Ärgem kunagi taganegem hukatuseks!

”Meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks.” (HEEBREALASTELE 10:39, EP 97)

 1. Millised asjaolud viisid selleni, et apostel Peetrus hirmule järele andis?

APOSTLID võisid vapustatud olla, kui nende armastatud Isand Jeesus neile ütles, et nad kõik põgenevad ja jätavad ta maha. Kuidas saab see võimalik olla — ja veel tema kõige raskemal tunnil! Peetrus raius: ”Kui ka kõik sinust taganevad, siis mina mitte!” Peetrus oli tegelikult vapper, julge mees. Ent kui Jeesus ära anti ja vahistati, põgenes ta nagu teisedki apostlid. Hiljem, kui Jeesust ülempreester Kaifase majas üle kuulati, ootas Peetrus murelikult õue peal. Külma öö saabudes lõi ta ilmselt kartma, et Jeesus ja tema poolehoidjad võidakse hukata. Kui siis mõned juuresseisjad ta ära tundsid kui Jeesuse lähedase kaaslase, haaras teda paanika. Kolm korda eitas ta enda seotust Jeesusega. Peetrus salgas isegi seda, et ta teda tunneb! (Markuse 14:27—31, 66—72.)

 2. a) Miks võib öelda, et Peetruse arg käitumine Jeesuse vahistamise ööl ei teinud temast veel nende sarnast, ”kes taganevad hukatuseks”? b) Mis peaks olema meie kindel otsus?

² See oli üks Peetruse elu madalseise, hetk, mida ta kahetses tõenäoliselt kogu ülejäänud elu. Kuid kas Peetruse käitumine tol ööl tähendas seda, et ta oli argpüks? Kas teda võis nüüd arvata nende hulka, kellest apostel Paulus hiljem kirjutas: ”Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks”? (Heebrealastele 10:39, EP 97.) Tõenäoliselt on enamik meist nõus, et Pauluse sõnad ei pea paika Peetruse puhul. Miks? Sellepärast, et Peetruse hirm oli ajutine, see oli lühiajaline langus elu jooksul, mida iseloomustasid silmapaistev julgus ja usk. Ka paljude meie elus on olnud hetki, mida meenutades tunneme mõningast häbi, hetki, millal hirm meid ootamatult tabas ja takistas meid seismast tõe eest nii kartmatult, nagu me seda oleksime soovinud teha. (Võrdle Roomlastele 7:21—23.) Me võime kindlad olla, et sellised hetked ei tähenda veel seda, et oleme need, kes taganevad hukatuseks. Siiski tuleb meil teha kindel otsus, et me ei muutu kunagi selliseks. Miks? Ja kuidas hoiduda muutumast selliseks isikuks?

Mida tähendab taganeda hukatuseks

 3. Kuidas prohvetid Eelija ja Joona hirmule järele andsid?

³ Kirjutades nendest, ”kes taganevad hukatuseks”, ei pidanud Paulus silmas neid, kes mõnikord lühikeseks ajaks julguse kaotavad. Paulus teadis kindlasti Peetruse kogemust ja teisi samalaadseid juhtumeid. Kord jäi julge ja otsekohene prohvet Eelija hirmule alla ning põgenes, kui kuri kuninganna Iisebel teda tappa ähvardas (1. Kuningate 19:1—4). Prohvet Joonat haaras veelgi suurem hirmuhoog. Jehoova käskis tal minna Niinive linna, mis oli kurikuulus oma elanike vägivalla ja kurjuse poolest. Viivitamata asus Joona laevale, mis oli minemas Tarsisesse — 3500 kilomeetri kaugusele vastassuunas! (Joona 1:1—3.) Ometi ei saa kumbagi neist ustavatest prohvetitest ega ka mitte apostel Peetrust arvata nende hulka, kes taganevad. Miks?

4., 5. a) Kuidas selgub kaastekstist, mida Paulus mõtles ”hukatuse” all kirjakohas Heebrealastele 10:39? b) Mida Paulus silmas pidas, kui ta ütles: ”Meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks”?

⁴ Pane tähele kogu fraasi, mida Paulus kasutas: ”Meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks.” (Meie kursiiv.) Mida ta mõtles ”hukatuse” all? Kreeka sõna, mida ta kasutas, viitab mõnikord igavesele hävingule. See tähendus sobib kaastekstiga. Paulus oli äsja hoiatanud: ”Kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest; vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad” (Heebrealastele 10:26, 27).

⁵ Niisiis, kui Paulus ütles oma kaasusklikele: ”Meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks”, mõtles ta seda, et tema ja ustavad kristlased, kellele ta kirjutas, on otsustanud, et nad mitte kunagi ei tagane Jehoovast ega lakka teda teenimast. Selle tegemine viiks üksnes igavesse hukatusse. Juudas Iskariot oli üks neist, kes taganesid hukatuseks; sedasama tegid teised tõe vaenlased, kes tahtlikult Jehoova vaimule vastu töötasid (Johannese 17:12; 2. Tessalooniklastele 2:3). Sellised inimesed on ”argade” hulgas, kes sümboolses tulejärves igaveseks hukkuvad (Ilmutuse 21:8). Ei, me ei taha iialgi nende sarnaseks osutuda!

