Jookskem vastupidavusega võidujooksu
„Jookskem vastupidavusega võidujooksu, mis on meie ette seatud.” — HEEBREALASTELE 12:1, NW.
1. a) Mis on meie ette seatud, kui pühendume Jehoova Jumalale? b) Milliseks võidujooksuks peab kristlane valmistuma?
KUI me endid Jeesus Kristuse läbi Jehoovale pühendasime, seadis Jumal meie ette piltlikult öeldes võidujooksu. Ja võidujooksu lõppedes antakse autasu kõigile, kes edukalt lõpuni jooksevad. Milline autasu? Igavene elu! Et seda suurepärast autasu võita, peab kristlik jooksja olema ette valmistatud mitte vaid kiireks lühimaajooksuks, vaid pikamaajooksuks. Seega on tal tarvis vastupidavust. Tal tuleb olla vastupidav nii jooksu endaga seotud pikaajaliste ponnistuste kui ka jooksu kestel ettekerkivate takistuste tõttu.
2, 3. a) Mis aitab meil võidujooksu lõpuni joosta? b) Kuidas aitas rõõm Jeesusel vastupidavusega võidujooksu joosta?
2 Mis aitab meil taolist võidujooksu lõpuni joosta? Mis aitas Jeesusel vastu pidada, kui ta oli inimesena maa peal? Ta sai sisemist jõudu rõõmust. Heebrealastele 12:1—3 ütleb: „Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist [„vastupidavusega võidujooksu, mis on meie ette seatud”, NW], vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel [„pärast”, NW], häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele. Kujutlege ometi teda, kes niisugust vastuhakkamist enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges.”
3 Kogu oma avaliku teenimise kestel suutis Jeesus jätkata võidujooksu jooksmist Jehoova rõõmu tõttu. (Võrdle Nehemja 8:10.) Ta rõõm aitas tal vastu pidada isegi teotava surmani piinapostil, mille järel ta koges väljendamatut rõõmu tõusta surnuist üles ja minna üles oma Isa paremale käele, et seal näha Jumala tööd kuni lõpuleviimiseni. Oma vastupidavusega Jumala poolel seisva inimesena säilitas ta oma igavese elu õiguse. Jah, nii nagu ütleb Luuka 21:19: „Oma püsivusega kannatustes [„oma vastupidavusega”, NW] te päästate oma hinged.”
4. Millise eeskuju andis Jeesus oma kaasjooksjatele ja millel peaksime hoidma oma meeled?
4 Jeesus Kristus andis oma kaasjooksjatele parima eeskuju ja tema eeskuju veenab meid, et ka meie võime võitjad olla. (1. Peetruse 2:21) Me suudame teha seda, mida Jeesus meid tegema kutsub. Nagu tema pidas vastu, nii suudame ka meie. Ja kui jätkame püsivalt tema jäljendamist, peame hoidma oma meeled rõõmu põhjustel. (Johannese 15:11, 20, 21) Rõõm tugevdab meid jätkama visalt võidujooksu Jehoova teenimises, kuni saame kätte igavese elu hiilgava autasu. — Koloslastele 1:10, 11.
5. Kuidas võime olla rõõmsad ja tugevdatud meie ette seatud võidujooksuks?
5 Et aidata meil võidujooksus visalt jätkata, annab Jehoova jõu, mis ületab normaalse. Kui meid taga kiusatakse, tugevdab meid see jõud ja teadmine, mispärast meil on eesõigus tagakiusamist kannatada. (2. Korintlastele 4:7—9) Kõik, mida me kannatame, et austada Jumala nime ja toetada tema suveräänsust, põhjustab rõõmu, mida mitte keegi ei saa meilt ära võtta. (Johannese 16:22) See selgitab, miks apostlid peale seda, kui neid juudi sünedriumi korraldusel peksti, kuna nad andsid tunnistust imelistest asjadest, mida Jehoova Jumal oli seoses Jeesusega täide viinud, olid rõõmsad, „et neid oli väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast”. (Apostlite teod 5:41, 42) Nende rõõm ei tulenenud tagakiusamisest enesest, vaid sügavast sisemisest rahulolust, mille andis teadmine, et nad meeldivad Jehoovale ja Jeesusele.
6, 7. Miks võib kristlik jooksja juubeldada isegi siis, kui talle langevad osaks viletsused, ja millise tulemusega?
6 Teine kinnitav jõud meie elus on lootus, mille Jumal meie ette on seadnud. Paulus sõnastas seda nii: „Siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme, ja kiitleme Jumala au lootusest. Ja mitte üksnes sellest, vaid kiidelgem ka viletsuste ajal, sest me teame, et viletsus toob esile vastupidavust; vastupidavus omakorda heakskiidetud seisundi; heakskiidetud seisund lootuse ja lootus ei põhjusta pettumust.” — Roomlastele 5:1, 2; 5:3—5, NW.
