Igaüks saab vabaks
”Ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama. Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla — mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest — ometi lootuse peale, sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini” (ROOMLASTELE 8:18—22).
OMA kirjas Rooma kristlastele annab apostel Paulus selles kirja osas tähelepanuväärse ülevaate sellest, miks inimeste elus pole tõelist vabadust ja miks lasub elul tihtipeale tühjuse ja vaeva pitser. Paulus selgitab samuti, kuidas me võime leida tõelise vabaduse.
”Selle aja kannatused”
Paulus ei alahinda ”selle aja kannatusi”, kui ta ütleb, et need ”ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama”. Nii Pauluse ajal kui ka hiljem pidid kristlased taluma palju kannatusi karmi totalitaarse korra all, mille olid kehtestanud Rooma võimud, kes inimõigustest suurt ei hoolinud. Kui Rooma võttis seisukoha, et kristlased on riigi vaenlased, järgnes sellele nende jõhker represseerimine. Ajaloolane John M. Roberts räägib: ”Kindlasti surid paljud pealinna [Rooma] kristlased hirmsasse surma areenil või siis põletati nad elusalt.” (”Shorter History of the World”.) Üks teine aruanne räägib Nero korraldatud tagakiusamise ohvritest: ”Mõned neist löödi risti, mõned õmmeldi loomanahkadesse ja anti koerte kätte, mõned kaeti pigiga ja süüdati pimeduse saabudes tõrvikutena põlema.” (F. F. Bruce, ”New Testament History”.)
Need algkristlased oleksid kindlasti hea meelega tahtnud taolise surve alt vabaneda, kuid nad polnud nõus selle nimel Jeesuse Kristuse õpetusi hülgama. Nad jäid täiesti neutraalseks näiteks Rooma valitsusvõimude ja selliste juudi vabadusvõitlejate nagu selootide vahelises võitluses (Johannese 17:16; 18:36). Selootide meelest ei olnud ”Jumala seatud aja ootamisest rääkimine see, mida käesolev kriis nõuab”. Nad väitsid, et ”vaenlase [Rooma] vastu tuleb kasutada vägivallataktikat”. (”New Testament History”.) Algkristlased mõtlesid aga teisiti. Nende meelest oli realistlik lihtsalt oodata Jumala seatud aega. Nad olid veendunud, et ”selle aja kannatusi” ei suuda jäädavalt lõpetada ja tõelist kestvat vabadust tuua miski muu kui Jumala sekkumine (Miika 7:7; Habakuk 2:3). Ent enne kui vaatleme, kuidas see tulevikus toimub, uurigem kõigepealt, miks on ”kogu loodu heidetud kaduvuse alla”.
”Heidetud kaduvuse alla”
Benjamin Wilson ütleb teoses ”The Emphatic Diaglott”, et sõna ”loodu” ei tähenda siin ”mõistuseta ja elutut loodust”, nagu mõned arvavad, vaid pigemini ”kogu inimkonda”. (Võrdle Koloslastele 1:23.) See viitab kogu inimperele — kõigile meile, kes me ihkame vabadust. Me oleme ”heidetud kaduvuse alla” oma esivanemate tegude tõttu. Me pole sellises olukorras ”vabatahtlikult” ega ole see ka meie endi valiku tagajärg. Me oleme selle pärinud. Pühakirja vaatenurgast lähtudes Rousseau eksis, kui ta ütles, et ”inimene on sündinud vabana”. Igaüks meist on sündinud patu ja ebatäiuse orjuses ning on piltlikus mõttes frustratsioonist ja tühisusest küllastunud elukorralduse vangis (Roomlastele 3:23).
