Usk teeb meid kannatlikuks ja palvemeelseks
”Olge nüüd .. pikameelsed, kinnitage oma südameid, sest Issanda tulemine [”juuresolek”, UM] on lähedal!” (JAKOOBUSE 5:8)
1. Miks me peaksime mõtisklema Jakoobuse 5:7, 8 üle?
JEESUSE KRISTUSE kauaoodatud ”juuresolek” on nüüd tegelikkus (Matteuse 24:3—14). Neil, kes väidavad end uskuvat Jumalasse ja Kristusesse, on rohkem kui kunagi varem põhjust mõtiskleda jünger Jakoobuse järgmiste sõnade üle: ”Olge nüüd pikameelsed, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab maa kallist vilja ja on pikameelne seda oodates, kuni ta saab varajase ja hilise vihma. Olge nüüd teiegi pikameelsed, kinnitage oma südameid, sest Issanda tulemine on lähedal!” (Jakoobuse 5:7, 8).
2. Millised olid mõned probleemid, millega seisid silmitsi need, kellele Jakoobus kirjutas?
2 Neil, kellele Jakoobus oma inspireeritud kirja kirjutas, tuli ilmutada kannatlikkust ning lahendada ära mitu probleemi. Paljud toimisid teistmoodi, kui võinuks oodata neilt, kes väidavad end uskuvat Jumalasse. Näiteks tuli midagi ette võtta seoses himudega, mis mõningate südames olid tekkinud. Nende varakristlaste vahel oli tarvis taastada rahumeelsed suhted. Samuti vajasid nad nõu olla kannatlik ja palvemeelne. Uurides, mida Jakoobus neile ütles, püüdkem näha, kuidas meie võiksime neid sõnu oma elus rakendada.
Väärad himud on hukatuslikud
3. Mis oli kogudusesiseste tülide põhjuseks ning mida me sellest õppida võime?
3 Osal neist, kes väitsid end olevat kristlased, polnud rahu isekeskis ning väärad himud olid selle peamiseks põhjuseks (Jakoobuse 4:1—3). Riiakus põhjustas lahknevusi ning mõningad mõistsid kalgilt vendade üle kohut. Kõik see johtus sellest, et nende ihuliikmetes sõdisid himud meeleliste naudingute järele. Meilgi on ehk tarvis palvetada, seismaks vastu oma liha prestiiži-, võimu- ja asjadejanule, et me kuidagi ei rikuks koguduse rahu (Roomlastele 7:21—25; 1. Peetruse 2:11). Mõningate esimese sajandi kristlaste saamahimu oli arenenud vaenulikuks, mõrtsukalikuks meelelaadiks. Kuna Jumal ei täitnud nende vääraid soove, pidasid nad oma eesmärkide saavutamiseks visa lahingut. Kui meil on samalaadseid vääraid himusid, võime küll paluda, kuid ei saa midagi, sest sellistele palvetele meie püha Jumal ei vasta (Nutulaulud 3:44; 3. Johannese 9, 10).
4. Miks nimetab Jakoobus mõningaid ”abielurikkujateks” ning kuidas peaksid tema sõnad meid mõjutama?
4 Mõned varakristlased olid ilmaliku hoiakuga, kadedad ja uhked (Jakoobuse 4:4—6). Jakoobus nimetab mõningaid ”abielurikkujateks”, kuna nad olid maailma sõbrad ja seega süüdi vaimses abielurikkumises (Hesekiel 16:15—19, 25—45). Kindlasti ei taha me oma hoiaku, kõne ega tegude poolest muutuda ilmalikuks, sest nii saaksime Jumala vaenlasteks. Tema Sõna näitab, et ”kalduvus kadestada” (UM) on osa patuste inimeste halvast loomupärasest kallakust ehk ”vaimust” (1. Moosese 8:21; 4. Moosese 16:1—3; Laul 106:16, 17; Koguja 4:4). Niisiis, kui mõistame, et meil tuleb saada võitu kadedusest, uhkusest või mõnest muust väärast kalduvusest, palugem Jumalalt tema püha vaimu abi. See jõud ühenduses Jumala ärateenimata headusega on suurem kui ”kalduvus kadestada”. Jehoova paneb vastu uhketele, kuid ilmutab ärateenimata headust meie vastu, kui me oma patuste kalduvustega võitleme.
