Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva, andis ta neile elupaigaks kauni aia, kus neile tagas toidu lopsakas taimestik koos viljakandvate puudega. Keelatud oli süüa vaid ühest puust – „hea ja kurja tundmise puust”. Kuna Aadamale ja Eevale oli antud tahtevabadus, võisid nad valida kas Jumalale kuuletumise või mittekuuletumise. Siiski hoiatati Aadamat: „Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 1:29; 2:17).

Mõistlik piirang

See ainus piirang ei valmistanud raskusi – Aadam ja Eeva võisid süüa kõigist teistest aia puudest (1. Moosese 2:16). Pealegi ei antud selle piiranguga mõista, nagu oleks sel abielupaaril kohatuid kalduvusi, ka ei röövinud see neilt nende väärikust. Juhul, kui neil oleks ära keelatud sellised jõledused nagu seksuaalvahekord loomaga või mõrvamine, oleks võinud väita, et täiuslikele inimestele olid omased teatud kurjad kalduvused, mida oli tarvis vaos hoida. Seevastu söömine oli loomulik ja kohane toiming.

Kas selleks keelatud viljaks olid seksuaalsuhted, nagu on väidetud? Pühakiri ei toeta seda seisukohta mitte mingil moel. Esiteks, ajal kui Jumal selle piirangu teatavaks tegi ning ilmselt ka mõnda aega pärast seda oli Aadam üksi (1. Moosese 2:23). Teiseks, Jumal ütles Aadamale ja Eevale: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa” (1. Moosese 1:28). Kindlasti ei oleks ta käskinud neil enda antud seadust rikkuda, et neid siis selle eest surma mõista! (1. Johannese 4:8.) Kolmandaks, kõigepealt sõi sellest viljast Eeva, alles hiljem andis ta seda oma mehele Aadamale (1. Moosese 3:6). On ilmselge, et seksuaalsuhted polnud selleks viljaks.

Püüd saada moraalselt sõltumatuks

Tundmise puu oli sõnasõnaline puu. Ent see esindas Jumala kui Valitseja õigust otsustada, mis on tema inimloodutele hea ja mis on halb. Seega polnud sellest puust söömine mitte lihtsalt vargusakt – Jumalale kuuluva võtmine –, vaid ka jultunud üritus saada moraalne sõltumatus ehk enesemääramisõigus. Arvestada tuleb ka seda, et pärast valetamist Eevale, et kui nad mehega seda vilja söövad, siis nad kindlasti mitte ei sure, väitis Saatan: „Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja” (1. Moosese 3:4, 5).

Kuulutades endid sõltumatuks, rikkusid Aadam ja Eeva oma suhted Jehoovaga parandamatult ning nende organismi geneetiline ülesehitus sai patu pitseri. Tõsi küll, nad elasid veel sadu aastaid, ent otsekui puu küljest eemaldatud oksal, algas nende suremisprotsess päevast, mil nad patustasid (1. Moosese 5:5). Lisaks tajusid nad esmakordselt sisemise harmoonia puudumist. Nad tundsid, et nad on alasti, ning püüdsid end Jumala eest peita (1. Moosese 3:7, 8). Ka valdas neid süütunne, ebakindlus ja häbi. Kuna südametunnistus süüdistas neid patustamises, oli patt pööranud nende siseelu põhjalikult segamini.