Kuulutagem head sõnumit innukalt!
„Olge tulised vaimus; teenige Issandat!” (ROOMLASTELE 12:11)
1., 2. Millist hoiakut püüavad kristlased hea sõnumi kuulutajatena säilitada?
NOORMEES on uue töökoha pärast elevil. Esimesel tööpäeval ootab ta õhinal oma tööandja juhiseid. Ta on rõõmuga valmis täitma oma esimest ülesannet ja võtab seda väga tõsiselt. Täis indu, tahab ta teha oma parima.
2 Kristlastena oleme ka meie teatud mõttes nagu uued töölised. Kuna meil on lootus elada igavesti, võib öelda, et oleme alles äsja hakanud Jehoova heaks töötama. Kahtlemata on Loojal meile palju töid varuks, nii et meil jätkub tegevust kogu igaviku jooksul. Ent kõige esimene ülesanne, mille oleme temalt saanud, on Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine (1. Tessalooniklastele 2:4). Kuidas me sellesse ülesandesse suhtume? Sarnaselt noormehega eeltoodud näites tahame meiegi täita oma ülesannet nii hästi, kui me vähegi suudame, vaimustuse, rõõmu ja innuga.
3. Mida on tarvis selleks, et hea sõnumi kuulutamisega hakkama saada?
3 Tõsi küll, positiivse hoiaku säilitamine võib olla raske. Lisaks Jumala teenistusele on meil palju muid kohustusi, millest mõningad võivad meid füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnata. Enamalt jaolt suudame nende kohustustega siiski toime tulla ja samal ajal ka teenistusele küllaldaselt tähelepanu pöörata. Ometi võib see tähendada lakkamatut võitlust (Markuse 8:34). Jeesus rõhutas, et saavutused kristlikus elus nõuavad jõulisi pingutusi (Luuka 13:24).
4. Millist mõju võivad argielu mured avaldada meie usutegevusele?
4 Kuna teha on nii palju, võime aeg-ajalt tunda, et oleme koormatud või lausa mattunud kohustuste alla. „Argielu mured” võivad lämmatada vaimustuse ja hindamise teokraatliku tegevuse vastu (Luuka 21:34, 35, EP 97; Markuse 4:18, 19). Ebatäiusliku inimloomuse tõttu võime jätta maha „oma esimese armastuse” (Ilmutuse 2:1–4). Jehoova teenimise mõned küljed võivad mingil määral rutiinseks muutuda. Millist julgustust pakub Piibel, et võiksime oma vaimustust teenistuse vastu alal hoida?
Nagu „põletav tuli” meie südameis
5., 6. Kuidas suhtus apostel Paulus oma eesõigusesse teha kuulutustööd?
5 Teenistus, mille Jehoova meile on usaldanud, on liiga hinnaline, et seda millekski tavaliseks pidada. Apostel Paulus pidas hea sõnumi kuulutamist väga suureks eesõiguseks ega arvanud end selle vääriliseks. Ta ütles: „Minule, kõige vähemale kõigi pühade seast, on see arm antud paganate seas kuulutada Kristuse äraarvamatut rikkust ja selgeks teha, milline on selle saladuse korraldus, mis igavikest alates on olnud varjul Jumalas, kes kõik on loonud” (Efeslastele 3:8, 9).
6 Pauluse positiivne suhtumine teenistusse on meile suurepäraseks eeskujuks. Kirjas roomlastele märkis ta: „Siis olen ma omalt poolt valmis ka teile ... evangeeliumi kuulutama.” Ta ei häbenenud head sõnumit (Roomlastele 1:15, 16). Tal oli õige hoiak ning ta täitis oma teenistuskohustusi innukalt.
7. Millise hoiatuse annab Paulus kirjas roomlastele?
7 Apostel Paulus mõistis, et Jumala teenistusest tuleb olla vaimustuses, ja seepärast ergutas ta Rooma kristlasi: „Ärge olge viitsimatud hoolsuses; olge tulised vaimus; teenige Issandat!” (Roomlastele 12:11). Kreeka sõna, mis on tõlgitud siin väljendiga „viitsimatud olema”, edastab mõtte sellest, et ollakse ’loid, laisk’. Kuigi me ei pruugi Jumala teenistuses tegelikult viitsimatud olla, tuleb meil kõigil siiski olla valvsad tähele panema vähimaidki märke vaimsest loidusest. Kui me endal mõne sellise tundemärgi avastame, peaksime oma hoiakus vajalikke muudatusi tegema (Õpetussõnad 22:3).