Miks on olukord selline? Sest meie esivanemad Aadam ja Eeva tahtsid olla ”Jumala sarnased” ning otsustada täielikult ise, mis on hea ja mis on kuri (1. Moosese 3:5). Nad eirasid ühte ülitähtsat vabadusega seotud tegurit. Nimelt seda, et ainult Loojal võib olla absoluutne vabadus. Tema on Kõiksuse Suverään (Jesaja 33:22; Ilmutuse 4:11). Inimese vabadus tähendab kindlasti piirangutega vabadust. Seepärast julgustas jünger Jakoobus tema päevil elanud kristlasi alluma ”vabaduse täiuslikule käsule” (Jakoobuse 1:25).
Jehoova heitis õigustatult Aadama ja Eeva oma üleuniversumilisest perekonnast välja ning selle tagajärjel nad surid (1. Moosese 3:19). Ent kuidas on lood nende järeltulijatega? Jehoova oli halastav ja lubas neil ikkagi järglasi saada, kuigi nad said nüüd oma järglastele edasi anda vaid ebatäiuslikkuse, patu ja surma. Nii on ”surm tunginud kõigisse inimestesse” (Roomlastele 5:12). Selles mõttes ongi Jumal heitnud ”kogu loodu .. kaduvuse alla”.
”Jumala laste ilmsikssaamine”
Jehoova on heitnud kogu loodu kaduvuse alla ”lootuse peale”, et ühel päeval taastatakse inimpere vabadus ”Jumala laste” tegutsemise tulemusel. Kes on need ”Jumala lapsed”? Need on Jeesuse Kristuse jüngrid, kes on sündinud patu ja ebatäiuse orjuses nii nagu kogu ülejäänud inimloodu. Õiguse seisukohast pole neil sünnipäraselt kohta Jumala puhtas ja täiuslikus üleuniversumilises perekonnas. Kuid Jehoova teeb nende heaks midagi tähelepanuväärset. Jeesuse Kristuse lunastusohvri kaudu vabastab ta nad päritud patu orjusest ja kuulutab nad õiglasteks ehk vaimselt puhasteks (1. Korintlastele 6:11). Seejärel võtab ta nad ”Jumala lasteks” ning toob nad tagasi oma üleuniversumilisse perre (Roomlastele 8:14—17).
Jehoova lapsendatud poegadena on neil üks suur eesõigus. Kuuludes Jumala taevasesse Kuningriiki ehk valitsusse, on nad ”preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa” Jeesuse Kristuse kõrval (Ilmutuse 5:9, 10, EP 97; 14:1—4). See valitsus on rajatud kindlalt vabaduse ja õigluse põhimõtetele — mitte rõhumisele ja hirmuvalitsusele (Jesaja 9:5, 6; 61:1—4). Apostel Paulus ütleb, et need Jumala pojad on Jeesuse kaaslased, ammu tõotatud ”Aabrahami sugu” (Galaatlastele 3:16, 26, 29). Sellistena on neil võtmeroll selle tõotuse täideminekul, mille Jumal andis oma sõbrale Aabrahamile. Üks osa sellest tõotusest on see, et Aabrahami soo (ehk järeltulijate) kaudu ”õnnistavad endid kõik maailma rahvad” (1. Moosese 22:18).
Millise õnnistuse nad inimkonnale toovad? Jumala pojad võtavad osa kogu inimpere Aadama patu hirmsate tagajärgede alt vabastamisest ning inimkonna täiusesse toomisest. Inimesed ”kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist” võivad endid õnnistada, kui nad näitavad üles usku Jeesuse Kristuse lunastusohvrisse ja alluvad tema Kuningriigi korrale, mis on kehtestatud nende heaks (Ilmutuse 7:9, 14—17; 21:1—4; 22:1, 2; Matteuse 20:28; Johannese 3:16). Niimoodi saab ”kogu loodu” jälle kord nautida ”Jumala laste au vabadust”. See pole mingi piiratud, ajutine poliitiline vabadus, vaid pigem vabanemine kõigest, mis on põhjustanud inimperele vaeva ja viletsust alates ajast, mil Aadam ja Eeva hülgasid Jumala suveräänsuse. Siit selgub, miks apostel Paulus võis öelda, et ”selle aja kannatused ei ole midagi”, võrreldes selle hiilgava teenistusega, milles ustavaks jäänud osalema hakkavad!