 6. Milline meie käitumine vastaks Kurat-Saatana tahtele?

⁶ Kurat-Saatan tahab, et me taganeksime hukatuseks. ”Riugaste” meistrina teab ta, et hävinguteele minnakse sageli väikeste sammude haaval (Efeslastele 6:11, UT). Kui ta otsese tagakiusamise abil oma eesmärke ei saavuta, püüab ta tõeliste kristlaste usku õõnestada salakavalamaid meetodeid rakendades. Ta tahab, et julged ja innukad Jehoova tunnistajad vaikiksid. Vaadelgem, millist taktikat ta kasutas heebrea kristlaste puhul, kellele Paulus kirjutas.

Kuidas avaldati kristlastele survet taganemiseks

 7. a) Milline oli Jeruusalemma koguduse ajalugu? b) Milline olukord valitses nende seas, kellele Paulus kirjutas?

⁷ Tõendid näitavad, et Paulus kirjutas oma kirja heebrealastele umbes aastal 61 m.a.j. Jeruusalemma kogudusel oli tormiline ajalugu. Pärast Jeesuse surma lahvatas äge tagakiusamislaine, mis sundis palju kristlasi linnast lahkuma ja laiali hajuma. Sellele järgnes aga rahuperiood, mille ajal kristlaste hulk kasvas (Apostlite teod 8:4; 9:31). Järgnevatel aastatel tagakiusamised ja raskused tulid ja läksid. Näib, et ajal, mil Paulus kirjutas heebrealastele, oli kogudusel jällegi suhteliselt rahulik periood. Kuid surveid oli sellegipoolest. Peaaegu kolmkümmend aastat oli möödunud sellest, kui Jeesus oli ennustanud Jeruusalemma hävingut. Tõenäoliselt tundus mõningatele, et lõpp on üle mõistuse viibinud ega pruugi üldse tulla nende eluajal. Teised, eelkõige nooremad usus, polnud veel tõsise tagakiusamise kaudu läbi katsutud ning nad teadsid vähe sellest, missugust vastupidavust läheb katsumustes vaja (Heebrealastele 12:4). Saatan püüdis kindlasti sellist olukorda ära kasutada. Milliseid riukaid ta kasutas?

 8. Kuidas suhtusid paljud juudid noorde kristlikku kogudusse?

⁸ Jeruusalemma ja Juudamaa juutide kogukond suhtus noorde kristlikku kogudusse põlastavalt. Pauluse kirja sisu põhjal saame mõningase ettekujutuse sellest, millisel moel kõrgid juudi usujuhid ja nende toetajad kristlasi halvustasid. Nad võisid öelda midagi sellist: ”Meil on Jeruusalemmas suur tempel, mis on seisnud juba sajandeid! Seal teenib auline ülempreester koos oma alampreestritega. Iga päev tuuakse ohvreid. Meil on Seadus, mis inglite kaudu Moosesele anti ja suurte tunnustähtedega Siinai mäe juures kehtima pandi. Sellel uuel sektil, neil kristlastel, kes on juudi usust ära taganenud, pole ühtegi neist asjust!” Kas taoline põlgus tabas märki? Mõningad heebrea kristlased ilmselt lasid end sellistest rünnakutest mõjutada. Paulus tuli oma kirja vahendusel neile appi just õigel ajal.

Miks neil polnud põhjust mitte kunagi taganeda hukatuseks

 9. a) Milline teema läbib kirja heebrealastele? b) Mis mõttes teenisid kristlased paremas templis, kui seda oli Jeruusalemma tempel?

⁹ Uurigem kahte põhjust, mis Paulus tõi oma Juudamaa vendadele ja õdedele seoses sellega, miks nad ei peaks kunagi taganema hukatuseks. Esimene põhjus — kristliku kummardamisviisi paremus — läbib kogu kirja heebrealastele. Kirja algusest lõpuni arendas Paulus seda teemat. Jeruusalemma tempel oli vaid eelkuju kaugelt suuremast tegelikkusest — Jehoova vaimsest templist, hoonest, ”mis ei ole kätega tehtud” (Heebrealastele 9:11). Neil kristlastel oli eesõigus teenida selles vaimses templis, mis kujutab puhta kummardamise korraldust. Nad teenisid parema lepingu, ammu tõotatud uue lepingu all, mille Vahemees oli suurem Moosesest, Jeesus Kristus (Jeremija 31:31—34).

10., 11. a) Miks ei teinud Jeesuse põlvnemine teda kõlbmatuks teenima Ülempreestrina vaimses templis? b) Mille poolest oli Jeesus parem Ülempreester kui see, kes teenis Jeruusalemma templis?