7 Viletsused iseenesest ei valmista rõõmu, aga rõõmu toovad selle hilisemad rahumeelsed viljad. Need viljad on vastupidavus, heakskiidetud seisund, lootus ja selle lootuse täitumine. Vastupidavus viib selleni, et saame Jumala heakskiidu. Kui meil on Jumala heakskiit, võime kindlalt loota, et tema antud tõotused täituvad. See lootus hoiab meid õigel teel ja hoiab ülal viletsuses, kuni lootus täitub. — 2. Korintlastele 4:16—18.
Õnnelikud on need, kes peavad vastu!
8. Miks pole see ootusaeg meie jaoks ajaraiskamine?
8 Oodates Jumala määratud aega, mil jooksjatele autasu jagatakse, kogeme muudatusi. See on meie vaimne täiustumine, mis tuleneb edukast katsumustega kohtumisest, ja see viib meid Jumala soosingusse. See näitab meie tegelikku olemust ja annab meile võimaluse näidata üles samasuguseid häid omadusi, mida näitasid üles vanaaja ustavad, eriti Jeesus Kristus, meie Eeskuju. Jünger Jakoobus ütleb: „Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust [„vastupidavust”, NW]! Ent kannatlikkus [„vastupidavus”, NW] omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust.” (Jakoobuse 1:2—4) Jah, me võime oodata, et kogeme mitmesuguseid katsumusi, kuid tänu nendele arendame pidevalt õigeid omadusi. Sellega me näitame, et osaleme võidujooksus, kuni võidame autasu, ükskõik milliste takistustega me kokku puutume.
9, 10. a) Miks on need, kes on vastupidavad katsumustes, õnnelikud, ja miks peaksime katsumustele kindlalt vastu astuma? b) Kes olid vanaaja õnnelikud inimesed ja kuidas võidakse meid nende hulka arvata?
9 Seega pole ime, et Jakoobus ütles: „Õnnis see mees, kes ära kannatab [„peab pidevalt vastu”, NW] kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.” (Jakoobuse 1:12) Astugem järjekindlalt katsumustele vastu, olles varustatud Jumala omadustega, mis meid katsumuste ületamiseks tugevdavad. — 2. Peetruse 1:5—8.
10 Pea meeles, et Jumal ei kohtle meid mingil uudsel või ebatavalisel viisil. Vanaaja ustavat ’tunnistajate pilve’ koheldi samamoodi, kui nad näitasid oma püsivust Jumala ees. (Heebrealastele 12:1) See, et Jumal nad heaks kiitis, on kirja pandud tema Sõnasse, ja me peame neid kõiki õnnelikeks, kuna nad pidasid katsetes vastu. Jakoobus ütleb: „Võtke, vennad, vaeva kannatamise ja pikameelse ootamise eeskujuks prohvetid, kes Issanda nimel on rääkinud. Vaata, me kiidame õndsaks [„õnnelikuks”, NW] neid, kes on olnud püsivad [„vastupidavad”, NW] kannatustes; Iiobi püsivusest [„vastupidavusest”, NW] te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa, et Issand on väga halastav ja armuline.” (Jakoobuse 5:10, 11) On ennustatud, et neil kriitilisil viimseil päevil ilmuvad maailmaareenile inimesed, kes teenivad laitmatult Jehoovat, just nii nagu need iidsete aastasadade prohvetid. Kas pole me õnnelikud, et võime kuuluda nende hulka? — Taaniel 12:3; Ilmutuse 7:9.
Ammutada julgustust Jehoova Sõnast
11. Kuidas võib Jumala Sõna aidata meil vastu pidada ja mispärast ei tohiks me sarnaneda Jeesuse tähendamissõna kaljuse maaga?
11 Paulus juhtis tähelepanu teisele vastupidamise abivahendile, kui ütles, et „kannatliku vastupidamise ja Pühakirjast ammutatud julgustuse läbi võime kindlalt oma lootusest kinni hoida”. (Roomlastele 15:4, The Twentieth Century New Testament) Tõde, Jumala Sõna, peab meis sügavalt juurduma, nii et ammutab meist alati õiget vastukaja. Me ei saa mitte mingit kasu, kui sarnaneme kaljuse pinnasega, mida on kirjeldatud Jeesuse tähendamissõnas külvajast: „Mis külvati kaljusele maale, on need, kes, kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad; aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja: pärast, kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad [„komistavad”, NW] varsti.” (Markuse 4:16, 17) Sellistes inimestes ei ole Jumala Sõna tõde sügavalt juurdunud; seetõttu pole nad viletsuse aegadel võimelised Jumala Sõna kui tõelise tugevuse ja lootuse allikast midagi ammutama.
