Ülestõusmine

Definitsioon: A·naʹsta·sis, kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „ülestõusmine”, tähendab sõna-sõnalt „uuesti püsti tõusmist” ja viitab surnuist ülestõusmisele. Pühakirjas kasutatakse korduvalt täielikumat väljendit „surnute (surnuist) ülestõusmine”. (Matt. 22:31; Ap. t. 4:2; 1. Kor. 15:12) See on heebrea keeles teḥi·jatʹ ham·me·timʹ, mis tähendab „surnute taaselustamist”. (Matt. 22:23, NW viidetega Piibli allmärkus) Ülestõusmises taastatakse inimese elumuster, nagu see on säilinud Jumala mälestuses. Olenevalt Jumala tahtest iga konkreetse inimese suhtes antakse talle kas lihalik või vaimne keha, kuid ta on seesama isik, see tähendab, tal on sama isiksus ja mälu, mis tal olid enne surma. Surnute ülestõusmise korraldus on Jehoova ärateenimata headuse erakordne väljendus; see näitab tema tarkust ja väge ning selle kaudu viiakse täide tema esialgne eesmärk maa suhtes.

Kas ülestõusmine seisneb mittemateriaalse hinge taasühinemises füüsilise kehaga?

Et see nii saaks olla, peaks inimesel loomulikult olema mittemateriaalne hing, mis saab füüsilisest kehast eraldi olla. Piibel seda ei õpeta. See käsitus võeti üle kreeka filosoofiast. Piibli õpetus hinge kohta on ära toodud lehekülgedel 79—81. Tõendeid selle kohta, kust ristiusumaailma usk mittemateriaalse hinge surematusse pärineb, vaata lehekülgedelt 82, 83.

Kas Jeesus äratati üles lihaliku kehaga ja kas tal on nüüd taevas lihalik keha?

1. Peetr. 3:18: „On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, õige ülekohtuste eest, et ta meid juhiks Jumala juurde, kui ta küll surmati liha poolest, kuid elavaks tehti vaimu poolest [„vaimu läbi”, UT].” (Surnuist üles tõustes sai Jeesus vaimse keha. Kreekakeelses tekstis on sõnad „liha” ja „vaim” üksteisele vastandatud ning mõlemad on daativis; niisiis kui tõlkija kasutab selle sõna edasiandmiseks väljendit „vaimu läbi”, siis peaks ta järjekindluse pärast ütlema ka „liha läbi”, või kui ta kasutab vormi „liha poolest”, siis peaks ta ka ütlema „vaimu poolest”.)

Ap. t. 10:40, 41: „Selle [Jeesuse Kristuse] on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on teda lasknud saada ilmsiks, mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile.” (Miks teised teda ei näinud? Seepärast, et ta oli vaimolevus, ja kui ta enda nähtavaks muutmiseks endale lihalikke kehasid võttis, nagu inglid seda minevikus olid teinud, tegi ta seda ainult teatud tunnistajate juuresolekul.)

1. Kor. 15:45: „Nõnda on ka kirjutatud: ’Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.’ Viimne Aadam [Jeesus Kristus, kes oli sama täiuslik nagu Aadam, kui ta loodi] sai vaimuks, kes elustab.”

Kuidas mõista teksti Luuka 24:36—39, kui pidada silmas keha, millega Jeesus üles äratati?

Luuka 24:36—39: „Kui nad [jüngrid] seda rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: ’Rahu olgu teile!’ Nemad kohkusid ja lõid kartma ning arvasid vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: ’Miks te olete nii väga ehmunud? Ja mispärast tõuseb niisuguseid mõtteid teie südamest? Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!’ ”

