„Aeg armastada ja aeg vihata”
„JUMAL on armastus.” Mõnel maal on inimestel tavaks riputata need sõnad raamituna oma koduseinale. Tegemist on tõesti kaunite sõnadega, mis näitavad, milline on Jumal – ta on armastuse kehastus.
Paljud aga ei tea, et need sõnad on pärit Piiblist. Apostel Johannes oli see, kes kirjutas: „Kes ei armasta, ei ole Jumalat tundma õppinud, sest Jumal on armastus” (1. Johannese 4:8). Ta kirjutas ka Jumala armastusest inimeste vastu, kes väärivad lunastust, öeldes: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:16).
Eeltoodut silmas pidades võib mõni mõelda, et Jumal annab alati andeks kõik, mida me teeme. Paljude inimeste eluviis näitab, et nende arvates ei nõua Jumal neilt mitte millegi kohta aru. Kas see on tõesti nii? Kas Jumal armastab kõiki inimesi, nii häid kui ka halbu? Kas Jumal tunneb mõnikord ka viha?
Jumala armastus ja Jumala viha
Tark kuningas Saalomon ütles: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: ... aeg armastada ja aeg vihata” (Koguja 3:1, 8). Seda põhimõtet arvestades võib öelda, et kuigi Jumal on väga hea ja armastav, tunneb ta mõnikord ka viha.
Aga mida Piiblis „viha” all üldse mõeldakse? Üks teatmeteos vastab: „Pühakirjas on sõnal „viha” mitu tähendusvarjundit. See võib tähendada tugevat vaenulikkust, pidevat kuritahtlikkust, millega kaasneb tihtipeale õelus. Niisugune viha võib muutuda kõikevarjutavaks emotsiooniks, mis tekitab soovi vihaobjektile halba teha.” Selle tähendusega oleme vast kõige enam tuttavad ja niisuguse viha tagajärgi võime näha kõikjal maailmas. Teatmeteos jätkab: „„Viha” võib tähendada ka tugevat vastumeelsust, ilma et sellega kaasneks mingisugust soovi vihaobjektile halba teha.”
Sõna „viha” teist tähendust hakkamegi nüüd käsitlema. See kujutab endast tülgastust, äärmist jälestust, mitte aga õelust, pahatahtlikkust või soovi kellelegi kurja teha. Kas Jumal võib niisugust viha tunda? Tasub tähele panna, mida on öeldud tekstis Õpetussõnad 6:16–19: „Neid kuut asja vihkab Jehoova, jah, seitse on tema hingele jäledad: ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd, süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole, valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes tõstab riidu vendade vahel!”
Nagu lugesime, on tegusid, mida Jumal vihkab. Siiski ei vihka Jumal tingimata inimest, kes sääraseid tegusid korda saadab. Ta võtab arvesse vabandavaid asjaolusid, nagu näiteks inimese nõrkusi, tema elukeskkonda, kasvatust või teadmatust selles osas, mis on õige ja mis vale (1. Moosese 8:21; Roomlastele 5:12). Õpetussõnade kirjutaja selgitab seda näitega: „Keda Jehoova armastab, seda ta noomib, otsekui isa poega, kellele ta head tahab!” (Õpetussõnad 3:12). Sõnakuulmatu lapse teod võivad olla taunitavad, kuid vanem armastab oma last sellegipoolest ning distsiplineerib teda, et laps oma käitumist parandaks. Jehoova, kes on armastav Jumal, toimib samamoodi, kui on lootust patustanud isikut päästa.
Kui viha on õigustatud
Mida öelda aga selle kohta, kui keegi on õppinud Jumala tahet tundma, kuid ignoreerib seda? Niisugusele inimesele ei saa osaks Jumala armastus, vaid ebasoosing. Kui ta teeb tahtlikult seda, mida Jehoova vihkab, langeb ta tema viha alla. Näiteks ütleb Piibel: „Jehoova katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing!” (Laul 11:5). Jumal ei andesta inimesele, kes oma pattu ei kahetse, nagu apostel Paulus oma kirjas heebrealastele selgelt ütleb: „Kui me tahtlikult aina pattu teeme, pärast seda kui oleme tõde täpselt tundma õppinud, siis ei jää pattude eest enam ühtki ohvrit, vaid mingi hirmus kohtumõistmise ootus ja tuline kiivus, mis on valmis vastupanijad ära neelama” (Heebrealastele 10:26, 27). Miks suhtub armastav Jumal patustajatesse nõndamoodi?