¹⁰ Neil kristlastel oli ka kaugelt parem Ülempreester — Jeesus Kristus. Ei, ta polnud Aaroni soost. Ta oli hoopis Ülempreester ”Melkisedeki korra järgi” (Laul 110:4). Melkisedek, kelle põlvnemisliin polnud teada, oli muistse Saalemi kuningas ja ka ülempreester. Sellepärast oli ta sobiv prohvetlik eelpilt Jeesusest, kelle preestriamet ei sõltunud ebatäiuslikest esivanematest, vaid millestki kaugelt suuremast — Jehoova Jumala vandest. Sarnaselt Melkisedekiga teenib Jeesus Ülempreestrina ja on lisaks sellele ka Kuningas, kes ei sure iialgi (Heebrealastele 7:11—21).

¹¹ Erinevalt Jeruusalemma templi ülempreestrist ei pidanud Jeesus igal aastal ohvreid tooma. Tema ohvriks oli tema enda täiuslik elu, mille ta ohverdas ühe korra ja alatiseks (Heebrealastele 7:27, EP 97). Kõik templis toodud ohvrid üksnes kujutasid ette seda ohvrit, mille Jeesus tõi. Tema täiuslik ohver rajas tõelise aluse pattude andeksandmiseks kõigile, kes näitavad üles usku. Südantsoojendavad on ka Pauluse kinnitused selle kohta, et see Ülempreester on sama, muutumatu Jeesus, keda Jeruusalemma kristlased olid tundnud — alandlik, lahke, selline, kellel on ”kaastundmust meie nõtrustega” (Heebrealastele 4:15; 13:8). Nendel võitud kristlastel oli väljavaade teenida Kristuse alampreestritena. Kuidas võisid nad mõeldagi taganemisest judaismi ”nõrkade ja viletsate” algasjade poole! (Galaatlastele 4:9.)

12., 13. a) Millise teise põhjuse tõi Paulus heebrea kristlastele seoses sellega, miks nad ei peaks mitte kunagi taganema? b) Miks võis vastupidavus, mida heebrea kristlased olid minevikus üles näidanud, innustada neid mitte kunagi taganema hukatuseks?

¹² Nagu sellest veel ei piisaks, juhtis Paulus heebrealaste tähelepanu teisele põhjusele, miks nad ei peaks kunagi taganema hukatuseks — vastupidavusele, mida nad olid üles näidanud. Ta kirjutas: ”Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust.” Paulus meenutas neile, et nad olid teotamiste ja viletsuste läbi ”tehtud maailma naeruks”. Mõned olid olnud vangis; teised olid neile kaasa tundnud ja neid toetanud. Jah, nad olid näidanud üles kiiduväärt usku ja püsivust (Heebrealastele 10:32—34). Kuid miks ergutas Paulus neid sellised valusaid kogemusi meelde tuletama? Kas see mitte ei heidutanud neid?

¹³ Vastupidi, endiste päevade meeldetuletamine pidi heebrealastele meenutama seda, kuidas Jehoova oli neid katsumustes toetanud. Tema abiga olid nad juba seisnud vastu paljudele Saatana rünnakutele. Paulus kirjutas: ”Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele” (Heebrealastele 6:10). Jah, Jehoova mäletas kõiki nende usutegusid, kogus neid oma piiritusse mällu. See meenutab meile Jeesuse üleskutset koguda varandust taevasse. Vargad ei saa seda varastada; koi ega rooste ei saa seda rikkuda (Matteuse 6:19—21). See varandus hävib ainult siis, kui kristlane ise taganeb hukatuseks. Sel juhul läheb kaotsi kogu varandus, mille ta on taevasse kogunud. Millise jõulise põhjuse andis Paulus heebrea kristlastele, et nad kunagi ei toimiks sellisel viisil! Miks raisata ära kõik ustavalt teenistuses veedetud aastad? Oleks õige ja märksa parem jätkuvalt vastu pidada.

Miks meie ei peaks mitte kunagi taganema hukatuseks

14. Milliseid raskusi, mida kohtasid 1. sajandi kristlased, kohtame ka meie?

¹⁴ Tänapäeva tõelistel kristlastel on sama jõulisi põhjusi mitte taganeda. Esiteks pidagem meeles, kui suur õnnistus on see, et Jehoova on andnud meile võimaluse teda puhtal viisil kummardada. Sarnaselt 1. sajandi kristlastega elame meiegi ajal, mil populaarsemate religioonide liikmed meie üle irvitavad ja pilkavad meid, osutades uhkelt oma imposantsetele pühakodadele ja pikaajalistele traditsioonidele. Jehoova aga kinnitab meile, et ta kiidab heaks meie kummardamisviisi. Tegelikult saame tänapäeval nautida õnnistusi, mida 1. sajandi kristlased ei kogenud. Kuidas võib see nõnda olla? Nad elasid ju siiski ajal, mil vaimne tempel tegutsema hakkas. Kristus sai selle Ülempreestriks, kui ta aastal 29 ristiti. Mõned neist olid imetegijat Jumala Poega oma silmaga näinud. Isegi pärast tema surma tehti imesid. Kuid nagu ennustatud, sellised vaimuanded lõpuks lakkasid (1. Korintlastele 13:8).

