” ja mida see meilt nõuab?

⁵ Väljend „mõtelgem üksteise peale” viitab sellele, et meil tuleb arvestada teiste vajadustega. Kas me tõesti saame teiste vajadusi arvesse võtta, kui meie vestlus piirdub vaid lühikese tervitusega kuningriigisaalis või tühjast-tähjast rääkimisega? Tegelikult mitte. Muidugi tahame olla hoolsad ja „tegeleda oma asjadega” ning mitte sekkuda „teiste asjadesse” (1. Tess. 4:11; 1. Tim. 5:13). Siiski, kui soovime oma vendi-õdesid julgustada, on meil vaja neid hästi tunda: millised on nende eluolu ja isiksus, nende tugevad ja nõrgad küljed ning kuidas neil vaimselt läheb. Nad peaksid nägema meis sõpru ja olema kindlad, et armastame neid. Selleks tuleb meil nende jaoks aega võtta, ning mitte ainult siis, kui neil on probleeme ja nad on masenduses, vaid ka muul ajal (Rooml. 12:13).

 6. Mis aitab kogudusevanematel mõtelda neile, kes on nende hoole all?

⁶ Kogudusevanematele on esitatud üleskutse hoida „karjastena [nende] hoolde antud Jumala karja” ning teha seda meeleldi ja innukalt (1. Peetr. 5:1—3). Kas nad saavad teha karjasetööd hästi, kui nad ei tunne oma hoole all olevaid lambaid? (Loe Õpetussõnad 27:23.) Kui kogudusevanemad on valmis oma usukaaslaste jaoks aega võtma ja on meeleldi koos nendega, siis tulevad lambad palju tõenäolisemalt vajaduse korral nende juurde. Vennad ja õed räägivad sel juhul ka meelsamini oma tunnetest ja muredest ning tänu sellele on vanematel võimalik nende peale ’mõtelda’ ja pakkuda vajalikku abi.

 7. Kuidas me peaksime suhtuma masendunud inimese kaalutlemata sõnadesse?

⁷ Oma kirjas Tessaloonika kogudusele andis Paulus nõu: „Toetage nõrku.” (Loe 1. Tessalooniklastele 5:14.) „Masendunud hingede” kohta võib öelda, et nad on mingis mõttes nõrgad. Ka Õpetussõnad 24:10 nendib: „Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene!” Sügavas masenduses inimese sõnad võivad olla kaalutlemata (Iiob 6:2, 3). Sellistele inimestele ’mõteldes’ on vaja meeles hoida, et nende sõnad ei pruugi peegeldada seda, millised nad sisimas on. Rachelle, kelle ema kannatas raske depressiooni all, õppis seda oma kogemusest. Ta räägib: „Mitmel korral ütles ema midagi väga solvavat. Enamasti püüdsin enesele meelde tuletada, kui meeldiv inimene minu ema tegelikult on: nii armastav, lahke ja suuremeelne. Sain aru, et masendunud inimesed ütlevad tihti seda, mida nad ei mõtle. Halvim, mida selles olukorras võib teha, on samaga vastata.” Õpetussõnad 19:11 ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda!”

 8. Kellele eriti peaksime kinnitama oma armastust ja miks?

⁸ Kuidas me saame ’mõtelda’ kellegi peale, keda rõhuvad häbi ja meeleheide mineviku eksimuste pärast, ehkki ta on asjad korda seadnud? Seoses ühe kahetseva patustajaga Korintose koguduses kirjutas Paulus: „Teil tuleb nüüd talle hoopis lahkelt andestada ja teda lohutada, et liigne kurbus seda meest ära ei neelaks. Seepärast manitsen ma teid kinnitama oma armastust tema vastu” (2. Kor. 2:7, 8). Ühe sõnaraamatu järgi tähendab vastega „kinnitama” tõlgitud algkeelne sõna „jõustama, õigsust tõendama, seadusjõudu andma”. Me ei saa lihtsalt eeldada, et küll inimene mõistab, et me armastame teda ja oleme temast huvitatud. Me peame seda oma hoiaku ja tegudega näitama.

 9. Mida tähendab „ergutada üksteist armastusele ja headele tegudele”?

⁹ „Mõtelgem üksteise peale, et ergutada üksteist armastusele ja headele tegudele,” kirjutas Paulus. Meil tuleb innustada usukaaslasi ilmutama armastust ja tegema häid tegusid. Kui tuli on kustumas, on vaja seda õhutada, et leegid uuesti lõkkele lööks (2. Tim. 1:6). Samamoodi saame lahkelt ergutada kaaskristlasi väljendama armastust Jumala ja ligimese vastu. Üks parimaid viise seda teha on kiita usukaaslasi nende heade tegude eest.

10., 11. a) Kes vajavad kiitust? b) Too näide, kuidas võib kiitus aidata inimest, kes on teinud mõne eksisammu.

¹⁰ Me kõik vajame kiitust, kas me siis oleme masendunud või mitte. „Mu isa ei öelnud mulle kunagi, et olen midagi hästi teinud,” kirjutas üks kogudusevanem. „Nii ma kasvasingi üles madala enesehinnanguga. ... Kuigi olen 50-aastane, hindan ikka seda, kui mu sõbrad mulle kinnitavad, et teen kogudusevanemana head tööd. ... Minu enda kogemus on mulle õpetanud, kuivõrd tähtis on teistele julgustust jagada, ning ma teen selleks tõsiseid pingutusi.” Kiitus ergutab kõiki, nii pioneere, eakaid kui ka masendunuid (Rooml. 12:10).

