Olgu sul usk Jehoova tõotustesse

 1. Kuidas me peaksime suhtuma kristlikku usku?

KRISTLIK usk on midagi väga väärtuslikku. Seda pole sugugi mitte kõigil inimestel. (2. Tess. 3:2.) Jehoova on aga andnud usku igale oma teenijale. (Rooml. 12:3; Gal. 5:22.) Kõigil, kel seda on, tuleks selle eest tänulik olla.

2., 3. a) Millised õnnistused võivad osaks saada inimesele, kel on usk? b) Milliseid küsimusi me hakkame arutama?

² Jeesus Kristus ütles, et tema taevane isa tõmbab inimesi enda juurde oma poja kaudu. (Joh. 6:44, 65.) Usk Jeesusesse võimaldab meil oma patud andeks saada. See omakorda avab meile võimaluse olla Jehoovaga heades suhetes igavesti. (Rooml. 6:23.) Millega me oleme sellise õnnistuse küll ära teeninud? Patuste inimestena me ju väärime vaid surma. (Laul 103:10.) Ent Jehoova nägi meis potentsiaali ning lasi armulikult meil head sõnumit kuulda võtta. Me hakkasime uskuma Jeesusesse ja meil tekkis väljavaade elada igavesti. (Loe 1. Johannese 4:9, 10.)

³ Mis aga usk täpsemalt on? Kas see tähendab vaid selle uskumist, et Jumalal on meile varuks õnnistusi? Ja mis veelgi olulisem, millistel viisidel tuleks meil oma usku üles näidata?

 4. Selgita, miks on usk midagi rohkemat kui millestki mõistusega arusaamine.

⁴ Usk on midagi palju rohkemat kui Jumala eesmärgist mõistusega arusaamine. See on võimas jõud, mis ajendab inimest täitma Jumala tahet. Usk sellesse, kuidas Jumal inimesed päästab, ajendab usklikku teistele heast sõnumist rääkima. Paulus selgitas: „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Isand, ja oma südames usud, et Jumal äratas ta surnuist üles, siis sind päästetakse. Sest südames uskumine toob õigeksmõistmise ja suuga oma usu tunnistamine toob pääste.” (Rooml. 10:9, 10; 2. Kor. 4:13.)

 5. Miks on usk oluline ja kuidas me saame oma usku tugevana hoida? Too näide.

⁵ On täiesti selge, et meie väljavaade elada igavesti Jumala uues maailmas sõltub sellest, kas meil on usku ja kas me hoiame seda tugevana. Usk on nagu taim. Erinevalt kunsttaimest on elus taim pidevas muutumises. Vee puudumisel taim närtsib, ent parajal määral niiskust saades kasvab see jõudsalt. Taim, mis oli kunagi tugev, võib surra, kui see ei saa enam piisavalt vett. Nii on ka meie usuga: kui jätame selle hooletusse, siis see närtsib ja sureb. (Luuka 22:32; Heebr. 3:12.) Kui aga hoolitseme oma usu eest, püsib see elavana ja kasvab ning me oleme „terved usus”. (2. Tess. 1:3; Tiit. 2:2.)

 6. Millised kaks aspekti on usuga seotud, nagu on näha kirjakohast Heebrealastele 11:1?

⁶ Piiblis on usku kirjeldatud kirjakohas Heebrealastele 11:1 (loe). Usuga on seotud kaks aspekti, mida me ei saa näha. 1) Loodetav – see võib hõlmata tulevasi sündmusi, mille toimumise kohta Jumal on andnud lubaduse, kuid mis pole veel aset leidnud, näiteks kogu kurjuse hävitamine ja tulevase uue maailma rajamine. 2) Tegelikud asjad, mida pole näha – mõeldud on näiteks Jumala, Jeesuse ja inglite olemasolu ning taevase kuningriigi tegevust. (Heebr. 11:3.) Millega me saame näidata, et meie lootus on elav ja et me usume nähtamatuid asju, millest on räägitud Piiblis? Nii oma sõnade kui ka tegudega. Ilma nendeta oleks meie usk puudulik.