15. Millise prohvetiennustuse täitumise ajal elavad tänapäeva tõelised kristlased ja mida see meile tähendab?

¹⁵ See-eest elame meie ajal, mil tähelepanuväärsel viisil täitub mahukas ennustus templist, mis on kirjas Hesekieli peatükkides 40—48.a Kooskõlas sellega oleme näinud Jumala puhta kummardamise korralduse taastamist. See vaimne tempel on puhastatud igasugusest religioossest saastast ja ebajumalateenistusest (Hesekiel 43:9; Malakia 3:1—5). Mõelgem, milliseid eeliseid see puhastamine meile on andnud.

16. Millist heidutavat suundumust nägid 1. sajandi kristlased?

¹⁶ Esimesel sajandil ootas organiseeritud kristlikku kogudust sünge tulevik. Jeesus ennustas, et olukord on selline, nagu puistataks äsjakülvatud nisupõld üle lusteseemnetega, nii et nisu ja lustet on peaaegu võimatu üksteisest eristada (Matteuse 13:24—30). Täpselt nõnda oligi. Esimese sajandi lõpuks, kui eakas apostel Johannes oli veel viimane takistus kõlbelise laostumise teel, lokkas juba ärataganemine (2. Tessalooniklastele 2:6; 1. Johannese 2:18). Mitte kaua pärast apostlite surma tekkis eraldiseisev vaimulikkonna klass, kes rõhus karja ja kandis erilist ametirüüd. Ärataganemine levis nagu gangreen. Kui heidutav võis see ustavatele kristlastele olla! Nad nägid, kuidas kõlbeliselt laostunud kummardamisviis lämmatas äsja rajatud puhta kummardamise. See leidis aset, kui polnud möödunud veel sadat aastatki ajast, mil Kristus koguduse rajas.

17. Mis mõttes on tänapäeva kristlik kogudus eksisteerinud kauem kui tema eelkäija 1. sajandil?

¹⁷ Mõtle nüüd kontrastile meie päevadega. Nüüdseks on puhas kummardamine kestnud kauem, kui vältas periood enne apostlite surma. Sestsaadik kui selle ajakirja esimene number 1879. aastal trükivalgust nägi, on Jehoova meid õnnistanud järjest puhtama kummardamisviisiga. Jehoova ja Kristus Jeesus sisenesid 1918. aastal vaimsesse templisse eesmärgiga see puhastada (Malakia 3:1—5). Alates 1919. aastast on Jehoova Jumala kummardamiskorraldust aina ehedamaks muudetud. Meie arusaamine Piibli prohvetiennustustest ja põhimõtetest on muutunud selgemaks (Õpetussõnad 4:18). Kellele kuulub au selle eest? Mitte tühistele ebatäiuslikele inimestele. Ainult Jehoova koos oma Poja kui koguduse Peaga on suuteline kaitsma oma rahvast kõlbelise laostumise eest selles allakäinud maailmas. Ärgem seepärast kunagi unustagem tänada Jehoovat selle eest, et ta on andnud meile tänapäeval võimaluse teda puhtalt teenida. Ja otsustagem kindlalt mitte kunagi taganeda hukatuseks!

18. Miks ei peaks me kunagi taganema hukatuseks?

¹⁸ Sarnaselt heebrea kristlastega on meil ara ja ebakindla teguviisi hülgamiseks veel teinegi põhjus: vastupidavus, mida oleme üles näidanud. Ükskõik kas oleme hakanud Jehoovat teenima viimastel aastatel või oleme seda juba aastakümneid ustavalt teinud, on meil kõigil oma kristlike tegude pagas. Paljud meist on kogenud tagakiusamist vangistuse, tegevuse keelustamise, jõhkra kohtlemise või omandist ilmajäämise näol. Paljud teised on kogenud perekonna vastuseisu, põlgust, naeruvääristamist ja ükskõiksust. Kõik me oleme vastu pidanud, sest oleme Jehoova teenimist ustavalt jätkanud, hoolimata elus ettetulevatest probleemidest ja katsumustest. Nõnda tehes oleme näidanud üles püsivust, mida Jehoova ei unusta, oleme kogunud varandust taevasse. Kindlasti pole nüüd aeg taganeda allakäinud vanasse maailma, mille me seljataha jätsime! Miks kõike oma vaeva nulliks teha? Eriti peab see paika tänapäeval, kui ”veel üsna pisut, pisut aega” on jäänud lõpuni (Heebrealastele 10:37).