8. a) Mis muutus „põletava tule” sarnaseks Jeremija südames ja miks? b) Mida me võime õppida Jeremija kogemusest?
8 Kui kaotame julguse, võib Jumala vaim meid aidata. Üksvahe kaotas prohvet Jeremija julguse ning kaalus prohvetiteenistuse lõpetamist. Ta koguni ütles Jehoova kohta: „Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel.” Kas see näitas, et Jeremija vaimne seisund jättis tõsiselt soovida? Ei. Jeremija tugev vaimsus, armastus Jehoova vastu ja vaimustus tõest ajendasid teda prohvetiteenistust jätkama. Ta ütles: „Siis oli [Jehoova sõna] mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-kontidesse! Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud!” (Jeremija 20:9). On loomulik, et Jumala ustavad teenijad aeg-ajalt julguse kaotavad. Ent kui nad temalt abi paluvad, vaatab ta nende südamesse ja annab neile heldelt oma püha vaimu – juhul, kui Jumala sõna on nende südames, nagu see oli Jeremija südames (Luuka 11:9–13; Apostlite teod 15:8).
„Ärge kustutage Vaimu!”
9. Mis võib takistada püha vaimu tegutsemist meie heaks?
9 Apostel Paulus ergutas tessalooniklasi: „Ärge kustutage Vaimu!” (1. Tessalooniklastele 5:19). Tõepoolest, teod ja hoiakud, mis ei ole kooskõlas jumalike põhimõtetega, võivad takistada püha vaimu tegutsemist meie heaks (Efeslastele 4:30). Tänapäeva kristlastele on antud ülesanne kuulutada head sõnumit. Me peame seda eesõigust endale suureks auks. Meid ei üllata see, et inimesed, kes ei tunne Jumalat, vaatavad meie kuulutustööle põlglikult. Kui aga kristlane jätab sihilikult hooletusse oma teenistuse, võib tagajärjeks olla see, et ta kustutab endas Jumala sütitava vaimu.
10. a) Kuidas võib kaasinimeste arvamus meid mõjutada? b) Millist ülevat suhtumist meie teenistusse väljendavad sõnad kirjakohas 2. Korintlastele 2:17?
10 Mõningatele, kes on väljaspool kristlikku kogudust, võib tunduda, et meie teenistus seisneb pelgalt kirjanduse jagamises. Teised võivad ekslikult arvata, et käime majast majja lihtsalt annetusi kogumas. Kui laseme inimeste negatiivsetel arvamustel oma hoiakut mõjutada, võib kannatada meie tõhusus teenistuses. Ärgem siis laskem end sellistest arvamustest kõigutada, vaid vaadakem oma teenistusele niisuguse pilguga, nagu Jehoova ja Jeesus seda teevad. Apostel Paulus väljendas seda ülevat suhtumist sõnadega: „Me ei ole nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad, vaid puhtast meelest, jah, otsekui Jumalast, me kõneleme Kristuses Jumala ees!” (2. Korintlastele 2:17).
11. Mis aitas esimestel kristlastel jääda innukateks isegi tagakiusamise ajal ning mida me peaksime nende eeskujul tegema?
11 Veidi aega pärast Jeesuse surma hakati Jeruusalemmas elavaid jüngreid taga kiusama. Neid ähvardati ja neil kästi kuulutamine lõpetada. Kuid nagu Piibel ütleb, nad „said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti” (Apostlite teod 4:17, 21, 31). Kui Paulus hiljem Timoteosele kirjutas, väljendas ta positiivset hoiakut, mida kristlased peaksid säilitama. Ta ütles: „Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu. Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest ega minust, tema vangist, vaid kannata kurja kaasa evangeeliumiga Jumala väge mööda” (2. Timoteosele 1:7, 8).
Mida me oma ligimestele võlgneme?
12. Mis on peamine põhjus, miks me head sõnumit kuulutame?
12 Et võiksime oma teenistusse õigesti suhtuda, peab meil olema õige ajend. Miks me kuulutame? Peamine põhjus selgub lauliku sõnadest: „Su vagad tänavad sind [Jehoovat]! Nemad kõnelevad sinu riigi auhiilgusest ja nad räägivad su vägevusest, et teada anda inimlastele tema vägevust ja tema riigi auhiilguse ilu!” (Laul 145:10–12). Jah, me kuulutame selleks, et Jehoovat avalikult kiita ja pühitseda tema nime kogu inimkonna ees. Isegi kui ainult vähesed meid kuulavad, toome päästesõnumit ustavalt kuulutades ikkagi kiitust Jehoovale.