Millal ”Jumala laste ilmsikssaamine” algab? Üsna pea jõuab kätte aeg, mil Jehoova teeb kõigile selgeks, kes on Jumala lapsed. See toimub siis, kui need vaimumaailma ülesäratatud ”lapsed” osalevad koos Jeesuse Kristusega Jumala Harmagedooni sõjas, et puhastada maakera kurjusest ja rõhumisest (Taaniel 2:44; 7:13, 14, 27; Ilmutuse 2:26, 27; 16:16; 17:14; 19:11—21). Me näeme endi ümber lisandumas tõendeid selle kohta, et me elame ”viimsete päevade” lõpuosas, mil Jumala pikameelsus mässu ja sellest tuleneva kurjuse vastu hakkab otsa saama (2. Timoteosele 3:1—5; Matteuse 24:3—31).
On tõesti õige, et ”kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini”, nagu apostel Paulus ütleb, kuid seda pole enam kauaks. Miljonid praegu elavad inimesed võivad näha, kuidas ”oma kohale asetatakse [”taastatakse”, UT] kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates”, kaasa arvatud see, et taastatakse rahu, vabadus ja õiglus kogu inimperele (Apostlite teod 3:21).
Lõpuks saabub tõeline vabadus
Mida sina peaksid tegema, et võiksid rõõmu tunda ”Jumala laste au vabadusest”? Jeesus Kristus ütles: ”Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks” (Johannese 8:31, 32). Vabaduse võtmeks on Kristuse käskude ja õpetuste tundmaõppimine ning neile allumine. See toob meile mingil määral vabadust juba praegu. Ning lähitulevikus toob see meile täieliku vabaduse Kristuse Jeesuse valitsuse all. Piiblit uurides Jeesuse ”sõna” tundma õppida on tark teguviis (Johannese 17:3). Käi algkristlaste eeskujul aktiivselt läbi Kristuse tõeliste järelkäijate kogudusega. Kui sa nii teed, võid saada kasu vabastavatest tõdedest, mida Jehoova tänapäeval oma organisatsiooni kaudu jagab (Heebrealastele 10:24, 25).
Isegi siis, kui kannatused ja ülekohus tunduvad peaaegu väljakannatamatud, võid ”Jumala laste ilmsikssaamist” oodates kasvatada endas samasugust usaldust Kristuse kaitsva hoole ja toetuse suhtes, nagu oli Paulusel. Pärast Jumala poegade ilmsikssaamise üle arutlemist küsis Paulus: ”Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk?” (Roomlastele 8:35). Muidugi olid Pauluse ajal elanud kristlased ikka veel ühel või teisel viisil rõhuvate jõudude ”ahelais”, kui Rousseau sõnu kasutada. Neid ’surmati .. kogu päev’ nagu ”tapalambaid” (Roomlastele 8:36). Kas nad lasid sellel end maha rõhuda?
Paulus kirjutas: ”Aga selles kõiges me saame täie võidu tema läbi, kes meid on armastanud” (Roomlastele 8:37). Kuidas oli algkristlastel võimalik olla võidukad, kui arvestada kõike, mida nad pidid taluma? Paulus vastab: ”Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Roomlastele 8:38, 39). Ka sina võid saada ”täie võidu” ükskõik millise ”viletsuse, või ahastuse, või tagakiusamise” üle, mille tõttu sul võib-olla tuleb veel kannatada. Jumala armastus tagab täielikult selle, et varsti — jah, üsna varsti — päästetakse meid ”orjusest Jumala laste au vabadusse”.
[Pildid lk 6]
”Kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini”
[Pilt lk 7]
”Kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse”