Kristlus levib Väike-Aasiasse

ESIMESEL sajandil oli Väike-Aasias (peamiselt tänapäeva Türgi aladel) palju õitsvaid kristlikke kogudusi. Suurel hulgal juute ja paganaid võttis kristliku sõnumi vastu. Ühes piiblileksikonis öeldakse: „Süüria ja Palestiina kõrval oli just Väike-Aasia koht, kus kristliku liikumise edusammud olid kõige varajasemad ja ulatuslikumad.”

Kristluse levikust selles regioonis saame parema pildi, kui liidame kokku eri allikates sisalduva teabe. Vaadakem siis, mida kasulikku on meil saadaolevast teabest ammutada.

Esimesed kristlased Väike-Aasias

Esimene tähelepanuväärne sündmus kristluse levikus Väike-Aasiasse toimus 33. aasta nelipühil, kui Jeruusalemma oli kokku tulnud paljukeelne rahvas, sealhulgas diasporaa juudid (juudid, kes elasid väljaspool Palestiinat) ja juudi proselüüdid. Jeesuse apostlid kuulutasid neile kohalerännanutele head sõnumit. Ajaloojutustuses öeldakse, et need eri keeli rääkivad inimesed olid tulnud Kapadookiast, Pontosest, Aasia piirkonnasta, Früügiast ja Pamfüüliast – aladelt, mis moodustasid suure osa Väike-Aasiast. Umbes 3000 kuulajat võttis kristliku sõnumi vastu ja nad ristiti. Koju naastes viisid nad vastleitud usu endaga ühes (Apostlite teod 2:5–11, 41).

Edasi informeerib Piibel meid apostel Pauluse misjonireisidest Väike-Aasiasse. Esimesel reisil, mis jääb umbes aastatesse 47/48, sõitis Paulus koos kaaslastega meritsi Küproselt Väike-Aasiasse ja maabus Pamfüülias Perges. Sisemaalinnas Pisiidia Antiookias äratas nende edukas kuulutustöö juutides kadedust ja vastuseisu. Kui Paulus suundus kagu poole Ikoonioni, kihutasid sealsed juudid rahvast üles jõhkrustele misjonäride vastu. Lähedalasuva Lüstra linna kergesti ülesköetavad elanikud kuulutasid algul Pauluse jumalaks. Ent kui jõudsid kohale Antiookia ja Ikoonioni juutidest vastased, hakkas kohalik rahvas Paulust kividega viskama ja jättis ta maha, arvates, et ta on surnud! Pärast seda vahejuhtumit võtsid Paulus ja Barnabas reisisihiks Derbe Rooma Galaatia provintsis, kus kõneldi lükaoonia keelt. Seal organiseeriti kogudused ja määrati ametisse kogudusevanemad. Niisiis võib näha, et 15 aastat pärast 33. aasta nelipühi oli kristlus Väike-Aasias korralikult kanda kinnitanud (Apostlite teod 13:13–14:26).

Teisel reisil aastatel 49–52 suundus Paulus koos kaaslastega maitsi Lüstrasse, läbides tõenäoliselt oma koduterritooriumi Tarsose Kiliikias. Külastanud taas Lüstra vendi ja liikunud edasi põhja poole, üritas Paulus ’sõna rääkida’ Bitüünia ja Aasia provintsides, kuid püha vaim keelas tal seda tegemast. Neil aladel pidi evangeeliumi kuulutatama hiljem. Selle asemel juhatas Jumal Pauluse Väike-Aasia loodeosa kaudu rannikul asuvasse Troasse. Seal sai Paulus nägemuse, mis suunas ta Euroopasse head sõnumit kuulutama (Apostlite teod 16:1–12; 22:3).

Kolmanda misjonireisi käigus aastatel 52–56 liikus Paulus taas läbi Väike-Aasia ja jõudis Efesosse, tähtsasse sadamalinna Aasias. Ta oli seal juba peatunud tagasiteel teiselt misjonireisilt. Selles linnas tegutses aktiivselt rühm kristlasi ning Paulus koos kaaslastega jäi nende juurde umbes kolmeks aastaks. Seda ajavahemikku märgistas hulk raskusi ja ohte, nende hulgas ka möll, mille korraldasid Efesose hõbesepad oma tulusa usulise äritegevuse kaitseks (Apostlite teod 18:19–26; 19:1, 8–41; 20:31).

Misjonitööl tugipunktiga Efesoses olid ilmselt kaugeleulatuvad tulemused. Kirjakoht Apostlite teod 19:10 teatab: „Kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda sõna.”

Tegevuse laienemine Väike-Aasias

Efesoses viibimise lõpupoole kirjutas Paulus korintlastele: „Aasia kogudused tervitavad teid” (1. Korintlastele 16:19). Millistest kogudustest Paulus rääkis? Arvatavasti mõtles ta nende all Kolossa, Laodikea ja Hierapolise kogudust (Koloslastele 4:12–16). Raamatus „Paul–His Story” täheldatakse: „Tundub olevat loogiline, et Smürna, Pergamoni, Sardese ja Filadelfia koguduse rajamine algatati tänu Efesosest lähtunud misjonitegevusele. ... Kõik need kogudused asusid 192 kilomeetri raadiuses Efesosest ning olid ühendatud suurepärase teedevõrguga.”

Niisiis, paarkümmend aastat pärast 33. aasta nelipühi oli Väike-Aasia lõuna- ja lääneosas terve hulk kristlikke kogudusi. Kuidas oli lugu selle piirkonna muude paikadega?