19. Mida arutatakse järgmises artiklis?

¹⁹ Otsustagem siis kindlalt mitte olla ”need, kes taganevad hukatuseks”! Olgem hoopis ”need, kes usuvad” (Heebrealastele 10:39). Kuidas me võime kindlaks teha, kas me kuulume nende hulka, ja kuidas me võime aidata kaaskristlastel sedasama teha? Seda teemat käsitleb järgmine artikkel.

Olgem need, kes usuvad

”Meie [oleme] .. need, kes usuvad hinge päästmiseks!” (HEEBREALASTELE 10:39)

 1. Miks võib öelda, et iga lojaalse Jehoova teenija usk on kallihinnaline?

KUI sa järgmisel korral oled kuningriigisaalis Jehoova kummardajate keskel, võta veidike aega, et vaadata neid, kes su ümber on. Mõtle neile paljudele viisidele, kuidas nad usku üles näitavad. Sa võid näha eakaid inimesi, kes on teeninud Jumalat aastakümneid; noori, kes peavad igapäevast võitlust eakaaslaste mõju vastu; lapsevanemaid, kes kõvasti pingutavad, et oma lastesse jumalakartust juurutada. Lisaks nendele näed kogudusevanemaid ja teenistusabilisi, kes täidavad paljusid kohustusi. Jah, sa võid näha igas vanuses vaimseid vendi ja õdesid, kes ületavad kõikvõimalikke takistusi, et teenida Jehoovat. Kui kallihinnaline on nende igaühe usk! (1. Peetruse 1:7.)

 2. Miks on Pauluse nõuanded Heebrealastele 10. ja 11. peatükis meile tänapäeval kasulikud?

² Vähesed ebatäiuslikud inimesed, kui üldse keegi, on mõistnud usu tähtsust paremini kui apostel Paulus. Ta märkis, et tõeline usk viib ’hinge päästmisele’ (Heebrealastele 10:39). Samas teadis Paulus, et see maailm ründab ja püüab õõnestada usku. Ta oli sügavalt mures Jeruusalemmas ja Juudamaal elavate heebrea kristlaste pärast, kes võitlesid oma usu alalhoidmise eest. Vaadelgem mõningaid kohti Heebrealastele 10. ja 11. peatükist ning pangem tähele, milliste meetodite abil püüdis Paulus nende usku üles ehitada. See aitab meil mõista, kuidas me võime tugevdada enda ja oma kaaskristlaste usku.

Väljendagem usku üksteisesse

 3. Kuidas näitavad Pauluse sõnad tekstis Heebrealastele 10:39, et ta uskus oma usuvendadesse ja -õdedesse?

³ Esimene asi, mis meile ehk silma hakkab, on Pauluse positiivne suhtumine oma lugejatesse. Ta kirjutas: ”Ent meie ei ole need, kes kõhklevad [”taganevad”, EP 97] hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!” (Heebrealastele 10:39). Paulus mõtles oma ustavatest kaaskristlastest parimat, mitte halvimat. Samuti pane tähele, et ta kasutas sõna ”meie”. Paulus oli õiglane mees. Ometi ei suhtunud ta oma lugejatesse üleolevalt, nagu oleks ta nendest märksa õiglasem. (Võrdle Koguja 7:16.) Ta hoopis arvas ennast nende hulka. Ta väljendas oma siirast usku sellesse, et nad kõik — tema ja ustavad kristlased, kellele ta kirjutas — jäävad vastupanu kohates julgeks ega tagane hukatuseks, vaid osutuvad nendeks, kes usuvad.

 4. Milliseid põhjusi oli Paulusel uskuda oma kaasusklikesse?

⁴ Kust võttis Paulus sellise veendumuse? Kas ta oli pime heebrea kristlaste vigade suhtes? Vastupidi, ta andis neile konkreetset nõu, et aidata neil üle saada nende vaimsetest puudustest (Heebrealastele 3:12; 5:12—14; 6:4—6; 10:26, 27; 12:5). Siiski oli Paulusel vähemalt kaks mõjuvat põhjust uskuda oma vendadesse. 1) Jehoovat eeskujuks võttes püüdis Paulus näha Jumala teenijaid sellisena, nagu Jehoova neid näeb. Ta ei näinud mitte üksnes nende vigu, vaid ka häid omadusi ja potentsiaali hea tegemiseks tulevikus (Laul 130:3; Efeslastele 5:1). 2) Paulusel oli kõhklematu usk püha vaimu väesse. Ta teadis, et mitte mingisugused takistused, mitte mingisugused inimlikud nõrkused ei saa tõkestada Jehoovat andmast ”üliväga suurt väge” igale kristlasele, kes püüab teda ustavalt teenida (2. Korintlastele 4:7; Filiplastele 4:13). Niisiis, Pauluse usk oma vendadesse ja õdedesse ei olnud kohatu, ebarealistlik või pimedalt optimistlik. Sellel oli kindel piibliline alus.