 7. Kuidas aitab Noa eeskuju meil mõista, mida tähendab usk? (Vaata pilti artikli alguses.)

⁷ Kirjakohas Heebrealastele 11:7 räägitakse Noa usust. Seal öeldakse: „Usu tõttu tegutses Noa jumalakartlikult ja ehitas oma pere päästmiseks laeva, olles saanud Jumalalt hoiatuse selle kohta, mida polnud veel näha.” Noa usk väljendus selles, et ta ehitas hiiglaslikku laeva. Naabruses elavad inimesed tõenäoliselt küsisid temalt, miks ta seda teeb. Kas Noa hoidis suu kinni või käskis neil oma nina tema tegemistesse mitte toppida? Kindlasti mitte. Tema usk ajendas teda julgelt tunnistust andma ja oma kaasaegseid Jumala kohtumõistmise eest hoiatama. Võib arvata, et Noa kordas inimestele neidsamu sõnu, mis Jehoova talle oli öelnud: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele elavale, sest inimesed on täitnud maa vägivallaga. ... Ma saadan maa peale uputusveed, et hävitada taeva alt kõik, kelles on eluvaim. Kõik maa peal hukkub.” Noa selgitas inimestele kahtlemata sedagi, et ainus võimalus ellu jääda on minna laeva, nii nagu Jumal oli käskinud. Seega ilmutas Noa usku ka sel viisil, et oli õigusekuulutaja. (1. Moos. 6:13, 17, 18; 2. Peetr. 2:5.)

 8. Mida ütles usu kohta Jaakobus?

⁸ Jaakobus kirjutas oma kirja ilmselt üsna pea pärast seda, kui Paulus oli saanud valmis kirja heebrealastele. Ka tema rääkis usust, öeldes: „Kuidas sa saad mulle näidata oma usku, kui sul pole tegusid? Mina võin näidata sulle oma usku tegudega.” (Jaak. 2:18.) Jaakobus selgitas, et kristlik usk ei tähenda ainult millegi või kellegi olemasolu uskumist. Näiteks usuvad deemonid, et Jumal on olemas, kuid neil pole tõelist usku. Nad tegutsevad Jumala eesmärkide vastaselt. (Jaak. 2:19, 20.) Tuues aga eeskujuks ühe muistse usumehe, sõnas Jaakobus: „Eks meie isa Aabraham mõistetud õigeks tegude alusel, kui ta viis oma poja Iisaki ohvrialtarile? Sa näed, et tema usk avaldus tegudes ja et tegude kaudu sai tema usk täiuslikuks.” Rõhutamaks veelgi, et usuga peavad kaasnema teod, lisas Jaakobus: „Nagu keha ilma eluvaimuta on surnud, nii ka usk ilma tegudeta on surnud.” (Jaak. 2:21–23, 26.)

9., 10. Mil viisil rõhutas usu tähtsust apostel Johannes?

⁹ Rohkem kui 30 aastat hiljem kirjutas apostel Johannes oma evangeeliumi ja kolm kirja. Nii nagu teised piiblikirjutajad, mõistis ka Johannes, kui sügava tähendusega on usk. Kreeka verbi, mis on tõlgitud enamasti vastega „uskuma”, kasutas piiblikirjutajatest kõige rohkem just Johannes.

¹⁰ Näiteks ütles Johannes: „Kes Pojasse usub, saab igavese elu, aga kes Pojale ei kuuletu, ei saa elu, vaid Jumala viha jääb tema peale.” (Joh. 3:36.) Kristlik usk tähendab muu hulgas kuuletumist Jeesuse käskudele. Johannes tsiteeris tihti Jeesuse sõnu, millest võib järeldada, et meil tuleb pidevalt usku ilmutada. (Joh. 3:16; 6:29, 40; 11:25, 26; 14:1, 12.)

11. Kuidas me saame väljendada tänu selle eest, et tunneme tõde?

¹¹ Jehoova on kasutanud oma püha vaimu selleks, et avaldada meile tõde ja aidata meil uskuda head sõnumit. (Loe Luuka 10:21.) Kuidas me saame selle eest oma tänu väljendada? Me ei tohiks lakata Jehoovat tänamast selle eest, et ta on tõmmanud meid enda ligi oma poja kaudu, kes on „meie usu teerajaja ja täiustaja”. (Heebr. 12:2.) Oma hindamist Jumala armu vastu saame näidata nii, et tugevdame oma usku palve ja piibliuurimise abil. (Efesl. 6:18; 1. Peetr. 2:2.)

12. Milliste tegudega meil tuleb oma usku ilmutada?

¹² Meil tuleb edaspidigi oma tegudega selgelt näidata, et usume Jehoova tõotusi. Näiteks me kuulutame edasi head sõnumit Jumala kuningriigist ja õpetame inimesi, et neist saaksid Kristuse jüngrid. Samuti me teeme jätkuvalt „head kõigile, eriti usukaaslastele”. (Gal. 6:10.) Ning me pingutame, et võtta seljast „vana isiksus koos selle teguviisidega” ja mitte lasta millelgi rikkuda oma suhteid Jehoovaga. (Kol. 3:5, 8–10.)