Peetruse kirjade saajad

Apostel Peetrus kirjutas oma esimese inspireeritud kirja mõni aasta hiljem, umbes aastatel 62–64. Ta läkitas need Pontose, Galaatia, Kapadookia, Aasia ja Bitüünia kristlastele. Peetruse kirjast selgub, et tõenäoliselt olid neil aladel kristlikud kogudused, sest kogudusevanemaid kutsuti üles ’hoidma karja’. Millal olid need kogudused rajatud? (1. Peetruse 1:1; 5:1–3.)

Mõningatel aladel, kus Peetruse kirjade adressaadid elasid, näiteks Aasias ja Galaatias, oli evangeeliumi kuulutanud Paulus. Ent Kapadookia ja Bitüüniani polnud ta jõudnud. Piiblis ei räägita sellest, kuidas kristlus neisse regioonidesse jõudis, kuid see võis toimuda nende juutide või proselüütide vahendusel, kes viibisid 33. aasta nelipühil Jeruusalemmas ja hiljem kodupaika naasid. Igal juhul on ilmne, et umbes 30 aastat pärast nelipühi, kui Peetrus oma kirjad kirjutas, olid kogudused „levinud kõikjale Väike-Aasias”, nagu üks õpetlane seda märgib.

Ilmutusraamatu seitse kogudust

Juutide mäss roomlaste vastu viis Jeruusalemma hävitamiseni aastal 70. Võib-olla jõudsid mõningad Juudamaa kristlased lõpuks välja Väike-Aasiasse.b

Esimese sajandi lõpupoole läkitas Jeesus Kristus apostel Johannese vahendusel kirjad seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Need Efesose, Smürna, Pergamoni, Tüatiira, Sardese, Filadelfia ja Laodikea kogudusele saadetud kirjad annavad teada, et selles Väike-Aasia piirkonnas varitsesid tol ajal kristlasi mitmesugused ohud, nagu ebamoraalsus, sektantlus ja usutaganemine (Ilmutuse 1:9, 11; 2:14, 15, 20).

Tagasihoidlik, südamesttulev teenistus

Kahtlemata ei piirdunud kristluse levik esimesel sajandil vaid sellega, mida võime lugeda Apostlite tegude raamatust. Selles kirjeldatud sündmustega olid seotud tuntud apostlid Peetrus ja Paulus, ent mujal tegi kuulutustööd teadmata hulgal teisi inimesi. Väike-Aasia sündmused kinnitavad, et algkristlased järgisid hoolsalt Jeesuse käsku „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad” (Matteuse 28:19, 20).

Samuti tänapäeval teab rahvusvaheline vennaskond Jehoova tunnistajate ustavatest tegudest kogu maailmas üpris väikest osa. Nii nagu enamik ustavatest evangeeliumikuulutajatest esimese sajandi Väike-Aasias, on ka valdav osa nüüdisaja kuulutajatest rohkemal või vähemal määral anonüümsed. Ometi elavad ka nemad sisukat ja tasutoovat elu ning kogevad sügavat rahulolu teadmisest, et nad annavad kuulekalt oma osa, et teisedki võiksid saada päästetud (1. Timoteosele 2:3–6).

[Allmärkused]

[Kast lk 11]

ALGKRISTLASED BITÜÜNIAS JA PONTOSES

Bitüünia ja Pontose ühendprovints asus Väike-Aasias Musta mere rannikul. Selle provintsi igapäevasest elust on palju teada tänu kirjadele, mida kirjutas Rooma keiser Traianusele riigiametnik Plinius Noorem.

Umbes 50 aastat pärast seda, kui Peetruse kirjad ringlesid selle piirkonna kogudustes, küsis Plinius Traianuselt nõu kristlaste kohtlemise kohta. „Ma ei ole kristlaste ülekuulamise juures viibinud ega tea, kui rangelt neid tavapäraselt karistatakse,” kirjutas Plinius. „Kohtu ette tuuakse üsnagi palju igast east ja seisusest inimesi, mehi ja naisi, ning tõenäoliselt nii see ka jätkub. Kokkupuude selle põlastusväärse sektiga ei nakata mitte ainult linnu, vaid ka külasid ja maapiirkondi.”

[Joonis/kaart lk 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PAULUSE REISID

Esimene misjonireis

KÜPROS

PAMFÜÜLIA

Perge

Antiookia (Pisiidias)

Ikoonion

Lüstra

Derbe

Teine misjonireis

KILIIKIA

Tarsos

Derbe

Lüstra

Ikoonion

Antiookia (Pisiidias)

FRÜÜGIA

GALAATIA

Troas

Kolmas misjonireis

KILIIKIA

Tarsos

Derbe

Lüstra

Ikoonion

Antiookia (Pisiidias)

Efesos

AASIA

Troas

[Seitse kogudust]

Pergamon

Tüatiira

Sardes

Smürna

Efesos

Filadelfia

Laodikea

[Teised kohanimed]

Hierapolis

Kolossa

LÜÜKIA

BITÜÜNIA

PONTOS

KAPADOOKIA

[Pilt lk 9]

Antiookia

[Pilt lk 9]

Troas

[Allikaviide]

© 2003 BiblePlaces.com

[Pilt lk 10]

Teater Efesoses (Apostlite teod 19:29)

[Pilt lk 10]

Zeusi altari jalam Pergamonis. Selle linna kristlased elasid „seal, kus on saatana aujärg” (Ilmutuse 2:13)

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.