5. Millistele nõuetele me peame vastama, et saada osa Jumala ärateenimata headusest?
5 Kuidas me võime saada osa Jumala ärateenimata headusest? (Jakoobuse 4:7—10.) Selleks peame talle kuuletuma, alluma tema korraldustele ning allutama end kõiges tema tahtele (Roomlastele 8:28). Samuti peame ’seisma vastu’ Kuradile. Ta ’põgeneb meie juurest’, kui toetame alati kindlalt Jehoova kõikehõlmavat suveräänsust. Meid aitab Jeesus, kes on vägevam maailma kurjadest jõududest, nii et miski ei saa meile jäävat kahju teha. Ning ära iial unusta: palved, sõnakuulelikkus ja usk aitavad meil saada Jumalaga lähedasemaks ning tema on siis meie ligi (2. Ajaraamat 15:2).
6. Miks nimetab Jakoobus mõningaid kristlasi ”patusteks”?
6 Miks kasutab Jakoobus sõna ”patused” mõningate kohta, kes väidavad end uskuvat Jumalasse? Sest nad olid süüdi ”võitlemistes” ja mõrtsukalikus vihas — neil oli hoiakuid, mis kristlastel ei tohi olla (Tiitusele 3:3). Nende ”käed”, mis olid täis halbu tegusid, vajasid puhastamist. Neil tuli kasida ka oma ’südant’ — ajendite asupaika (Matteuse 15:18, 19). Need ”kaksipidi mõtlejad” kõikusid Jumala sõpruse ja maailma sõpruse vahepeal. Olgu nende halb eeskuju meile hoiatuseks ning püsigem alati valvel, et midagi sellist ei lõhuks meie usku (Roomlastele 7:18—20).
7. Miks käsib Jakoobus mõningatel ’leinata ja nutta’?
7 Jakoobus käsib oma lugejatel ’tunda ära oma viletsus ja leinata ja nutta’. Kui nad Jumala meele järgi kurvastaksid, annaks see tunnistust nende meeleparandusest (2. Korintlastele 7:10, 11). Ka tänapäeval otsivad maailma sõprust mõned, kes väidavad endil olevat usu. Kui meiegi oleme sellised, kas ei peaks me siis oma kehva vaimse seisundi pärast leina tundma ja asuma olukorda viivitamatult parandama? Kui teeme vajalikke muudatusi, saame Jumalalt andeks ning kogeme suurt rõõmu, sest meil on siis puhas südametunnistus ja vaimustav igavese elu väljavaade (Laul 51:12—19; 1. Johannese 2:15—17).
Ärge mõistke kohut üksteise üle
8., 9. Miks me ei peaks üksteisest paha rääkima ega üksteise üle kohut mõistma?
8 Usukaaslastest paha rääkida on patt (Jakoobuse 4:11, 12). Ometi on mõned kaaskristlaste suhtes kriitilised, võib-olla selle tõttu, et nad peavad ennast liiga õiglaseks, või ehk seetõttu, et teisi maha materdades ise parematena näida (Laul 50:20; Õpetussõnad 3:29). Kreeka sõna, mille vasteks on siin ’paha rääkima’, annab edasi mõtte vaenulikkusest, millega on seotud liialdatud süüdistuste või valesüüdistuste esitamine. Sisuliselt tähendab see oma venna hukkamõistmist. Kuidas on see sama, mis ’Jumala käsuõpetusest paha rääkimine, selle üle kohtumõistmine’? Kirjatundjad ja variserid ’heitsid Jumala käsu kõrvale’ ning mõistsid kohut omaenda mõõdupuude järgi (Markuse 7:1—13). Kui meie mõistaksime hukka venna, keda Jehoova ei mõista hukka, kas me siis mitte ei ’mõistaks kohut Jumala käsuõpetuse üle’ ning ei annaks ekslikult mõista, et see on puudulik? Pealegi ei täidaks me armastuse käsku, kui me oma vendi ebaõiglaselt kritiseeriksime (Roomlastele 13:8—10).