13. a) Kui oluline on usk Jumalasse? b) Millega võib usku võrrelda ja miks?

¹³ Piibel ütleb: „Ilma usuta on võimatu Jumalale meelepärane olla, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et ta on olemas ja et ta annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad.” (Heebr. 11:6.) Piibli järgi on usk Jumalasse osa vundamendist ehk üks esimesi asju, mis on vajalik igaühele, kes tahab kristlaseks saada ja selleks jääda. (Heebr. 6:1.) Kristlastel tuleb täiendada oma usku muude tähtsate omadustega, et olla alati sellised, keda Jumal armastab. (Loe 2. Peetruse 1:5–7; Juuda 20, 21.)

14., 15. Miks on lisaks usule vaja armastust?

¹⁴ Piibli kreekakeelse osa kirjutajad rõhutasid usu tähtsust sellega, et mainisid seda sadu kordi. Ühestki teisest kristlikust omadusest pole Piiblis nii tihti räägitud. Kas see tähendab, et usk on kristlase jaoks kõige tähtsam omadus?

¹⁵ Võrreldes omavahel usku ja armastust, kirjutas Paulus: „[Kui] mul oleks nii tugev usk, et võiksin mägesid liigutada, aga mul poleks armastust, ei oleks ma midagi.” (1. Kor. 13:2.) Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on Moosese seaduses suurim, vastas ta, et kõige olulisem on armastada Jumalat. (Matt. 22:35–40.) Armastus hõlmab paljusid vajalikke omadusi, kaasa arvatud usku. Piibel ütleb, et armastus „usub kõike”. See usub kõike, mida Jumal on Piiblis öelnud. (1. Kor. 13:4, 7.)

16., 17. a) Mida ütleb Piibel usu ja armastuse kohta? b) Kumb neist omadustest on suurem ja miks?

¹⁶ Kuna usk ja armastus on nii olulised, on Piibli kreekakeelse osa kirjutajad maininud neid sageli koos samas lauses või fraasis. Paulus ütles oma vendadele: „Pangem ümber usu ja armastuse rinnaturvis.” (1. Tess. 5:8.) Peetrus kirjutas: „Te pole teda [Jeesust] kunagi näinud, kuid te armastate teda. Te ei näe teda praegugi, kuid siiski usute temasse.” (1. Peetr. 1:8.) Jaakobus küsis oma võitud vendadelt: „Eks ole Jumal valinud need, kes maailma silmis on vaesed, saama rikkaks usus ja pärima kuningriiki, mida ta on tõotanud neile, kes teda armastavad?” (Jaak. 2:5.) Johannes kirjutas: „See on tema [Jumala] käsk, et meil tuleb uskuda tema poja Jeesus Kristuse nimesse ja armastada üksteist.” (1. Joh. 3:23.)

¹⁷ Kuigi usk on tähtis, kaotab see osaliselt oma tähtsuse tulevikus, kui Jumala tõotused täituvad ja meie kristlik lootus saab tõeks. Mitte kunagi ei kao aga vajadus kasvatada armastust Jumala ja ligimese vastu. Seepärast kirjutas Paulus: „Need kolm jäävad: usk, lootus ja armastus. Aga suurim neist on armastus.” (1. Kor. 13:13.)

18., 19. Milles ilmneb nüüdisajal Jumala rahva usk ja kes väärib selle eest au?

¹⁸ Nüüdisajal on Jehoova rahvas ilmutanud usku Jumala kuningriiki. Tänu sellele on tekkinud ülemaailmne vaimne paradiis. Jehoova rahva kogudustes on üle kaheksa miljoni inimese, kelle elus on näha Jumala vaimu vilja. (Gal. 5:22, 23.) See on tõesti kristliku usu ja armastuse võimas ilming.

¹⁹ Ükski inimene ei saa selle eest au endale võtta. Selle kõige taga on meie Jumal. Meie ühtsus „toob Jehoovale kuulsust ja on igikestvaks, hävimatuks märgiks”. (Jes. 55:13.) See, et meid päästetakse usu alusel, on tõepoolest „Jumala kingitus”. (Efesl. 2:8.) Meie vaimne paradiis üha õitseb ja laieneb, kuni kogu maa on täidetud täiuslike, õiglaste ja õnnelike inimestega, kes ülistavad Jehoovat igavesti. Olgu meil edaspidigi tugev usk Jehoova tõotustesse!