„Pidage meeles möödunud päevi” — miks?

„PIDAGE meeles möödunud päevi.” See apostel Pauluse manitsus, mille ta kirjutas umbes aastal 61 m.a.j., oli suunatud Juudamaal elavatele heebrea kristlastele (Heebrealastele 10:32, The New English Bible). Mis põhjusel ta seda ütles? Miks oli esimesel sajandil elanud Jehoova kummardajatel tarvis minevikku meeles pidada? Kas meie tänapäeval võime sama meeldetuletuse järgimisest kasu saada?

Läbi sajandite hoiatasid piiblikirjutajad inimesi korduvalt, et need ei suhtuks minevikku hoolimatult ega tähelepanematult. Neil tuli endisi aegu ja sündmusi meeles pidada ning nende üle mõtiskleda. Isegi Jehoova ütles: „Tuletage meelde endisi asju muistsest ajast, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole, mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane” (Jesaja 46:9). Uurigem kolme mõjuvat põhjust, miks seda manitsust järgida.

Motivatsioon ja julgustus

Esiteks võib seeläbi saada rohkesti motivatsiooni ja julgustust. Pannes kirja läkitust heebrea kogudusele, kirjutas Paulus kaaskristlastele, kelle usu juutide vastuseis iga päev katsele pani. Mõistes, et neil on vaja arendada vastupidavust, ütles Paulus: „Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust” (Heebrealastele 10:32). See, kui nad mäletavad lojaalseid tegusid, mis nad on vaimses sõjas minevikus teinud, pidi andma neile vajalikku julgust joosta võidujooks lõpuni. Sarnasel viisil kirjutas ka prohvet Jesaja: „Pidage seda meeles ja jääge kindlaks” (Jesaja 46:8). Ning samasugust ihaldusväärset tulemust silmas pidades ütles Jeesus Kristus Efesose kogudusele: „Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud [esimesest armastusest], ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid” (Ilmutuse 2:4, 5).

Üleskutse ’meenutada muistseid päevi, panna tähele aastaid põlvest põlve’ kõlas sagedasti kõnedes, mis Mooses Iisraelile pidas, et innustada rahvast olema Jehoovale kartmatult lojaalne (5. Moosese 32:7). Pane tähele tema sõnu, mis on kirjas 5. Moosese 7:18: „Ära siiski karda neid [kaananlasi]; tuleta ikka meelde, mida Jehoova, su Jumal, tegi vaaraole ja kõigile egiptlastele.” See, kui iisraellased meenutavad päästetegusid, mis Jehoova oli nende heaks teinud, pidi ajendama neid Jumala seadustest edaspidigi ustavalt kinni pidama (5. Moosese 5:15; 15:15).

Kurb küll, kuid iisraellased kippusid tihtipeale neid asju unustama, tehes seega pattu. Millised olid tagajärjed? „Nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha! Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest” (Laul 78:41, 42). Kuna nad unustasid Jehoova käsud, siis ta hülgas nad (Matteuse 21:42, 43).

Hea eeskuju andis laulik, kes kirjutas: „Ma meenutan Jehoova tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid!” (Laul 77:12, 13). Kui meiegi niiviisi mõtisklevalt meenutame oma varasemat lojaalset teenistust ja Jehoova armastavaid tegusid, annab see meile vajalikku motivatsiooni ja julgustust ning kasvatab meie hindamist. Samuti võib ’endiste päevade meeldetuletamine’ peletada eemale väsimuse ning innustada meid andma oma parima ja pidama ustavalt vastu.

Õppigem tehtud vigadest

Teiseks, kui me möödunud aegu ei unusta, saame tehtud eksisammudest ja nende tagajärgedest õppida. Seda silmas pidades andis Mooses iisraellastele nõu: „Tuleta meelde, ära unusta, kuidas sa kõrbes vihastasid Jehoovat, oma Jumalat. Sellest päevast alates, mil sa väljusid Egiptusemaalt, kuni teie tulekuni siia paika, olete osutanud vastupanu Jehoovale” (5. Moosese 9:7). Nagu Mooses rõhutas, oli iisraellaste taolise sõnakuulmatuse tagajärg see, et ’Jehoova, nende Jumal, laskis neil käia nelikümmend aastat kõrbes’. Miks neid ergutati seda meenutama? Selleks, et õpetada neile alandlikkust ning et nad võiksid parandada oma mässulisi teid ja hakata ’pidama Jehoova, oma Jumala käske, käies tema teedel ja kartes teda’ (5. Moosese 8:2—6). Nad pidid õppima, see tähendab, hoiduma oma vigasid kordamast.

