Ärgem jätkem maha koguduse kooskäimisi

„Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat,” sõnab Pühakiri (Heebrealastele 10:25). Tõelised jumalakummardajad peavad kogunema jumalakotta üksteise „õhutamiseks armastusele ja headele tegudele” (Heebrealastele 10:24).

KUI apostel Paulus meie ajaarvamise esimesel sajandil need sõnad kirjutas, käisid juudid Jumalat kummardamas Jeruusalemmas paiknevas muljetavaldavas templis ning sünagoogides. Jeesus oli „õpetanud sünagoogis ja pühakojas, kuhu kogunevad kõik juudid” (Johannese 18:20, EP 97).

Mis laadi kogunemispaiku Paulus silmas pidas, kui ta manitses kristlasi kokku tulema ja üksteist õhutama? Kas ristiusumaailma suurejoonelised kirikud järgivad Jeruusalemma templikorraldust? Millal hakkasid end kristlasteks nimetavad usklikud ehitama suuri kirikuid?

Koda Jumala nimele

Esimesed juhendid paiga kohta, kus Jumalat kummardada, on kirjas Piiblis 2. Moosese raamatus. Jehoova Jumal juhendas oma valitud inimesi, iisraellasi, tema „elamu” ehk „kogudusetelgi” ehitamisel. Seal pidi hoitama seaduselaegast ja mitmesuguseid pühi riistu. Kogudusetelgi valmimisel aastal 1512 e.m.a „Jehoova auhiilgus täitis elamu”. Sel teisaldataval telgil oli üle nelja sajandi keskne koht Jumala korralduses, kuidas tema poole pöörduda (2. Moosese, ptk 25–27; 40:33–38). Piibel viitab sellele telgile ka kui „Jehoova templile” ja „Jehoova kojale” (1. Saamueli 1:9, 24).

Hiljem, kui Taavet oli Jeruusalemmas kuningas, väljendas ta suurt soovi ehitada Jehoova auks püsiv koda. Kuna Taavet oli aga sõjamees, ütles Jehoova talle: „Sina ei tohi mu nimele koda ehitada.” Selle asemel valis ta templit ehitama Taaveti poja Saalomoni (1. Ajaraamat 22:6–10). Saalomon pühitses templi aastal 1026 e.m.a, pärast seitse aastat väldanud ehitustööd. Jehoova kiitis selle hoone heaks, öeldes: „Ma olen pühitsenud selle koja, mille sa ehitasid, et ma sinna võiksin panna oma nime igaveseks ajaks! Mu silmad ja mu süda on alati seal!” (1. Kuningate 9:3.) Nii kaua kui iisraellased olid ustavad, pidi sellel kojal olema Jehoova soosing. Kui nad aga pöörduvad ära õigelt teelt, pidi Jehoova võtma ära oma soosingu ja ’see koda pidi muutuma varemeiks’ (1. Kuningate 9:4–9, UM; 2. Ajaraamat 7:16, 19, 20).

Aja jooksul kaldusid iisraellased õigest jumalateenimisest kõrvale (2. Kuningate 21:1–5). „Siis ta [Jehoova] tõi nende kallale kaldealaste kuninga ja ... nad [kaldealased] põletasid Jumala koja, kiskusid maha Jeruusalemma müüri, põletasid tulega kõik selle paleed ja hävitasid kõik selle kallid asjad. Ja kes olid mõõgast üle jäänud, need ta viis Paabelisse vangi ja need said orjadeks temale ja ta poegadele.” Piibli järgi toimus see aastal 607 e.m.a (2. Ajaraamat 36:15–21; Jeremija 52:12–14).

Nagu ennustas prohvet Jesaja, lasi Jumal tõusta Pärsia kuningas Kooresel, et vabastada juudid Babüloni võimu alt (Jesaja 45:1). Pärast 70-aastast pagendust, aastal 537 e.m.a pöördusid nad tagasi Jeruusalemma, et taastada tempel (Esra 1:1–6; 2:1, 2; Jeremija 29:10). Taastamistööd lükkusid edasi ning tempel sai lõplikult valmis aastal 515 e.m.a ning puhas jumalakummardamine taastati. Kuigi see tempel polnud nii suurejooneline kui Saalomoni ehitatud tempel, püsis see ehitis ligi 600 aastat. Lõpuks lagunes aga seegi tempel, kuna iisraellased jätsid Jehoova teenimise unarusse. Kui Jeesus Kristus esimesel sajandil maa peale tuli, taastas kuningas Heroodes parasjagu seda templit. Mis ootas seda ees?