Inimesed ei saa vaime näha, ja seepärast arvasid jüngrid ilmselt, et nad näevad viirastust või nägemust. (Võrdle Markuse 6:49, 50.) Jeesus kinnitas neile, et ta ei ole viirastus; nad võisid näha tema lihalikku keha ning teda katsuda ja kompida tema luid; ta ka sõi nende juuresolekul. Samamoodi olid ka inglid minevikus materialiseerunud, et inimesed neid näeksid; nad olid söönud ning mõned olid isegi abiellunud ja lapsi soetanud. (1. Moos. 6:4; 19:1—3) Pärast ülestõusmist ei ilmunud Jeesus iga kord ühes ja samas lihalikus kehas (võib-olla selleks, et nende mõistusesse kinnituks teadmine, et ta on tõesti vaimolevus) ning seepärast ei tundnud isegi tema lähedased kaaslased teda kohe ära. (Joh. 20:14, 15; 21:4—7) Kuid sellega, et ta neile erisugustes materialiseerunud kehades korduvalt ilmus ning ütles ja tegi midagi sellist, mida nad said seostada selle Jeesusega, keda nad tundsid, kinnitas ta nende usku, et ta tõesti on surnuist üles tõusnud.

Kui jüngrid oleksid tegelikult näinud Jeesust selle kehaga, mis tal nüüd taevas on, siis ei oleks Paulus hiljem viidanud aussetõstetud Kristusele kui Jumala „olemuse kujule”, sest Jumal on Vaim ega ole kunagi lihalikus kehas olnud. — Heebr. 1:3; võrdle 1. Timoteosele 6:16.

Kui me loeme lugusid Jeesuse ülestõusmisele järgnenud ilmumistest, siis aitab meil neid õigesti mõista see, kui peame meeles tekste 1. Peetruse 3:18 ja 1. Korintlastele 15:45, mida on tsiteeritud leheküljel 427.

Vaata ka lk. 104, 105 peateema „Jeesus Kristus” alt.

Kes äratatakse üles elama taevas koos Kristusega ja mida nad seal teevad?

Luuka 12:32: „Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isa on heaks arvanud anda teile kuningriigi!” (Meie kursiiv.) (Selle hulka ei kuulu kõik, kes on näidanud üles usku; see arv on piiratud. Nad on taevas teatud eesmärgil.)

Ilm. 20:4, 6: „Ma nägin aujärgi ja neid, kes nendel istusid; ja kohus anti nende kätte. ... Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes temaga need tuhat aastat.”

Vaata ka lk. 363—370 peateema „Taevas” alt.

Kas neil, kes äratatakse üles taevasele elule, on lõpuks kirkad füüsilised kehad?

Fil. 3:20, 21, UT: ’Issand Jeesus Kristus muudab meie alanduse ihu oma kirkuse [„aulise”, NW] ihu taoliseks väe toimel.’ (Kas see tähendab, et nende lihalik keha muudetakse taevas lõpuks kirkaks? Või tähendab see, et alama lihaliku keha asemel saavad nad taevasele elule üles tõustes kirka vaimse keha? Laseme sellele küsimusele vastata alljärgneval kirjakohal.)

1. Kor. 15:40, 42—44, 47—50: „On taevalikke ihusid ja maiseid ihusid; aga teistsugune on taevalike auhiilgus ja teistsugune maiste auhiilgus. Nõnda on ka surnute ülestõusmine. ... Maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. ... Esimene inimene [Aadam] oli maast, muldne, teine inimene [Jeesus Kristus] on taevast. Milline on muldne, sellised on ka muldsed; ja milline on taevane, sellised on ka taevased. Ja otse nõnda nagu me oleme kandnud muldse inimese kuju, nõnda me kanname kord ka taevast kuju. Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki.” (Siin ei viita miski kahte liiki kehade segunemisele või lihaliku kehaga taevasse minemisele.)

Kuidas Jeesus näitas, mida ülestõusmine inimkonnale üldiselt tähendab?

Joh. 11:11, 14—44: „[Jeesus ütles oma jüngritele:] ’Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!’ ... Jeesus ütles neile lausa: ’Laatsarus on surnud ... ’ Kui nüüd Jeesus tuli, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud. ... Jeesus ütles temale [Laatsaruse õele Martale]: ’Mina olen ülestõusmine ja elu ... ’ Ta [hüüdis] suure häälega: ’Laatsarus, tule välja!’ Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile: ’Päästke ta lahti ja laske ta minna!’ ” (Kui Jeesus oleks kutsunud Laatsaruse tagasi mingisuguse teise elu õndsusest, siis poleks see olnud mingi heategu. Tegelikult oli see, et Jeesus äratas Laatsaruse elutust seisundist üles, heategu nii temale kui ka tema õdedele. Laatsarus sai jälle elavaks inimeseks.)