13. Mis ajendab meid kaasinimestele päästelootust jagama?
13 Me kuulutame ka sellepärast, et me armastame inimesi ja tahame hoiduda veresüüst (Hesekiel 33:8; Markuse 6:34). Selle põhjusega on seotud ka Pauluse sõnad nende kohta, kes ei kuulu kristlikku kogudusse: „Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane” (Roomlastele 1:14). Paulus tundis, et ta võlgneb inimestele hea sõnumi kuulutamise, sest Jumala tahe on, et „kõik inimesed õndsaks saaksid” (1. Timoteosele 2:4). Meie tunneme oma ligimeste vastu samasugust armastust ja kohustust. Jehoova armastus inimsoo vastu ajendas teda saatma maa peale oma Poja meie eest surema (Johannese 3:16). See oli ülisuur ohver. Me jäljendame Jehoova armastust, kui kasutame oma aega ja jõudu selleks, et rääkida oma ligimestele head sõnumit päästest, mis rajaneb Jeesuse ohvril.
14. Kuidas kirjeldab Piibel maailma, mis on väljaspool kristlikku kogudust?
14 Jehoova tunnistajad suhtuvad kaasinimestesse kui kristliku vennaskonna võimalikesse liikmetesse. Me peame kuulutama julgelt, ent meie julgus ei ole vaenulik. On muidugi tõsi, et Piibel kasutab selle maailma kohta kõvasid väljendeid. Näiteks Paulus kasutas sõna „maailm” negatiivses tähenduses, kui ta kõneles „selle maailma tarkusest” ja „maailma himudest” (1. Korintlastele 3:19; Tiitusele 2:12). Samuti meenutas Paulus Efesose kristlastele, et nad olid vaimselt „surnud”, kui nad käisid „selle maailma ajastu järgi” (Efeslastele 2:1–3). Need ja teised sarnased ütlused on kooskõlas apostel Johannese sõnadega: „Kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19).
15. Kuidas me ei taha suhtuda neisse, kes ei kuulu kristlikku kogudusse, ja miks?
15 Pidagem aga meeles, et taolised väljendid viitavad Jumalast võõrdunud maailmale tervikuna, mitte üksikisikutele. Kristlastel ei ole õigust ennatlikult otsustada, millist vastukaja üksikisikud nende kuulutustööle osutavad. Neil ei ole alust kedagi sikuks nimetada. Meie võimuses ei ole öelda, millise otsuse Jeesus langetab, kui ta tuleb eraldama „lambaid” „sikkudest” (Matteuse 25:31–46). Jeesus on ametisse määratud kohtunik, mitte meie. Pealegi on kogemused näidanud, et ka kõige pahelisema eluviisiga inimesed võivad Piibli sõnumi vastu võtta, ennast muuta ja puhaste kommetega kristlasteks saada. Seepärast, ehkki me ei otsi selliste inimeste seltsi, ei kõhkle me rääkida neile kuningriigilootusest, kui võimalus avaneb. Pühakiri räägib mõningatest inimestest, kes, olles uskmatud, olid siiski „igavese elu suhtes õigesti meelestatud” ja said lõpuks usklikeks (Apostlite teod 13:48, UM). Me ei tea, kes on selles suhtes õigesti meelestatud, enne kui oleme andnud tunnistust ja teinud seda võib-olla palju kordi. Seepärast suhtugem neisse, kes pole veel päästesõnumit vastu võtnud, „tasase meelega” ja „aupaklikult”, ning lootkem, et mõned neist siiski veel osutavad elutoovale sõnumile positiivset vastukaja (2. Timoteosele 2:25; 1. Peetruse 3:16, EP 97).
16. Mis on üks põhjus, miks me tahame arendada „õpetamiskunsti”?
16 Kui arendame õpetamisoskust, kasvab ka meie innukus kuulutada head sõnumit. Näiteks ei pruugi mingi põnev sportlik või muud laadi mäng pakkuda huvi inimesele, kes ei oska seda mängida. Seevastu hea mängija naudib seda. Samuti toob teenistus kristlasele rohkem rõõmu siis, kui ta arendab „õpetamiskunsti” (2. Timoteosele 4:2; Tiitusele 1:9; UM). Paulus andis Timoteosele nõu: „Püüa hoolega osutuda kõlbavaks Jumalale kui töötegija, kellel pole tarvis häbeneda, kes tõesõna jagab õieti” (2. Timoteosele 2:15). Kuidas me võime oma õpetamisoskust parandada?
17. Kuidas me saame kasvatada himu piibliliste teadmiste järele ja kuidas võivad need teadmised meile teenistuses kasuks tulla?
