Kui ta nii arvas, siis ta igatahes eksis. Ja kui nad Aadamaga Kaini üles kasvatades sellest ka temale rääkisid, võis juhtuda, et Kainis tõstis pead kohatu uhkus. Peagi tõi Eeva ilmale oma teise poja, kuid tema kohta ta midagi ülistavat ei öelnud. Nad panid poisile nimeks Aabel, mis võib tähendada „hingeõhk” või „tühisus” (1. Moosese 4:2). Kas selline nimevalik näitab, et Aabeli suhtes olid neil väiksemad ootused kui Kaini suhtes? Me võime seda vaid oletada.

Ilmselt õpetas Aadam oma poegi erisuguseid töid tegema, et nad suudaksid tulevikus oma pere eest hoolitseda. Kainist sai põllumees, Aabelist aga karjapidaja.

Kindlasti võttis Aabel aega, et vaimsete asjade üle mõtteid mõlgutada. Kujutle teda hoolitsemas oma karja eest. Karjakasvataja töö nõudis üsna palju kõndimist. Ta juhtis oma õrnu hoolealuseid üle mägede ning läbi orgude ja jõgede, et leida kõige mahlakamat rohtu, parimaid joogikohti ja varjulisi puhkepaiku. Kõigi Jumala loomistööde seas näisid lambad väga abitutena — nad olid justkui loodud nii, et inimene pidi neid juhtima ja kaitsma. Kas Aabel mõistis, et ka tema ise vajab juhatust ja kaitset kelleltki kõrgemalt, kes on mõõtmatult targem ja võimsam kui ükski inimene? Kahtlemata väljendas ta sedalaadi mõtteid oma palvetes ja selle tulemusena tema usk aina kasvas.