„Palvetage üksteise eest”
JEHOOVA on „palve Kuulja”. (Laul 65:2, NW [65:3, EP]) Ta kuuleb alati nende palveid, kes on temale kogu südamest andunud, ja me võime olla kindlad, et ta kuuleb ka siis, kui nad palvetavad üksteise eest.
Aga miks me peaksime üksteise eest palvetama? Mida sellised palved peaksid sisaldama? Ja milliseid jumalakartlikke omadusi me kasvatame, kui me üksteise eest palvetame?
Miks me peaksime üksteise eest palvetama?
Pühakiri julgustab Jehoova rahvast üksteise eest palvetama. Palved teiste eest olid apostel Pauluse poolt Jumalale esitatud anumiste üks osa. (Koloslastele 1:3; 2. Tessalooniklastele 1:11) Pealegi kirjutas jünger Jakoobus: „Palvetage üksteise eest.” — Jakoobuse 5:16.
Teiste Jumala sulaste eest esitatud palved on mõjuvad. Seda on näidatud Jakoobuse 5:13—18, kus vaimselt haigele kristlasele soovitatakse tungivalt lasta kogudusevanematel ’palvetada tema kohal ja võida teda õliga Issanda nimel’. Nende palve kuulmine võib tugevdada ahastuses inimest ja kinnitada teda selles, et Jumal vastab ka tema enese palvetele. (Laul 23:5; 34:19) Lisaks sellele et nad temaga koos palvetavad, püüavad vanemad tema vaimset tervist taastada Pühakirja mõtete väljendamisega, mis on mahedad kui õli.
Jakoobus lisab: „Usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks.” Jah, vanemate esitatud „usupalve” tõenäoliselt aitab vaimselt haiget inimest. Pealegi Jumal „teeb ta terveks” vaimselt, kui ta soovib, et teda Pühakirja abil aidataks. Aga kuidas on siis, kui vaimne haigus on tõsise patu tulemus? Kui see inimene tõesti kahetseb, siis Jehoova andestab talle.
Sellepärast ütleb Jakoobus: „Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju. Eelija . . . palus kangesti, et ei sajaks vihma; ja kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud vihma maa peale. Ja tema palus jälle ja taevas andis vihma ja maa kandis oma vilja.” (1. Kuningate 17:1—7; 18:1, 42—45) Õiglase inimese palvel, mis on Jumala tahtega kooskõlas, on jõud. — 1. Johannese 5:14, 15.
Mille eest palvetada?
Iga asi võib olla meie kaasuskliku eest palvetamise põhjuseks. Näiteks Paulus palus teisi, et nad palvetasid selle eest, et tema oleks võimeline rääkima head sõnumit. (Efeslastele 6:17—20) Aga mida me teeme, kui teame, et keegi on kiusatuses? Siis me võime palvetada, et ’ta ei teeks ühtki kurja’ ja et Jumal ei jätaks teda kiusatusse, vaid vabastaks ta selle käest, kes on kuri, Kurat-Saatana käest. (2. Korintlastele 13:7; Matteuse 6:13) Ja kui keegi on füüsiliselt haige, siis me võime paluda Jehoovat, et ta annaks talle haiguse üleelamiseks vajalikku meelekindlust. — Laul 41:2—4.
Alati on õige palvetada tagakiusatud kaaskummardajate eest. Paulus ja tema kaaslased kannatasid tugevat tagakiusamist, ja ta ütles Korintose kristlastele: „Kui ühtlasi ka teie appi tulete palves meie eest, et paljude isikute käest meie heaks tulnud armuanni eest tõuseks tänu paljude suust meie eest.” (2. Korintlastele 1:8—11; 11:23—27) Me võime isegi vangis olles palvetada teiste tagakiusatud vendade eest, pidades alati meeles, et Jehoova kuuleb „õigete palveid”. — Õpetussõnad 15:29.
Me peaksime palvetama eriti nende meie vendade eest, kelle õlgadel on Jehoova organisatsioonis suur vastutus. See hõlmab neid, kes organisatsiooni juhivad ja kes valmistavad vaimset rooga, mida pakub „ustav ja mõistlik ori”. (Matteuse 24:45—47, NW) Meie palveid on ära teeninud näiteks Jehoova Tunnistajate Juhtiva Kogu liikmed, ja me võime palvetada, et Jumal annaks neile ’tarkuse vaimu’. — Efeslastele 1:16, 17.
Kristlikud omadused muutuvad sügavamaks
Palvetades kaasusklike eest me näitame, et tunneme muret teiste pärast, oleme nende suhtes omakasupüüdmatud ja armastavad. Omakasupüüdmatu ja armastav mure meie vaimsete vendade ja õdede pärast on kooskõlas Pauluse mõttega, et armastus „ei otsi omakasu”. (1. Korintlastele 13:4, 5) Teiste eest palvetamine on üks viis vaadata mitte ’selle peale, mis on tulus endale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele’. (Filiplastele 2:4) Kui me muretseme oma palvetes teiste vaimse heaolu pärast, siis leiame, et saame neile lähedasemaks vennaarmastuses, mille järgi tuntakse Jeesuse jüngreid. — Johannese 13:34, 35.
Me arendame kaastunnet nende vastu, kelle eest me palvetame. (1. Peetruse 3:8) Me tunneme sümpaatiat nende vastu, võttes osa sellest, mis neid huvitab või neile muret teeb. Kui inimkehas üks käsi on vigastatud, siis teine hoolitseb selle eest ja püüab haavaga kaasnevaid kannatusi leevendada. (Võrdle 1. Korintlastele 12:12, 26.) Samamoodi arendab kannatavate vendade ja õdede eest palvetamine meie sümpaatiat nende vastu ja aitab meil neid meeles pidada. Meile endile tuleb kahjuks see, kui me jätame oma palvetes hooletusse ustavad kaaskristlased, sest Jumal ja Kristus ei hülga neid. 1. Peetruse 5:6, 7.
Teiste eest palvetamisega muutuvad mitmesugused jumalakartlikud omadused sügavamaks. Me muutume teiste suhtes palju mõistvamaks ja kannatlikumaks. Juuritakse välja võimalik kibestumine, andmaks maad ülesehitavatele mõtetele, mis teevad meid armastavaks ning rõõmsaks. Teiste eest palvetamine edendab Jehoova rahva seas ka rahu ja ühtsust. — 2. Korintlastele 9:13, 14.
Jätkake üksteise eest palvetamist
Me võime nagu Pauluski paluda teistel meie eest palvetada. Peale selle, et nad koos meiega palvetavad, võivad meie sõbrad ka omaette meie eest Jumalat paluda, nimetades meid nimepidi, mainides meie probleemi ja paludes, et ta aitaks meid. Ja abi tuleb, sest „Jehoova teab, kuidas Jumalale andunud inimesi katsumusest vabastada”. — 2. Peetruse 2:9, NW.
Ka nendel Jehoova tunnistajatel, kes meid palves meenutavad, on katsumusi — võib-olla isegi raskemaid kui meie omad. Sellest hoolimata toovad nad meie mured Igavese Kuninga ette, võib-olla isegi valavad pisaraid meie pärast. (Võrdle 2. Korintlastele 2:4; 2. Timoteosele 1:3, 4.) Kui tänulikud me selle eest peaksime olema! Niisiis, selle hindamisest ja ka teistel põhjustel, mida just arutati, palvetagem üksteise eest.