Üks kirjanik on täheldanud: „Ettevaatlik inimene õpib enda kogemustest, tark teiste kogemustest.” Kui Mooses kutsus iisraellasi üles endi tehtud eksisammudele mõtlema ja sel teel endale kasu tooma, siis apostel Paulus manitses teisi — esimese sajandi Korintose kogudust ja laiemas mõttes ka meid — sellest ajaloolisest ülestähendusest õppima. Ta kirjutas: „See sündis neile [iisraellastele] eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud” (1. Korintlastele 10:11, meie kursiiv). Jeesus Kristus pidas silmas veel ühte muistset Piibli sündmust ja vajadust sellest õppida, kui ta lausus: „Mõtelge Loti naisele!” (Luuka 17:32; 1. Moosese 19:1—26). Inglise luuletaja ning filosoof Samuel Taylor Coleridge on kirjutanud: „Kui inimesed õpiksid ajaloost, milliseid õppetunde nad küll saaksid!”

Tagasihoidlikkus ja tänulikkus

Kolmandaks, möödunu meenutamine võib juurutada meisse Jumalale meelepäraseid omadusi: tagasihoidlikkust ja tänulikkust. Rõõmutsedes oma ülemaailmse vaimse paradiisi paljudes valdkondades, ärgem kunagi unustagem, et sellel on konkreetsed tugisambad. Sealhulgas lojaalsus, armastus, ennastohverdavus, julgus vastase ees, vastupidavus, pikameelsus ja usk — omadused, mida ilmutavad meie kristlikud vennad ja õed, kes mitmel maal aastakümneid tagasi tööle aluse panid. Väljaandes „Jehoova Tunnistajate Aastaraamat 1995” („1995 Yearbook of Jehovah’s Witnesses”) öeldakse Mehhikos tegutseva Jumala rahva nüüdisajaloo aruande lõppsõnas: „Need inimesed, kes alles hiljuti on hakanud Jehoova tunnistajatega läbi käima, võivad üllatuda, saades teada katsumustest, mida tööle aluse panijad Mehhikos kohtasid. Nad on harjunud vaimse paradiisiga, kus on külluslikult vaimset toitu, sadu tuhandeid jumalakartlikke kaaslasi ning kus Jumala teenimine on hästi organiseeritud.”

Need ammused teerajajad töötasid sageli üksi või väikeste eraldiasuvate gruppidena. Samal ajal kui nad kuulutasid püsivalt Kuningriigi sõnumit, pidid nad tulema toime üksilduse, eraldatuse ja teiste raskete laitmatuse katsetega. Ehkki paljud nendest endiste aegade sulastest on surma tõttu maiselt areenilt lahkunud, on nii südantsoojendav teada, et Jehoova mäletab nende ustavat teenistust! Apostel Paulus kinnitas seda, kui ta kirjutas: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele” (Heebrealastele 6:10). Kui Jehoova peab möödunut hindavalt meeles, kas ei peaks meiegi tänuliku meelega seda tegema?

Need, kes on tõde alles äsja teada saanud, võivad teokraatliku ajaloo kohta teadmisi omandada raamatust „Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad” („Jehovah’s Witnesses—Proclaimers of God’s Kingdom”).a Ja veel, kui meil on eesõigus kuuluda perekonda või kristlikku kogudusse, mille liikmete hulgas on mõni kauateeninud eakas vend või õde, innustatakse meid sarnaselt 5. Moosese 32:7 öelduga: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!”

Tõepoolest, kui tuletame meelde oma endisi Jumalale andumuse tegusid, võime saada tõuke kristlikus teenistuses jätkuvalt rõõmsalt vastu pidada. Samuti leidub ajaloos juhtumeid, millest meil on tarvis õppida. Ning kui mõtiskleme oma Jumalast õnnistatud vaimse paradiisi üle, juurduvad meisse sellised kaunid omadused nagu tagasihoidlikkus ja tänulikkus. Tõesti, „pidage meeles möödunud päevi”.

[Allmärkus]