¹¹ Kui need, kes on vaimselt pädevad, püüavad parandada inimest, kes on teinud mõne eksisammu, võivad lahke nõuanne ja kohane kiitus ajendada eksinut taas headele tegudele (Gal. 6:1). Seda kinnitab meie kristliku õe Miriami kogemus. Ta kirjutab: „Minu elus oli raske aeg, kui mõned mu lähedased sõbrad lahkusid kogudusest, ning samal perioodil tekkis mu isal ajuverejooks. Ma olin täiesti rusutud. Et sellest üle saada, hakkasin ühe ilmaliku mehega kohtamas käima.” Seetõttu tundis Miriam, et ta ei vääri enam Jehoova armastust, ja ta kavatses tõetee hüljata. Kui üks kogudusevanem meenutas talle tema varasemat ustavat teenistust, liigutas see teda väga. Ta võttis vastu vanemate abi ja nad kinnitasid talle, et Jehoova armastab teda. See sütitas tema armastuse uuesti. Ta lõpetas suhted ilmaliku mehega ja asus taas Jehoovat teenima.

12. Mis juhtub, kui võrrelda kaaskristlast teistega, kritiseerida teda või tekitada temas süütunnet?

¹² Kui alandada kaaskristlast sellega, et võrdleme teda ebaõiglaselt teistega, kui kritiseerida teda meie endi jäikade reeglite alusel või kui tekitada temas süütunnet selle pärast, et ta ei tee rohkem, võib see küll ajendada inimest aktiivsemalt tegutsema, kuid see on vaid ajutine. Kui aga kiita usukaaslast ja tõsta esile tema armastust Jumala vastu, võivad sel olla püsivad ja head tulemused. (Loe Filiplastele 2:1—4.)

13. Mida julgustamine hõlmab? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹³ Meil on vaja ’julgustada üksteist seda enam, et näeme seda päeva lähenemas’. Teiste julgustamine hõlmab seda, et innustame neid Jumala teenimises edasi liikuma. Justnagu ergutamist armastusele ja headele tegudele võib võrrelda kustuva tule lõkkele õhutamisega, võib teiste julgustamist võrrelda puude tulle lisamisega, et hoida seda põlemas või et see põleks veelgi suurema leegiga. Julgustades saame rõhutule jõudu anda ja teda lohutada. Et sellist inimest julgustada, peame rääkima lahkelt ja leebelt (Õpet. 12:18). Peale selle peab igaüks meist olema „nobe kuulama” ja „pikaldane rääkima” (Jaak. 1:19). Kui kuulame osavõtlikult, võime mõista, mis usukaaslast masendab, ja öelda midagi, mis aitab tal oma olukorraga toime tulla.

14. Kuidas üks kogudusevanem aitas masendunud venda?

¹⁴ Vaadelgem, kuidas üks kaastundlik kogudusevanem sai aidata venda, kes oli mitmeid aastaid mittetegev. Teda kuulates mõistis vanem, et see vend armastab endistviisi sügavalt Jehoovat. Ta luges hoolega igat „Vahitorni” numbrit ja käis regulaarselt koosolekutel. Kuid mõnede koguduseliikmete teod olid tekitanud temas pettumust ja kibestust. Vanem kuulas teda osavõtlikult ilma kohut mõistmata ja näitas, et hoolib väga nii vennast kui ka tema perest. Viimaks mõistis see vend, et halvad minevikukogemused on takistanud tal teenida Jumalat, keda ta armastab. Kogudusevanem kutsus teda koos endaga kuulutustööle. Tema abiga hakkas vend uuesti teenistuses osalema ja oli lõpuks jälle kõlblik teenima kogudusevanemana.

15. Mida me võime masendunute julgustamise kohta õppida Jehoovalt?

¹⁵ Masendunud inimene ei pruugi end päevapealt paremini tunda või kohe meie abi vastu võtta. Teda on ehk vaja edaspidigi toetada. Paulus ütles: „Toetage nõrku, olge kannatlikud kõigiga” (1. Tess. 5:14). Selle asemel et nõrkade aitamisest kergekäeliselt loobuda, toetagem neid endistviisi. Jehoova on olnud kannatlik oma teenijatega, kes on mõnikord langenud masendusse. Näiteks oli ta väga lahke Eelija vastu ja arvestas tema tunnetega. Jehoova andis prohvetile kõik vajaliku, et ta saaks teenistust jätkata (1. Kun. 19:1—18). Kuna Taavet kahetses siiralt, andestas Jehoova talle halastavalt (Laul 51:9, 19). Samuti aitas Jumal Laulu 73 kirjutajat, kes peaaegu loobus teda teenimast (Laul 73:13, 16, 17). Jehoova on lahke ka meie vastu ja hoolib meist, eriti kui oleme rõhutud ja masendunud (2. Moos. 34:6). Tema „halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued” (Nutul. 3:22, 23). Jehoova ootab, et me järgiksime tema eeskuju ja kohtleksime masendunuid hellalt.

16., 17. Mida meil tuleb praeguse maailma lõpu lähenedes teha ja miks?

¹⁶ Sachsenhauseni koonduslaagrist teele läinud 33 000-st vangist surid tuhanded. Kuid kõik 230 Jehoova tunnistajat elasid selle raske katsumuse üle. Tänu üksteise julgustusele ja toetusele sai surmamarsist neile hoopis ellujäämismarss.

¹⁷ Praegu käime meie „teel, mis viib ellu” (Matt. 7:14). Peagi jõuavad kõik Jehoova kummardajad üheskoos uude õiglasse maailma (2. Peetr. 3:13). Aidakem edaspidigi üksteist igavesse ellu viival teel.