9 Pidagem meeles, et ”üks on käsuandja ja kohtumõistja” — Jehoova. Tema ’käsuõpetus on laitmatu’, mitte puudulik (Laul 19:8; Jesaja 33:22). Ainult Jumalal on õigus kehtestada mõõdupuid ja seadusi, mille alusel võib saada pääste (Luuka 12:5). Seepärast küsib Jakoobus: ”Kes oled sina, kes mõistad kohut ligimese üle?” Meile pole antud õigust kohut mõista ja teisi halvaks panna (Matteuse 7:1—5; Roomlastele 14:4, 10). Mõtisklemine Jumala suveräänsuse ja erapooletuse üle ning omaenda patususe üle peaks hoidma meid ennast õiglaseks pidavalt teiste üle kohut mõistmast.
Hoidu hooplevast enesekindlusest
10. Miks me peaksime arvestama Jehoovaga oma igapäevaelus?
10 Me peaksime alati arvestama Jehoova ja tema seadusega (Jakoobuse 4:13—17). Pidamata Jumalat miskiks, võivad enesekindlad inimesed öelda: ”Täna või homme lähme kuhugi linna, viibime seal aasta, kaupleme ja saavutame kasu.” Kui me ’kogume enesele tagavara ja ei ole rikkad Jumalas’, võib meie elu homme lõppeda ja meil pole mingit võimalust Jehoovat teenida (Luuka 12:16—21). Jakoobuse sõnul me oleme otsekui suits, ”mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub” (1. Ajaraamat 29:15). Ainult siis, kui ilmutame usku Jehoovasse, võime oodata kestvat rõõmu ja igavest elu.
11. Mida tähendavad sõnad: ”Kui Issand tahab”?
11 Selle asemel et hooplevalt Jumalat ignoreerida, peaksime omaks võtma sellise hoiaku: ”Kui Issand tahab ja me elame, siis teeme seda või teist!” Sõnad ”kui Issand tahab” näitavad, et püüame tegutseda kooskõlas tema tahtega. Võib-olla on meil tarvis pere ülalpidamiseks äriga tegelda, seoses kuningriigitööga reisida jne. Kuid ärgem kelkigem. ”Niisugune kiitlemine on paha”, sest nõnda tehes me ignoreeriksime tõsiasja, et sõltume Jumalast (Laul 37:5; Õpetussõnad 21:4; Jeremija 9:22, 23).
12. Mida tähendavad Jakoobuse 4:17 toodud sõnad?
12 Ilmselt selleks, et võtta kokku oma mõtted enesekindluse ja hooplemise kohta, ütleb Jakoobus: ”Kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks!” Iga kristlane peaks alandlikult tunnustama oma sõltuvust Jumalast. Kes seda ei tee, ”sellele on see patuks”. Mõistagi kehtib see põhimõte ka kõigis muis asjus Jumala nõuetele mittevastamise kohta (Luuka 12:47, 48).
Hoiatus rikaste kohta
13. Mida ütleb Jakoobus nende kohta, kes kasutavad valesti oma vara?
13 Kuna mõned varakristlased olid muutunud materialistideks või imetlesid jõukaid, ütleb Jakoobus mõningate rikaste kohta kõvasid sõnu (Jakoobuse 5:1—6). Ta ütleb, et ilmalikud inimesed, kes kasutavad oma vara valesti, hakkavad ’nutma ja uluma oma viletsusi, mis on tulemas’ siis, kui Jumal tasub neile nende tegusid mööda. Tollel ajal moodustasid paljude vara peaasjalikult rõivad, vili ja vein (Joel 2:19; Matteuse 11:8). Osa sellisest omandist võib minna mädanema või ’koitada’, ent Jakoobus ei rõhuta mitte varanduse kaduvust, vaid väärtusetust. On tõsi, et kuld- ja hõbeasjad ei roosteta, aga kui me neid kokku kuhjaksime, poleks meil neist põrmugi rohkem kasu kui roostes asjadest. ”Rooste” viitab sellele, et materiaalset rikkust pole hästi ära kasutatud. Seepärast peaks igaüks meist meeles pidama, et see, mida materiaalsele omandile lootuse pannud inimesed ’on kogunud viimseil päevil’, mil nende peale tuleb Jumala viha, on ”nagu tuli” (UM). Kuna me elame ”lõpuajal”, on neil sõnadel meile eriline tähendus (Taaniel 12:4; Roomlastele 2:5).