Kui inimene teeb ränka pattu meelega, võib kurjus temasse nii sügavalt juurduda, et see saab tema lahutamatuks osaks. Temast võib saada paadunud ja parandamatu patustaja. Piibel võrdleb sellist inimest leopardiga, kellel pole võimalik oma täppe muuta (Jeremija 13:23). Kaugel sellest et kahetseda, sooritab see inimene patu, mida Piibel nimetab „igaveseks patuks”, sest sellele pole andeksandi (Markuse 3:29).
Niisugust pattu tegid Aadam ja Eeva ning Juudas Iskariot. Kuna Aadam ja Eeva olid loodud täiuslikuks ning Jumala keeld mitte süüa hea ja kurja tundmise puust oli selge ja arusaadav, oli nende patt tahtlik ja teadlik ning seega vabandamatu. Sellest, mida Jumal ütles Aadamale ja Eevale pärast seda, kui nad pattu olid teinud, ilmneb, et ta ei pakkunud neile mingit võimalust kahetsemiseks (1. Moosese 3:16–24). Juudas, kuigi ebatäiuslik, käis tihedalt läbi Jumala enda Pojaga, ent temast sai siiski reetur. Jeesus ise nimetas teda „hävingu pojaks” (Johannese 17:12). Samuti ütleb Piibel, et Kurat on paadunud patustaja, keda ootab ees häving (1. Johannese 3:8; Ilmutus 12:12). Need isikud on langenud Jumala viha alla.
On siiski lohutav teada, et mitte kõik patustajad pole parandamatud. Jehoova on väga kannatlik ega tunne heameelt teadmatult patustanute karistamisest (Hesekiel 33:11). Ta kutsub neid üles meelt parandama, et ta saaks neile andeks anda. Piiblis on kirjas: „Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks!” (Jesaja 55:7).
Tasakaalukas vaade armastusele ja vihale
Tõelised kristlased, kes jäljendavad Jumalat, peavad niisiis mõistma, millal on „aeg armastada” ja millal on „aeg vihata”. Sentimentaalsus võib nihestada inimese arusaama armastusest ja halastusest. Jünger Juuda sõnad aitavad meil aga halastamist ja patu vihkamist tasakaalus hoida. Ta ütles: „Halastage kartuses, vihates alusrõivastki, mida liha on rüvetanud” (Juuda 22, 23). Seega tuleb meil vihata seda, mis on halb, mitte aga isikut, kes teeb halba.
Kristlastele on antud ka käsk armastada oma vaenlasi ja neile head teha. „Armastage jätkuvalt oma vaenlasi ja palvetage aina nende eest, kes teid taga kiusavad,” ütles Jeesus (Matteuse 5:44). Seepärast ei lakkagi Jehoova tunnistajad kuulutamast oma ligimestele head sõnumit Jumala kuningriigist, kuigi osa inimesi ei tunne selle sõnumi vastu mingit huvi (Matteuse 24:14). Jehoova tunnistajad on võtnud omaks Piibli seisukoha ning nad peavad igat inimest Jehoova armastuse ja halastuse vääriliseks. Kui teised inimesed nende pingutusi ei hinda, neid tõrjuvad või lausa taga kiusavad, järgivad nad apostel Pauluse nõuannet „Õnnistage aina neid, kes teid taga kiusavad; õnnistage ja ärge needke. ... Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga” (Roomlastele 12:14, 17). Nad peavad meeles, et Jehoova otsustab, kes pälvib tema armastuse ja kes on ära teeninud tema viha. Elu ja surma küsimustes on lõplik kohtumõistja ikkagi Jumal (Heebrealastele 10:30).
Jah, „Jumal on armastus”. Meil tuleb Jumala armastust kalliks pidada ja püüda teada saada, mis on tema tahe, ning siis seda ka täita. Sinu kodukandi Jehoova tunnistajad aitaksid sul meeleldi Piiblist teada saada, mis on Jumala tahe ja kuidas selle järgi elada. Nõnda on võimalik vältida Jumala viha ning saada tema armastuse osaliseks.
[Väljavõte lk 23]
„Neid kuut asja vihkab Jehoova, jah, seitse on tema hingele jäledad: ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd, süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole, valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes tõstab riidu vendade vahel!” (ÕPETUSSÕNAD 6:16–19)
[Väljavõte lk 24]
„Kui me tahtlikult aina pattu teeme, pärast seda kui oleme tõde täpselt tundma õppinud, siis ei jää pattude eest enam ühtki ohvrit, vaid mingi hirmus kohtumõistmise ootus.” (HEEBREALASTELE 10:26, 27)
[Väljavõte lk 25]
„Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab tema ta peale; ... sest tema annab palju andeks!” (JESAJA 55:7)
[Pilt lk 24]
Armastav lapsevanem distsiplineerib last lapse enda huvides
[Pilt lk 25]
Paljud vangid on saanud Jumala armastuse ja halastuse osaliseks