12. Milles ei peaks me endid petma, kui võtame vastu hea sõnumi?
12 Mitte keegi, kes võtab vastu Kuningriigi hea sõnumi, ei peaks end petma selles suhtes, mis järgneb. Ta alustab eluteed, mis tõmbab enda peale viletsuse ja tagakiusamise. (2. Timoteosele 3:12) Kuid me peaksime pidama „lausa rõõmuks”, et meil on eesõigus kannatada mitmesuguseid katsumusi sellepärast, et hoiame tugevalt kinni Jumala Sõnast ja räägime sellest teistele. — Jakoobuse 1:2, 3.
13. Kuidas ja mispärast rõõmustas Paulus Tessaloonika kristlaste üle?
13 Esimesel sajandil märatsesid vastased Tessaloonikas Pauluse kuulutustegevuse tõttu. Kui Paulus Beroiasse läks, järgnesid need tagakiusajad talle, et tekitada lisaraskusi. Neile ustavatele, kes Tessaloonikasse maha jäid, kirjutas tagakiusatud apostel: „Me oleme alati kohustatud Jumalat tänama teie eest, vennad, nõnda nagu on sünnis, sest et teie usk vägevasti kasvab ja armastus jõudsasti edeneb igaühes teie kõikide seas üksteise vastu, nõnda et me isegi teist kiitleme Jumala kogudustes, teie kannatlikkusest [„vastupidavusest”, NW] ja usust, kõigis teie tagakiusamistes ja viletsusis, mida te kannatate Jumala õige kohtu tõestuseks, et teid arvataks Jumala riiki väärt olevat, mille pärast te ka kannatate.” (2. Tessalooniklastele 1:3—5) Vaatamata sellele, et Tessaloonika kristlased vaenlase käe läbi kannatasid, kasvasid nad Kristuse sarnasuses ja ka arvuliselt. Kuidas oli see võimalik? Sest nad ammutasid jõudu Jehoova julgustavast Sõnast. Nad kuuletusid Issanda käskudele ja jooksid vastupidavusega võidujooksu. — 2. Tessalooniklastele 2:13—17.
Teiste päästeks
14. a) Millistel põhjustel jääme rõõmsalt teenistusse, vaatamata raskustele? b) Mille eest me palume ja miks?
14 Me kannatame raskusi ja tagakiusamisi ustavuses ja kaebamata eeskätt Jumala õigeksmõistmise pärast. Kuid meie alistumisel taolistele asjadele on ka teine omakasupüüdmatu põhjus: sellega võime anda Kuningriigi sõnumit edasi teistele, nii et kerkiks esile rohkem Jumala Kuningriigi kuulutajaid, et „avalikult kuulutada päästeks”. (Roomlastele 10:10, NW) Need, kes Jumala teenistuses töötavad, peaksid paluma, et lõikuse Isand nende tööd õnnistaks, saates rohkem Kuningriigi kuulutajaid. (Matteuse 9:38) Paulus kirjutas Timoteosele: „Mis sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate abil, see anna ustavate inimeste kätte, kes on osavad õpetama ka teisi. Kannata siis ühtlasi kurja kui Jeesuse Kristuse õilis sõdur!” — 2. Timoteosele 2:2, 3.
15. Miks peaksime käituma nagu sõdurid ja võidutaotlejad, kes ’võitlevad’?
15 Sõdur eraldab end mittesõjaväelaste tsiviilelust, kus on vähem piiranguid. Täpselt samamoodi ei või me takerduda nende inimeste asjadesse, kes ei kuulu Issanda armeesse, vaid kes tegelikult kuuluvad vastasleeri. Edasi kirjutaski Paulus Timoteosele: „Mitte ükski, kes on sõjateenistuses, ei anna ennast peatoiduse hankimise kimpu, muidu ta ei saa olla selle meelt mööda, kes ta on sõtta kutsunud. Ja kui keegi võitleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võitle seadusepäraselt!” (2. Timoteosele 2:4, 5) Püüdes „elukrooni” võidujooksus võita, peavad jooksjad arendama enesevalitsust ning hoiduma kasutust koormast ja takerdavatest asjadest. Selliselt võivad nad keskenduda sellele, et viia teistele hea sõnum päästest. — Jakoobuse 1:12; võrdle 1. Korintlastele 9:24, 25.