14. Kuidas rikkad sageli toimivad ning mida me sellega seoses peaksime tegema?
14 Jõukad nöörivad sageli oma viljakoristajaid, kelle kättesaamata palgad ’kisendavad’ karistuse järele. (Võrdle 1. Moosese 4:9, 10.) Rikkad ilmalikud inimesed on ”priisanud”. Naudingutega liialdades ajavad nad rasva ja paadutavad oma südame ning teevad seda isegi veel oma ”veristuspäeval”. Nad ’mõistavad hukka ja tapavad õige’. Jakoobus küsib (UM): ”Kas ta ei pane teile vastu?” Teine versioon sellest kirjakohast on: ”Õige .. ei pane teile vastu.” Igatahes ei tohiks me olla erapoolikud rikaste kasuks. Meie elus peavad olema esikohal vaimsed huvid (Matteuse 6:25—33).
Usk aitab meil olla kannatlik
15., 16. Miks on nii tähtis olla kannatlik?
15 Pärast seda, kui Jakoobus on kõnelnud selle maailma rõhuvatest rikastest, kutsub ta rõhutud kristlasi olema kannatlikud (Jakoobuse 5:7, 8). Kui usklikud taluvad raskusi kannatlikult, saavad nad oma ustavuse eest tasu Kristuse juuresoleku ajal, mil nende rõhujate üle mõistetakse kohut (Matteuse 24:37—41). Neil varakristlastel tuli olla talumehe moodi, kes kannatlikult ootab varajast vihma sügisel, mil ta saab istutada, ning hilist vihma kevadel, mil ta saab koristada saaki (Joel 2:23). Ka meie peame olema kannatlikud ning kinnitama oma südant, iseäranis selle tõttu, et Jeesuse Kristuse, ”Issanda juuresolek” on käes!
16 Miks me peaksime olema kannatlikud? (Jakoobuse 5:9—12.) Kannatlikkus hoiab meid ägamast ja ohkamast, kui usukaaslased meid ärritavad. Kui me pahatahtlikult ’üksteise pärast ägame’, mõistab Kohtunik Jeesus Kristus meid hukka (Johannese 5:22). Nüüd, kus tema ”juuresolek” on alanud ning ta ”seisab ukse ees”, edendagem rahu, olles kannatlikud oma vendadega, kes kohtavad hulgaliselt usukatseid. Meie usk tugevneb, kui hoiame meeles, et Jumal tasus Iiobile, kes pidas oma katsumustes kannatlikult vastu (Iiob 42:10—17). Kui ilmutame usku ja oleme kannatlikud, saame kogeda, et ”Issand on väga halastav ja armuline” (Miika 7:18, 19).
17. Miks ütleb Jakoobus: ”Ärge vanduge”?
17 Kui me pole kannatlikud, võime stressis olles oma keelt valesti kasutada. Näiteks võime uisapäisa mingi vande anda. ”Ärge vanduge,” ütleb Jakoobus, hoiatades meid kergemeelselt vannet andmast. Pea iga sõna kinnitamine vandega paistab samuti silmakirjalik. Sestap peaksime lihtsalt rääkima tõtt: meie jah peaks olema jah ning ei ei (Matteuse 5:33—37). Muidugi ei mõtle Jakoobus seda, et kohtus on vale anda vannet kõnelda tõtt.
Usk ja meie palved
18. Millistes oludes me peaksime ’palvetama’ ning ’laulma kiituslaule’?
18 Kui tahame hoida kontrolli all oma kõnet, olla kannatlikud ja säilitada terve usk Jumalasse, peab meie elus olema tähtsal kohal palve (Jakoobuse 5:13—20). Iseäranis peaksime ’palvetama’ katsumustes. Kui oleme rõõmsad, siis ’laulgem kiituslaule’, nagu seda tegid Jeesus ja tema apostlid, kui Jeesus seadis sisse oma surma mälestusõhtu (Markuse 14:26). Aeg-ajalt võime olla Jumalale nii tänulikud, et laulame talle kiitust isegi oma südames (1. Korintlastele 14:15; Efeslastele 5:19). Ja mis rõõm on küll ülistada Jehoovat lauluga kristlikel koosolekutel!