Mark. 5:35—42: „Mõned [tulid] kogudusekoja ülema perest ja ütlesid: ’Su tütar on surnud, mis sa õpetajat veel tülitad?’ Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles kogudusekoja ülemale: ’Ära karda, usu vaid!’ ... Ta [võtab] enesega lapse isa ja ema ja enese juures olijad ja läheb sisse sinna, kus laps maas oli. Ja lapse käest kinni hakates ütleb ta temale: ’Talitaa kuum!’ see on tõlgitult: neitsike, ma ütlen sulle, tõuse üles! Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis; ta oli juba kaksteist aastat vana. Ja nad ehmusid üliväga.” (Kui Kristuse tuhandeaastase valitsuse ajal toimub maa peal üleüldine ülestõusmine, on miljonid lapsevanemad ja nende järeltulijad kahtlemata ülirõõmsad, kui nad uuesti kokku saavad.)

Milline väljavaade on neil, kes äratatakse üles eluks maa peal?

Luuka 23:43, NW: „Tõesti ma ütlen sulle täna, minuga sa oled paradiisis.” (Kuningas Kristuse valitsuse all muudetakse kogu maa paradiisiks.)

Ilm. 20:12, 13: „Ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. ... Igaühele mõisteti kohut tema tegude järgi.” (Raamatute avamine viitab ilmselt ajale, mil inimestele õpetatakse Jumala tahet, nagu öeldakse ka tekstis Jesaja 26:9. See, et avati „eluraamat”, näitab, et nende nimed, kes selle õpetuse vastu võtavad, võidakse sellesse eluraamatusse kirja panna. Neil on väljavaade igavesele elule inimlikus täiuslikkuses.)

Vaata ka lk. 181—186 peateema „Kuningriik” alt.

Kas mõned äratatakse üles lihtsalt selleks, et neile kohtuotsus kuulutada ja nad seejärel teise surma saata?

Kuidas mõista teksti Johannese 5:28, 29? Selles öeldakse: „Kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, NW], kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise [„kohtumõistmise”, NW] ülestõusmiseks.” Seda, mida Jeesus siin ütles, peab mõistma selle ilmutuse valguses, mille ta hiljem Johannesele andis. (Vaata Ilmutuse 20:12, 13, mida on tsiteeritud leheküljel 430.) Nii neile, kes on varem teinud head, kui ka neile, kes on varem teinud halba, ’mõistetakse kohut nende tegude järgi’. Milliste tegude järgi? Kui me väidame, et inimesed mõistetakse hukka nende möödunud elu jooksul sooritatud tegude alusel, siis ei oleks see kooskõlas sellega, mida öeldakse tekstis Roomlastele 6:7: „Kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.” Pealegi oleks täiesti mõttetu äratada inimesi üles lihtsalt selleks, et nad siis jälle hävitada. Seega osutas Jeesus tekstis Johannese 5:28, 29a eelseisvale ülestõusmisele ning seejärel, 29. salmi teises osas, mainis ta lõpptulemust, mis saabub pärast seda, kui nad on viidud inimliku täiuslikkuseni ja kui nende üle siis kohut mõistetakse.

Mida näitab Ilmutuse 20:4—6 nende kohta, kes maa peale üles äratatakse?

Ilm. 20:4—6: „Ma nägin aujärgi ja neid, kes nendel istusid; ja kohus anti nende kätte; ja ma nägin nende hingi, kelle pead olid ära raiutud Jeesuse tunnistuse ja Jumala sõna pärast ... Ja nad virgusid ellu usus ja valitsesid kuninglikult ühes Kristusega tuhat aastat. Aga muud surnud ei elustunud mitte, kuni need tuhat aastat otsa saavad. See on esimene ülestõusmine. Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes Temaga need tuhat aastat.”

Lause „Aga muud surnud ei elustunud mitte, kuni need tuhat aastat otsa saavad” on tõlgetes NW ja Mo pandud sulgudesse, et aidata lugejal sulgudele eelnevat ja järgnevat osa omavahel siduda. Nagu selgesti öeldakse, ei saa „muud surnud” osa esimesest ülestõusmisest. Esimene ülestõusmine on neile, kes valitsevad koos Kristusega tuhat aastat. Kas see tähendab, et kogu inimkonnast ei ole keegi teine nende tuhande aasta kestel elus peale nende, kes taevas koos Kristusega valitsevad? Ei, sest kui see oleks nii, siis tähendaks see, et ei oleks olemas kedagi, kelle heaks nad preestritena teenivad, ning et nende valitsemispiirkonnaks oleks tühi maakera.