16. Mida ei saa kinni siduda ja kelle kasuks me oleme vastupidavad?
16 Seetõttu, et me armastame Jumalat ja teda otsida püüdvaid lambasarnaseid inimesi, kannatame rõõmuga kõike, et jõuda teisteni hea sõnumiga päästest. Vaenlased võivad meid Jumala Sõna kuulutamise pärast kinni siduda. Kuid Jumala Sõna ei saa kinni siduda ja sellest teistele päästeks rääkimist ei saa aheldada. Paulus kirjeldas Timoteosele, miks ta oli valmis katsumustega kohtuma: „Pea meeles Jeesust Kristust, kes on surnuist üles äratatud, kes on Taaveti soost minu evangeeliumi järgi, mille pärast mina ka kannatan kurja, kandes isegi ahelaid otsekui kurjategija! Kuid Jumala sõna ei ole aheldatud! Sel põhjusel ma talun [„pean vastu”, NW] kõike nende pärast, kes on valitud, et nemadki saavutaksid õndsuse Kristuses Jeesuses igavese auga.” (2. Timoteosele 2:8—10) Tänapäeval ei pea me silmas mitte ainult nende väikest jäänust, kes on kirja pandud taevase Kuningriigi jaoks, vaid ka Jeesus Kristuse, Hea Karjase teiste lammaste suurt rahvahulka, kes saab maise Paradiisi, mis on Kristuse Kuningriigi all. — Ilmutuse 7:9—17.
17. Miks ei peaks me võidujooksu katkestama ja milline on tulemus, kui me jätkame võidujooksu lõpuni?
17 Kui me oleme katkestajad, ei aita me ei iseendil ega kellelgi teisel päästet saada. Olles kristlikus võidujooksus vastupidavad ettetulevatest takistustest sõltumata, hoiame endid pidevalt teel autasule ja võime teistel otseselt aidata saada päästet, olles neile jõulised tugevuse eeskujud. Olgu meie lootus taevane või maine, Pauluse hoiakut ’pürgida seatud eesmärgi poole, võiduhinna poole’ on hea jäljendada. — Filiplastele 3:14, 15.
Püsiv võidujooksu jätkamine
18. Millest sõltub autasu võitmine, kuid millest peame hoiduma, et lõpuni vastu pidada?
18 Meie kristliku tee võidukas lõpetamine Jehoova õigeksmõistmiseks ja tema poolt meile varutud autasu võitmine sõltub sellest, kas me jookseme püsivalt võidujooksu täieliku lõpuni. Me ei suuda lõpuni vastu pidada, kui koormame endid asjadega, mis ei teeni õigluse huve. Kuigi saamegi taolistest asjadest lahti, on nõuded ikkagi piisavalt ranged, et nõuda kogu meie meelekindlust. Seetõttu annab Paulus nõu: „Pangem maha kõik koorem ja patt, mis meid kergesti takerdama paneb, ning jookskem vastupidavusega võidujooksu, mis on meie ette seatud.” (Heebrealastele 12:1, NW) Nii nagu Jeesus, ei peaks ka meie üle tähtsustama kannatusi, mis meil tuleb kanda, vaid vaatama neile kui tühisele hinnale, mis on makstud rõõmuküllase autasu eest. — Võrdle Roomlastele 8:18.
19. a) Millist kindlust väljendas Paulus oma elu lõpul? b) Milline kindlus tõotatud tasu suhtes peaks meil olema, kui läheneme vastupidavuse võidujooksu lõpule?
19 Oma elu lõpul võis Paulus öelda: „Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg.” (2. Timoteosele 4:7, 8) Me oleme selles vastupidavuse võidujooksus, et saada igavese elu autasu. Kui meie vastupidavus vaid seepärast otsa saab, et võidujooks on mõnevõrra pikem, kui me seda alustades arvasime, võib meil see ebaõnnestuda, kuigi oleme tõotatud tasu peaaegu kätte saamas. Ära mõtle teisiti. Pole mingit kahtlust, et tasu on ootamas.
20. Mis peaks olema meie kindel otsus kuni võidujooksu lõpuni?
20 Ärgu siis meie silmad väsigu ootamast suure viletsuse algust, mis toob Suurele Babülonile ja seejärel ülejäänud Kuradi organisatsioonile hävingu. (2. Peetruse 3:11, 12) Pidades silmas kõiki meid ümbritsevaid selgeid tundemärke, võime vaadata usus ettepoole. Vöötagem oma vastupidamise jõu niuded ja jätkakem vapralt võidujooksu, mille Jehoova Jumal on meie ette seadnud, kuni oleme jõudnud lõpuni ja saanud kätte rõõmurikka autasu Jehoova õigeksmõistmiseks Jeesus Kristuse kaudu.
Kuidas sa vastaksid?
◻ Milliseks võidujooksuks peab kristlane valmistuma?
◻ Miks on rõõm nii tähtis võidujooksu jooksmisel?
◻ Millistel peamistel põhjustel jääme teenistusse raskustele vaatamata?
◻ Miks ei peaks me katkestama võidujooksu, mille Jumal on meie ette seadnud?
[Pilt lk 15]
Kristlased peavad vastu pidama nagu pikamaajooksus
[Pilt lk 17]
Et saada „elukrooni”, peavad jooksjad enesevalitsust üles näitama