17 Üks viis on pidevalt täpseid teadmisi omandada. Apostel Peetrus innustab: „Himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks” (1. Peetruse 2:2). Terve imik himustab piima instinktiivselt. Ent kristlasel on võib olla tarvis kasvatada oma himu piibliliste teadmiste järele. Ta saab seda teha, arendades häid uurimis- ja lugemisharjumusi (Õpetussõnad 2:1–6). Kui tahame oskuslikeks Jumala Sõna õpetajateks saada, tuleb meil pingutada ja näidata üles enesedistsipliini, ent see vaev tasub ennast ära. Jumala Sõna uurimine pakub rõõmu, mis teeb meid tuliseks Jumala vaimus, innukaks jagama teistelegi seda, mida ise oleme õppinud.
18. Kuidas võivad kristlikud koosolekud aidata meil jagada tõesõna õigesti?
18 Kristlikud koosolekud etendavad samuti tähtsat rolli selles, et oskaksime Jumala Sõna hästi kasutada. Kui kõnede ja muude piibliteemaliste arutelude käigus loetakse ette pühakirjatekste, on kasulik neid oma Piiblist jälgida. On tark pöörata hoolsalt tähelepanu koosoleku programmile, sealhulgas nendele osadele, mis puudutavad otseselt kuulutustööd. Kunagi ei tohiks alahinnata demonstratsioonide väärtust ega lasta mõtetel nende ajal uitama minna. Jällegi läheb tarvis enesedistsipliini ja keskendumist (1. Timoteosele 4:16). Kristlikud koosolekud kinnitavad meie usku, aitavad meil himustada Jumala Sõna ja olla hea sõnumi innukad kuulutajad.
Me võime arvestada Jehoova abiga
19. Miks on tähtis osaleda kuulutustöös regulaarselt?
19 Kristlased, kes on „tulised Vaimus” ja kes innukalt kuulutavad head sõnumit, püüavad osaleda teenistuses regulaarselt (Efeslastele 5:15, 16). Tõsi, inimeste olud on erisugused ja kõik ei saa selles elupäästvas töös ühepalju osaleda (Galaatlastele 6:4, 5). Kuid teenistuses veedetud ajahulgast on ehk tähtsamgi hoopis see, kui sageli me oma lootusest teistele räägime (2. Timoteosele 4:1, 2). Mida rohkem me kuulutame, seda enam hakkame mõistma selle töö pakilisust (Roomlastele 10:14, 15). Ja kui me regulaarselt käime vestlemas siiraste inimestega, kes ohkavad ja ägavad lootust nägemata, muutume osavõtlikumaks ning kaastundlikumaks (Hesekiel 9:4; Roomlastele 8:22).
20., 21. a) Millist tööd meil ikka veel tuleb teha? b) Kuidas Jehoova meie tegevust toetab?
20 Jehoova on usaldanud meie kätte hea sõnumi. See on esimene ülesanne, mille ta meile kui oma „kaastöölistele” on andnud (1. Korintlastele 3:6–9). Täis indu, püüame täita seda Jumalalt saadud kohustust kogu hingest, nii hästi kui me vähegi suudame (Markuse 12:30; Roomlastele 12:1). Maailmas on ikka veel palju õigesti meelestatud inimesi, kes tunnevad nälga tõe järele. Tööd on veel palju, ent kui täidame oma ametit õigesti, võime arvestada Jehoova abiga (2. Timoteosele 4:5).
21 Jehoova annab meile oma vaimu ning ta on varustanud meid „Vaimu mõõga” ehk Jumala Sõnaga. Jumala abiga võime avada suu, et „julgesti kuulutada evangeeliumi saladust” (Efeslastele 6:17–20). Pidagu meiegi puhul paika apostel Pauluse sõnad Tessaloonika kristlastele: „Meie evangeelium ei tulnud teie juurde mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega” (1. Tessalooniklastele 1:5). Jah, kuulutagem head sõnumit innukalt!
Kokkuvõtteks
• Kuidas võivad elumured mõjutada meie innukust teenistuses?
• Mis mõttes peaks soov kuulutada head sõnumit olema nagu „põletav tuli” meie südameis?
• Millisel negatiivsel viisil ei tohiks me oma teenistusse suhtuma hakata?
• Kuidas me peaksime suhtuma neisse, kes ei jaga meie uskumusi?
• Kuidas Jehoova aitab meil säilitada innukust kuulutustöös?
[Pildid lk 9]
Kristlased ilmutavad samasugust innukust nagu Paulus ja Jeremija
[Pildid lk 10]
Me kuulutame innukalt, sest armastame Jumalat ja ligimest