 5. Kuidas me saame jäljendada Pauluse usku teistesse ja millised on tõenäolised tulemused?

⁵ Võib kindel olla, et see Pauluse veendumus oli nakkav. See, et Paulus Jeruusalemma ja Juudamaa kogudustega nii julgustavalt rääkis, võis neile väga palju tähendada. Vaenulike juutide sügava põlguse ja kõrgi ükskõiksuse tõttu said heebrea kristlased Pauluse sõnadest julgustust teha oma südames kindel otsus osutuda nendeks, kes usuvad. Kas meie tänapäeval võime üksteist samamoodi kinnitada? On liigagi kerge näha teistes üksnes pikka nimekirja vigu ja veidraid omadusi (Matteuse 7:1—5). Ometi võime üksteisele märksa rohkem head teha sellega, kui paneme tähele ja hindame seda ainulaadset usku, mis igaühel on. Sellise julgustusega kasvab usk palju tõenäolisemalt (Roomlastele 1:11, 12).

Jumala Sõna sobilik kasutamine

 6. Millist allikat Paulus tsiteeris, kui ta kirjutas sõnad, mis leiduvad tekstis Heebrealastele 10:38?

⁶ Paulus kinnitas oma kaaskristlaste usku ka sel teel, et ta kasutas oskuslikult Pühakirja. Näiteks ta kirjutas: ”Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt” (Heebrealastele 10:38, EP 97). Paulus tsiteeris siin prohvet Habakukki.a Need sõnad olid tõenäoliselt tuttavad Pauluse lugejatele, heebrea kristlastele, kes tundsid hästi prohvetite raamatuid. Pidades silmas tema eesmärki — tugevdada kristlaste usku, kes elasid Jeruusalemmas ja selle lähistel aastal 61 m.a.j. —, oli Habakuki näide sobiv valik. Miks?

 7. Millal pani Habakuk kirja oma prohvetiennustuse ja milline olukord Juudas sel ajal valitses?

⁷ Ilmselt kirjutas Habakuk oma raamatu vaid umbes kakskümmend aastat enne seda, kui Jeruusalemm aastal 607 e.m.a. hävitati. Prohvet nägi nägemuses, kuidas kaldealased (ehk babüloonlased), ”kibe ja tormakas rahvas”, sööstavad Juuda kallale ja hävitavad Jeruusalemma ning vallutavad oma teel ka teisi rahvaid ja riike (Habakuk 1:5—11). Kuid seda õnnetust oli ennustatud juba Jesaja päevil, rohkem kui sada aastat varem. Habakuki eluajal sai pärast head kuningat Joosijat võimule Joojakim ning jälle lõi Juudas lokkama kurjus. Joojakim kiusas taga ja isegi tappis neid, kes rääkisid Jehoova nimel (2. Ajaraamat 36:5; Jeremija 22:17; 26:20—24). Pole midagi imestada, et ahastuses prohvet Habakuk hüüdis: ”Kui kaua, Jehoova ..?” (Habakuk 1:2).

 8. Miks oli Habakuki eeskujust kasu esimese sajandi kristlastele ja miks on sellest kasu tänapäeva kristlastele?

⁸ Habakuk ei teadnud, kui lähedal on Jeruusalemma häving. Samuti ei teadnud ka 1. sajandi kristlased, millal juudi elukorraldusele lõpp tehakse. Meiegi ei tea ”päeva ega tundi”, millal Jehoova mõistab kohut selle kurja maailma üle (Matteuse 24:36). Pangem seepärast tähele Jehoova kaheosalist vastust Habakukile. Esiteks kinnitas ta prohvetile, et lõpp tuleb õigel ajal. ”See ei jää hiljaks,” ütles Jumal, olgugi ei inimlikust vaatenurgast võis näida, et see viibib (Habakuk 2:3, UM). Teiseks tuletas Jehoova Habakukile meelde: ”Õige elab oma usust!” (Habakuk 2:4). Kui kaunid ja lihtsad tõed! Kõige tähtsam pole mitte see, millal lõpp tuleb, vaid see, et elame usus.

 9. Kuidas jäid sõnakuulelikud Jehoova teenijad ellu oma ustavuse tõttu a) aastal 607 e.m.a.? b) pärast aastat 66 m.a.j.? c) Miks on eluliselt tähtis oma usku tugevdada?

⁹ Kui Jeruusalemm aastal 607 e.m.a. rüüstati, nägid Jeremija, tema kirjutaja Baaruk, Ebed-Melek ja lojaalsed reekablased, kuidas Jehoova sõnad Habakukile tõeks osutusid. Nad pääsesid Jeruusalemma tabanud kohutavast hävingust ja jäid ellu. Miks? Jehoova tasus neile ustavuse eest (Jeremija 35:1—19; 39:15—18; 43:4—7; 45:1—5). Sarnaselt sellega võib arvata, et 1. sajandi heebrea kristlased osutasid positiivset vastukaja Pauluse nõuandele, sest kui Rooma väehulgad ründasid Jeruusalemma aastal 66 m.a.j. ja seejärel arusaamatul põhjusel taandusid, järgisid need kristlased ustavalt Jeesuse hoiatust ja põgenesid (Luuka 21:20, 21). Nad jäid ellu oma ustavuse tõttu. Samuti jääme ka meie ellu siis, kui meid lõpu tulles leitakse ustavad olevat. Seega on eluliselt tähtis praegu oma usku tugevdada.