Kes need „muud surnud” siis on? Need on kõik need inimesed, kes surid Aadama patu tagajärjel, ja need, kes küll suures viletsuses jäid ellu või kes sünnivad tuhandeaastase valitsuse ajal, kuid kes siiski peavad vabanema Aadama patu surmatoova mõju alt. — Võrdle Efeslastele 2:1.

Mis mõttes nad ’ei elustu’ enne kui tuhat aastat otsa saavad? See ei tähenda nende ülestõusmist. See ’elustumine’ hõlmab palju enamat kui ainult inimesena eksisteerimist. See tähendab jõudmist inimliku täiuslikkuseni, mis on vaba kõigist Aadama patu mõjudest. Pane tähele, et salmis 5 viidatakse sellele vahetult pärast eelmise salmi ütlust, et need, kes on taevas, „virgusid ellu”. Nende puhul tähendab see elu, mis on vaba kõigist patu mõjudest; neil on isegi eriline eesõigus saada surematus. (1. Kor. 15:54) „Muude surnute” puhul peab see niisiis tähendama elu inimlikus täiuses selle kõige sügavamas tähenduses.

Kes saavad osa maisest ülestõusmisest?

Joh. 5:28, 29: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, NW], kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja.” (Kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „mälestushauad”, ei ole mitmus sõnast taʹphos [haud, individuaalne matmispaik] või haiʹdēs [haud, surnud inimkonna ühine haud], vaid on mitmuse daativi vorm sõnast mnē·meiʹon [mäletamine, mälestushaud]. See rõhutab surnud inimese meelespidamist. Ülestõusmist ja igavese elu võimalust ei saa mitte need, kelle mälestus nende andestamatute pattude pärast on Gehennas kustunud, vaid need, kes on Jumala mälestuses. — Matt. 10:28; Mark. 3:29; Heebr. 10:26; Mal. 3:16.)

Ap. t. 24:15: „Mul on see lootus Jumala peale, ... et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” (Üles äratatakse nii need, kes elasid kooskõlas Jumala õiglaste teedega, kui ka need inimesed, kes teadmatusest elasid ülekohtuselt. Piibel ei vasta kõigile meie küsimustele selle kohta, kes konkreetselt üles äratatakse ja kes mitte. Aga me võime olla kindlad, et Jumal, kes teab kõiki asjaolusid, toimib erapooletult. Tema õigluse juurde kuulub halastus, mis ei lähe kunagi vastuollu tema õiglaste põhimõtetega. Võrdle 1. Moosese 18:25.)

Ilm. 20:13, 14: „Meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid, ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald heideti tulejärve! See on teine surm, tulejärv.” (Niisiis äratatakse üles need, kelle surm oli tingitud Aadama patust, olid nad siis varjul meres või Hadeses, surnud inimkonna ühises maises hauas.)

Vaata ka peateemat „Pääste”.

Kui surnuist äratatakse üles miljardid inimesed, kuhu nad siis kõik elama mahuvad?

Ühe väga julge arvestuse kohaselt on maa peal üldse kokku elanud 20 miljardit inimest. Nagu me nägime, ei äratata neid kõiki üles. Aga isegi kui oletada, et nad äratatakse kõik üles, on neil siiski küllaldaselt ruumi. Maakeral on praegu maismaapinda ligikaudu 147,6 miljonit ruutkilomeetrit. Kui pool sellest jätta muuks otstarbeks, siis jääks ikkagi iga inimese kohta maad pisut alla 0,37 hektari, mis võib toota toitu rohkemgi kui tarvis. Praeguse toiduainete puuduse põhjuseks ei ole kaugeltki mitte see, et maa ei suudaks küllaldaselt toitu anda, vaid hoopis poliitiline rivaalitsemine ja kasumiahnus.

Vaata ka lk. 212 peateema „Maa” alt.