„Ei jäeta kivi kivi peale”

Jeruusalemma templile viidates ütles Jeesus oma jüngritele: „Siia ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Matteuse 24:1, 2.) Nende sõnade kohaselt hävitasid Rooma sõjaväed, kes olid tulnud juutide mässu maha suruma, aastal 70 m.a.j selle paiga, mis oli sajandeid olnud tuntud kui jumalakummardamise keskus.a Seda templit ei taastatud enam kunagi. Seitsmendal sajandil püstitati endise juudi templi asukohale muhameedlaste pühamu, Kaljumošee, mis seisab seal tänini.

Kuidas pidid Jumalat teenima Jeesuse järelkäijad? Kas juudi päritolu algkristlased kummardasid Jumalat edasi templis, mis peatselt hävitati? Kus teenisid Jumalat mittejuudi päritolu kristlased? Kas ristiusumaailma usuhooned asendasid templit? Jeesuse vestlus Samaaria naisega selgitab pisut seda küsimust.

Sajandeid olid samaarlased kummardanud Jumalat suures templis Gerisimi mäel Samaarias. Samaaria naine ütles Jeesusele: „Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel ja teie ütlete, et Jeruusalemmas olevat paik, kus tuleb kummardada!” Jeesus vastas: „Naine, usu mind, et tund tuleb, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas!” Jehoova teenimiseks polnud vaja enam materiaalset templit, kuna Jeesus selgitas: „Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” (Johannese 4:20, 21, 24.) Apostel Paulus ütles hiljem ateenlastele: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis seal sees, tema, kes on taeva ja maa Issand, ei ela templis, mis on kätega tehtud” (Apostlite teod 17:24).

On selge, et ristiusu kirikutel pole mingit seost Kristuse-eelse ajastu templikorraldusega. Esimese sajandi kristlastel polnud seega mingit põhjust püstitada selliseid hooneid. Pärast apostlite surma algas ennustatud ärataganemine õigest õpetusest (Apostlite teod 20:29, 30). Aastaid enne seda, kui Rooma keiser Constantinus aastal 313 m.a.j väidetavalt ristiusku pöördus, hakkasid end kristlaseks nimetavad inimesed Jeesuse õpetustest kõrvale kalduma.

Constantinus aitas kaasa niinimetatud kristluse ühtesulatamisele paganliku Rooma religiooniga. „The Encyclopædia Britannica” sõnab: „Constantinus ise volitas Roomas kolme hiiglasliku kristliku kiriku ehitamist, milleks olid Peetri kirik, San Paolo fuori le Mura ja San Giovanni in Laterano. Ta ... tegi ristikujulise põhiplaani, mis sai Lääne-Euroopas kogu keskaja vältel kirikute standardiks.” Roomas paiknevat rekonstrueeritud Peetri kirikut peetakse siiani roomakatoliku kiriku keskuseks.

„Kirik võttis omaks mõned Kristuse-eelse [paganliku] Rooma usutavad ja -vormid,” sõnab ajaloolane Will Durant. See hõlmas ka „kiriku arhitektuuri”. 10.–15. sajandini ehitati tohutul hulgal kirikuid ja katedraale, kusjuures suurt rõhku pöörati nende arhitektuurile. Sel ajal püstitatigi paljud ristiusumaailma suurehitised, mida nüüd peetakse kunstimonumentideks.

Kas kirikus toimuvad jumalateenistused pakuvad alati vaimset värskendust ja kosutust? „Minu jaoks esindas kirik kõike seda, mis on usu juures tüütu ja väsitav,” sõnab Francisco Brasiiliast. „Missa oli mõttetu, korduv tseremoonia, mis kuidagi ei rahuldanud mu tegelikke vajadusi. Tundsin kergendust, kui see läbi sai.” Siiski kästakse tõsiusklikke koos käia. Missuguseid kooskäimiste kohta antud korraldusi peaksid nad järgima?

„Kogudus nende majas”

Eeskuju kristlikeks kooskäimisteks võib leida, kui uurida esimese sajandi usklike kokkusaamisi. Pühakiri näitab, et tavaliselt said nad kokku eramajades. Näiteks kirjutas apostel Paulus: „Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, ja kogudust nende majas” (Roomlastele 16:3, 5; Koloslastele 4:15; Fileemonile 2). Kreeka sõna ek·kle·siʹa, tähendusega „kogudus”, tõlgitakse mõnes tõlkes sõnaga „kirik” (Matteuse 16:18, UT). See termin ei viita aga ehitisele, vaid ühisel eesmärgil kogunevale inimgrupile (Apostlite teod 8:1; 13:1). Tõelised kristlased ei vaja jumalateenimiseks mingeid uhkeid hooneid.