Vaatleme usu eeskujusid

10. Kuidas kirjeldas Paulus Moosese usku ja kuidas me saame Moosest selles suhtes jäljendada?

¹⁰ Paulus kinnitas oma lugejate usku ka sellega, et ta viitas headele eeskujudele. Lugedes Heebrealastele 11. peatükki, pane tähele, kuidas ta kirjeldab minevikus elanud piiblitegelasi. Näiteks Moosese kohta ütleb ta: ”Otsekui nähes teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana” (Heebrealastele 11:27, meie kursiiv). Teisisõnu, Jehoova oli Moosesele nii reaalne, et Mooses otsekui nägi nähtamatut Jumalat. Kas sedasama saab öelda meie kohta? Suhetest Jehoovaga on kerge rääkida, kuid nõuab tööd, et neid suhteid rajada ja tugevdada. See on töö, mida meil tuleb teha! Kas Jehoova on meile nii reaalne, et me isegi näiliselt ebaoluliste otsuste langetamisel arvestame temaga? Selline usk aitab meil vastu pidada ka kõige rängema tagakiusamise ajal.

11., 12. a) Milline võis olla olukord, milles Eenoki usk katsele pandi? b) Millise julgustava tasu sai Eenok?

¹¹ Mõtle ka Eenoki usule. Talle osutatud vastupanu on meil raske isegi ette kujutada. Eenok pidi kuulutama teravat kohtusõnumit tolle aja kurjadele inimestele (Juuda 14, 15). Tagakiusamine, mis ähvardas seda ustavat meest, oli ilmselt nii raevukas, nii vägivaldne, et Jehoova ’võttis ta ära’ — suigutas ta surmaunne enne, kui vaenlased ta tapnud oleksid. Seega ei näinud Eenok enda kuulutatud prohvetiennustuse täitumist. Kuid see-eest koges ta midagi, mis oli mõnes mõttes isegi parem (Heebrealastele 11:5; 1. Moosese 5:22—24).

¹² Paulus selgitab: ”Enne äravõttu oli ta juba saanud tunnistuse, et ta oli Jumalale meelepärane” (Heebrealastele 11:5). Mida see tähendas? Enne surmaunne suikumist võis Eenok saada mingi nägemuse — võib-olla nägemuse maisest paradiisist, kuhu ta peagi ellu äratatakse. Igal juhul andis Jehoova Eenokile teada, et tema ustavus oli talle meelepärane. Eenok rõõmustas Jehoova südant. (Võrdle Õpetussõnad 27:11.) Eenoki elu peale mõtlemine on liigutav, kas pole? Kas sina tahaksid samamoodi usus elada? Siis mõtle selliste eeskujude üle, näe neid kui reaalseid inimesi. Otsusta kindlalt elada usus päev päeva järel. Ära unusta ka seda, et need, kes usuvad, ei pea Jehoovat teenides silmas mingeid daatumeid ega teeni teda ainult selle ajani, mil ta kõik oma tõotused täidab. Me oleme otsustanud teenida Jehoovat igavesti! Selle tegemine tähendab parimat eluviisi praeguses maailmas ja tulevases.

Kuidas usus tugevamaks saada

13., 14. a) Kuidas võivad Pauluse sõnad tekstis Heebrealastele 10:24, 25 aidata meil koosolekud rõõmsateks sündmusteks muuta? b) Mis on kristlike koosolekute peamine eesmärk?

¹³ Paulus näitas heebrea kristlastele mitu praktilist viisi, kuidas nad saaksid oma usku tugevdada. Vaadelgem neist ainult kahte. Tõenäoliselt me teame üleskutset tekstis Heebrealastele 10:24, 25, mis ergutab meid käima regulaarselt kristlikel koosolekutel. Pidagem aga meeles, et Pauluse kirjapandud inspireeritud sõnad ei tähenda seda, et me peaksime nendel koosolekutel olema vaid passiivsed pealtvaatajad. Paulus kirjeldab koosolekuid hoopis kui võimalusi üksteist tundma õppida, innustada üksteist teenima Jumalat suuremal määral ja julgustada üksteist. Me oleme seal, et anda, mitte ainult võtta. See aitab muuta koosolekud rõõmsateks sündmusteks (Apostlite teod 20:35).

¹⁴ Ent peamine eesmärk, miks me kristlikel koosolekutel käime, on kummardada Jehoova Jumalat. Me teeme seda, kui me ühiselt palvetame ja laulame, kui oleme tähelepanelikud kuulajad ning kui toome oma ”huulte vilja” — ülistame Jehoovat oma kommentaarides ja programmiosades (Heebrealastele 13:15). Kui me neid eesmärke silmas peame ja tegutseme kooskõlas nendega igal koosolekul, saab meie usk kindlasti iga korraga tugevamaks.