19. Mida me peaksime tegema, kui jääme vaimselt haigeks, ning miks sellist sammu ette võtta?
19 Võib-olla pole meil laulutuju, kui oleme vaimselt haiged näiteks vale käitumise või selle pärast, et me pole Jehoova lauast korrapäraselt söönud. Sellises seisundis pöördugem alandlikult kogudusevanemate poole, et nad võiksid ’palvetada meie kohal’ (Õpetussõnad 15:29). Nad ka ’võiavad meid õliga Issanda nimel’. Nagu rahustav õli haavale on kogudusevanemate lohutavad sõnad ja Pühakirjal põhinevad nõuanded, kuna need aitavad vabaneda depressioonist, kahtlustest ja hirmust. ”Usupalve päästab tõbise”, kuid seda vaid juhul, kui ka meil endil on usku. Kui kogudusevanemad leiavad, et meie vaimse haiguse põhjuseks on tõsine patt, näitavad nad meile lahkesti, milles oleme eksinud, ning püüavad meid abistada (Laul 141:5). Ja kui me kahetseme, võime olla kindlad, et Jumal kuuleb nende palveid ja andestab meile.
20. Miks me peaksime tunnistama üksteisele oma patud ja palvetama üksteise eest?
20 See, et ’tunnistame üksteisele oma eksimused’, peaks aitama meil hoiduda edasi patustamast. See peaks äratama meis üksteise vastu kaastunnet — omadust, mis ajendab meid ’palvetama üksteise eest’. Me võime olla kindlad, et sellest on abi, kuna palvel, mida esitab ”õige inimene” — inimene, kes ilmutab usku ning keda Jumal peab õiglaseks —, on Jehoova silmis suur kaal (1. Peetruse 3:12). Prohvet Eelijal olid samasugused nõrkused kui meil, kuid tema palvetele vastati. Ta palvetas ning kolm ja pool aastat ei sadanud vihma. Ta palvetas ning taas sadas vihma (1. Kuningate 17:1; 18:1, 42—45; Luuka 4:25).
21. Mida me saame ehk teha, kui keegi kaaskristlane ”eksib ära tõest”?
21 Mis siis, kui mõni koguduseliige ”eksib ära tõest”, kaldub kõrvale õigest õpetusest ja käitumisest? Ehk õnnestub meil ta eksiteelt tagasi pöörata kas piiblilise nõuande või palve abil või muul viisil. Kui see meil õnnestub, saab ta jätkuvalt kasu Kristuse lunastusohvrist ning pääseb vaimsest surmast, hukkamõistust ning hävingust. Aidates eksinut, katame kinni hulga tema patte. Kui parandatud patustaja pöördub oma väärast käitumisest ning kahetseb ja otsib andeksandi, saame rõõmutseda selle üle, et aitasime tema patte kinni katta (Laul 32:1, 2; Juuda 22, 23).
Midagi meile kõigile
22., 23. Millist mõju peaksid Jakoobuse sõnad meile avaldama?
22 On selge, et Jakoobuse kiri sisaldab midagi kasulikku meile kõigile. See kiri selgitab, kuidas suhtuda katsumustesse, annab nõu erapoolikuse kohta ja kutsub meid üles tegema õigeid tegusid. Jakoobus kutsub meid üles talitsema oma keelt, seisma vastu maailma mõjutustele ning edendama rahu. Samuti peaksid tema sõnad ajendama meid olema kannatlikud ja palvemeelsed.
23 On tõsi, et Jakoobus saatis oma kirja võitud varakristlastele. Ent siiski võivad tema nõuanded aidata ka kõigil meil klammerduda oma usu külge. Jakoobuse sõnad kinnitavad meie usku, nii et see ajendab meid Jumala teenistuses otsusekindlalt tegutsema. See Jumala inspireeritud kiri muudab meie usu vastupidavaks ning aitab meil olla kannatlikud ja palvemeelsed Jehoova tunnistajad nüüd, kus on käes Jeesuse Kristuse, ”Issanda juuresolek”.
Kuidas sa vastad?
◻ Miks oli mõningatel varakristlastel tarvis muuta oma hoiakut ja käitumist?
◻ Mis hoiatuse annab Jakoobus rikastele?
◻ Miks me peaksime olema kannatlikud?
◻ Miks me peaksime korrapäraselt palvetama?
[Pildi allikaviide lk 19]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.
[Pilt lk 23]
Mõningatel varakristlastel tuli usukaaslastega kannatlikum olla
[Pilt lk 24]
Kristlastel tuleb olla kannatlik, armastav ja palvemeelne