Missugused olid algkristliku koguduse koosolekud? Jünger Jakoobus kasutas kristlikele koosolekutele viidates kreeka sõna sy·na·go·geʹ (Jakoobuse 2:2, UM allmärkus). Selle kreekakeelse sõna tähendus on „kokku tulemine” ja seda kasutati vaheldumisi sõnaga ek·kle·siʹa. Aja jooksul hakkas aga termin „sünagoog” tähendama paika või hoonet, kus toimusid koosolekud. Esimesed juudikristlased olid tuttavad sellega, mis toimus sünagoogides.b

Kui Jeruusalemma templis said juudid kokku iga-aastastel pühadel, siis sünagoogid olid kohalikud keskused, kus omandati teadmisi Jehoova kohta ja uuriti Seadust. Sünagoogides palvetati ja loeti Pühakirja, seletati seda ja peeti jutlusi. Kui Paulus koos oma kaaslastega Antiookia sünagoogi läks, „läkitasid kogudusekoja ülemad neile ütlema: „Mehed, vennad, kui teil on öelda mõni manitsussõna rahvale, siis öelge!”” (Apostlite teod 13:15). Kui esimesed juudikristlased eramajades kokku said, järgisid nad kahtlemata seda eeskuju, nii et nende koosolekud pakkusid Pühakirjal põhinevat juhatust ja vaimset kosutust.

Ülesehitavad kogunemised

Nagu algkristlased, nii kogunevad ka Jehoova tunnistajad tänapäeval lihtsates kummardamispaikades, et saada juhatust Piiblist ja nautida ülesehitavat seltskonda. Palju aastaid kogunesid nad ainult kodudes ja nõnda on see mõnes kohas tänini. Nüüd on aga koguduste arv kasvanud üle 90 000 ja nende peamisi koosolekupaiku nimetatakse kuningriigisaalideks. Need pole uhke välimusega ega kirikulaadsed hooned, vaid praktilised ja lihtsad ehitised, mis võimaldavad 100- kuni 200-liikmelistel kogudustel iga nädal kokku saada, et kuulata Jumala Sõna ja seda paremini tundma õppida.

Enamik Jehoova tunnistajate kogudusi saab kokku kolm korda nädalas. Ühel koosolekul toimub avalik loeng aktuaalsel teemal, seejärel uuritakse mingit piibliteemat või prohvetikuulutust ajakirja „Vahitorn” vahendusel. Teine koosolek on kool, kus Jehoova tunnistajad saavad väljaõpet Piibli sõnumi esitlemiseks. Sellele järgneb koosolek, kus antakse praktilisi soovitusi kristlikuks teenistuseks. Korra nädalas kogunevad Jehoova tunnistajad piibliuurimiseks väikeste gruppidena kodudesse. Sissepääs neile koosolekutele on vaba, korjandusi ei tehta.

Varemmainitud Francisco leidis, et kuningriigisaalis toimuvad koosolekud on väga kasulikud. Ta sõnab: „Esimene koosolekupaik, mida ma külastasin, oli mugav hoone kesklinnas, kust ma lahkusin positiivsete muljetega. Kohalolijad olid sõbralikud ja ma tajusin nende keskel valitsevat armastust. Ootasin, millal saan sinna tagasi minna. Sellest ajast alates pole ma puudunud üheltki koosolekult. Need kristlikud koosolekud on elavad ja rahuldavad mu vaimseid vajadusi. Isegi kui olen vahel mingil põhjusel masendunud, lähen kuningriigisaali teadmisega, et naasen koju julgustatuna.”

Jehoova tunnistajate kristlikel koosolekutel pakutakse kõigile piiblilist haridust, ülesehitavat seltskonda ja võimalust kiita Jumalat. Oled südamest teretulnud külastama oma kodule lähimat kuningriigisaali. See valmistab sulle kindlasti rõõmu.

[Allmärkused]

[Pildid lk 4, 5]

Kogudusetelk ja hilisemad templid olid Jehoova kummardamise keskused

[Pilt lk 6]

Peetri kirik Roomas

[Pilt lk 7]

Algkristlased kogunesid eramajades

[Pildid lk 8, 9]

Jehoova tunnistajad peavad kristlikke koosolekuid kodudes ja kuningriigisaalides