15. Miks ergutas Paulus heebrea kristlasi kuulutustööst kõvasti kinni hoidma ja miks on sama nõuanne kohane ka tänapäeval?

¹⁵ Teine viis kinnitada oma usku on teha kuulutustööd. Paulus kirjutas: ”Pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest. Sest ustav on see, kes seda on tõotanud” (Heebrealastele 10:23). Me ergutame teisi millestki kõvasti kinni hoidma siis, kui näib, et nad hakkavad alla andma. Kahtlemata avaldas Saatan heebrea kristlastele survet, et nad loobuksid teenistuses osalemast; samasugust survet avaldab ta Jumala rahvale ka tänapäeval. Mida me taolise surve all peaksime tegema? Pane tähele, mida Paulus tegi.

16., 17. a) Kust sai Paulus julgust teenistuses osalemiseks? b) Mida me peaksime ette võtma, kui mõni kristliku teenistuse vorm meid heidutab?

¹⁶ Tessaloonika kristlastele kirjutas Paulus: ”Kuigi meie, nagu te teate, olime kannatanud Filipis ja saanud teotada, võtsime siiski oma Jumalas julguse kuulutada teile Jumala evangeeliumi suure võitlusega” (1. Tessalooniklastele 2:2). Kuidas olid Paulus ja tema kaaslased ”saanud teotada” Filipis? Mõningate õpetlaste sõnul väljendab Pauluse kasutatud kreekakeelne sõna solvamist, häbitut või jõhkrat kohtlemist. Filipi linnavõimud olid peksnud neid vitstega, visanud nad vanglasse ja pannud nende jalad pakku (Apostlite teod 16:16—24). Millist mõju see valus kogemus Paulusele avaldas? Kui ta oma misjonireisil järgmisesse linna Tessaloonikasse läks, kas oli ta siis täis hirmu? Ei, ta ’võttis julguse’ kokku. Ta sai hirmust võitu ja jätkas julgelt kuulutamist.

¹⁷ Kust lähtus Pauluse julgus? Kas temast enesest? Ei, ta ütles, et ta võttis ”oma Jumalas julguse” kokku. Üks piiblitõlkijate teatmeteos ütleb, et seda fraasi võiks tõlkida: ”Jumal võttis hirmu meie südamest.” Niisiis, kui sa ei tunne ennast teenistuses eriti julgena või kui sind heidutab mingi konkreetne teenistuse vorm, miks mitte paluda Jehoovat, et ta toimiks samuti ka sinu puhul? Palu, et ta võtaks hirmu sinu südamest. Palu, et ta aitaks sul ennast selle töö jaoks kokku võtta. Lisaks sellele astu mõningaid teisi praktilisi samme. Näiteks mine teenistusse kellegagi, kes on vilunud selles kuulutustöö vormis, mis sulle raskusi valmistab. Selleks võib olla töötamine äriterritooriumil, tänaval, eraviisiline kuulutustöö või telefoni teel kuulutamine. Ehk on su partner valmis alguses juhtimist enda peale võtma. Kui jah, siis vaata ja õpi. Kuid seejärel võta julgus kokku ja proovi teha sedasama.

18. Milliseid õnnistusi me võime kogeda, kui me teenistuses julguse kokku võtame?

¹⁸ Kui sa võtad julguse kokku, mõtle, millised tulemused sel võivad olla. Kui oled visa ega lase hirmul enda üle võitu saavutada, saad tõde jagades tõenäoliselt häid kogemusi, millest sa muidu oleksid ilma jäänud. (Vaata lk. 25.) Saad tunda rahuldust teadmisest, et oled Jehoovale heameele valmistamiseks ennast ületanud. Sa koged tema õnnistust ja abi oma hirmude võitmisel. Su usk muutub tugevamaks. Tõesti, teiste usku tugevdades ehitame samal ajal üles ka omaenda usku (Juuda 20, 21).

19. Milline hinnaline tasu ootab ’neid, kes usuvad’?

¹⁹ Tugevda jätkuvalt enda ja teiste usku. Saad seda teha, kui ehitad ennast ja teisi üles sel teel, et kasutad oskuslikult Jumala Sõna, uurid Piiblist usu eeskujusid ja süvened nende ellu, valmistud kristlikeks koosolekuteks ja võtad nendest osa ning hoiad kõvasti kinni kallihinnalisest kuulutustöö eesõigusest. Kui sa seda kõike teed, võid olla kindel, et oled üks ’neist, kes usuvad’. Pea meeles ka seda, et need, kes usuvad, saavad hinnalise tasu. Nad ”usuvad hinge päästmiseks”.b Saagu sinu usk ikka tugevamaks ja hoidku Jehoova Jumal sind elus igavesti!

[Allmärkused]