Too Jehoovale meelepäraseid ohvreid

MILLALGI ajaloos võis Eedeni aia hommikupoolse sissekäigu juures näha midagi märkimisväärset.a Seal seisid valvel võimsad keerubid ning nende kurjaendeline välisilme rääkis selgelt sellest, et sealt sisse minna ärgu keegi mitte proovigugi. Samamoodi heidutav oli keerlev, tuleleegina sähviv mõõk, mis võis ööpimeduses heita puudele õudustsisendavat helki (1. Moosese 3:24). Intrigeeriv nagu see võis olla, hoidis see kõik pealtnägijad sellest ohutus kauguses.

Kain ja Aabel olid seda paika ehk külastanud palju kordi. Nad olid sündinud Aadamale ja Eevale väljaspool seda aeda ning võisid seega endale üksnes ette kujutada seda elu, mida said kord maitsta nende vanemad paradiisis, kus veerikast pinnast kattis lopsakas rohelus ning kus kasvas külluslikult puu- ja juurvilju. Nüüd aga oli kahtlemata see vähenegi, mis Eedenist paistis, harimata ja täis kasvanud.

Aadam ja Eeva olid kindlasti selgitanud oma lastele, miks oli aed hoolitsemata ja miks olid nemad sealt välja aetud (1. Moosese 2:17; 3:6, 23). Kui pettunud võisid Kain ja Aabel küll olla! Nad võisid seda aeda näha, kuid ei saanud sinna sisse minna. Nad olid paradiisile nii lähedal, ent samal ajal nii kaugel. Ebatäius oli nad rüvetanud ning Kain ja Aabel selle vastu suurt midagi teha ei saanud.

Nende vanemate omavahelised suhted ei teinud olukorda kindlasti mitte kergemaks. Eevale kohtuotsust langetades ütles Jumal: ”Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!” (1. Moosese 3:16). Vastavalt sellele prohvetiennustusele hakkas nüüd Aadam ilmselt valitsema oma naise üle ega kohelnud teda enam ehk kui oma kaaslast või abi. Ja Eeva näis olevat mehest üleliia sõltuv. Tema himustamist kirjeldati ühes kommentaaris koguni kui ”haiglaslikku iha”.

Mil määral mõjutas vanemate taoline abielu poiste austust nende vastu, sellest Piibel ei räägi. Ent on ilmne, et Aadam ja Eeva andsid oma lastele halba eeskuju.

Eri valikud ja teed

Aja jooksul sai Aabelist karjane ja Kainist põllumees (1. Moosese 4:2). Oma karja eest hoolitsedes oli Aabelil kindlasti aega mõtiskleda erilise prohvetiennustuse üle, mille andis Jumal teada juba enne, kui ta vanemad Eedenist välja heideti: ”Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!” (1. Moosese 3:15). Aabel tahtis tõenäoliselt teada, kuidas teostub see Jumala tõotus seemne kohta, kes purustab mao, ja mil viisil salvatakse selle seemne kanda.

Mõne aja pärast, tõenäoliselt siis, kui Kain ja Aabel olid juba täismehed, tõid nad mõlemad Jehoovale ohvri. Kuna Aabel oli karjane, polnud sugugi üllatav, et ta tõi ohvri ”oma pudulojuste esimesest soost ning nende rasvast”. Kain aga tõi ”roaohvri maaviljast”. Jehoova võttis Aabeli ohvri vastu, kuid ”Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud” (1. Moosese 4:3—5). Miks?

Mõned osutavad siin tõsiasjale, et Aabel tõi ohvri ”pudulojuste esimesest soost”, samal ajal kui Kain tõi selle pelgalt ”maaviljast”. (Meie kursiiv.) Kuid asi polnud siin mitte selles, millise ohvri Kain tõi, vaid nagu selles jutustuses öeldakse, vaatas Jehoova heakskiitvalt ”Aabeli ja tema roaohvri peale”, ent ”Kaini ja tema roaohvri peale” ta soosivalt ei vaadanud. (Meie kursiiv.) Niisiis vaatas Jehoova peaasjalikult oma kummardaja südameseisundit. Mida ta seda tehes nägi? Heebrealastele 11:4 öeldakse, et Aabel tõi oma ohvri ”usu läbi”. Seega on tõenäoline, et Kainil polnud piisavalt usku — just seda, mis Aabeli ohvri Jumalale meelepäraseks tegi.

Siinjuures väärib märkimist, et Aabeli ohver hõlmas verevalamist. Ta võis põhjendatult järeldada, et Jumala tõotus seemne kohta, kelle kanda salvatakse, nõuab kellegi elu ohverdamist. Seega võis Aabel tuua oma ohvri lepituse saamiseks, millega ta näitas, et usub Jumala korraldusse tuua kord lepitusohver pattude eest.

Vastupidiselt temale ei võtnud Kain selle ohvri toomist tõenäoliselt just kuigi tõsiselt. ”Tema ohver oli lihtsalt tunnustus Jumalale kui heategijale,” märkis üks 19. sajandi piiblikommentaator. ”See näitas selgelt, et ta ei näinud olulist lõhet tema ja Looja vahel ega mingisugust vajadust tunnistada patte või saada lepitatud.”

Peale selle võis Kain kui esmasündinu pidada suureliselt iseennast selleks tõotatud seemneks, kes hävitab Mao ehk Saatana. Eevagi võis hellitada oma esmasündinud poja suhtes taolisi auahneid lootusi (1. Moosese 4:1). Kui Kain ja Eeva seda ootasid, eksisid nad muidugi rängalt.

Piibel ei ütle, kuidas Jehoova oma heakskiitu Aabeli ohvri suhtes ilmutas. Mõned oletavad, et selle hävitas tuli taevast. Kuid ükskõik kuidas see ka ei juhtunud, ”Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha”, kui ta mõistis, et tema ohver on tagasi lükatud (1. Moosese 4:5). Kain hakkas liikuma hukatuse suunas.

Jehoova nõuanne ja Kaini vastus

Jehoova rääkis sellest Kainiga. ”Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?” küsis ta. See andis Kainile piisava võimaluse läbi uurida oma tunded ja ajendid. ”Eks ole: kui sa head teed,” jätkas Jehoova, ”siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!” (1. Moosese 4:6, 7.) (Vaata kasti lk. 23.)

Kain aga Jumalat ei kuulanud. Ta hoopis viis Aabeli väljale ja tappis tema. Kui siis Jehoova hiljem Kainilt küsis, kus Aabel on, valetas ta, millega ta suurendas oma pattu veelgi. ”Ei mina tea,” nähvas ta. ”Kas ma olen oma venna hoidja?” (1. Moosese 4:8, 9.)

Nii enne kui pärast Aabeli tapmist keeldus Kain ’tegemast head’. Kain lasi patul saada enda üle võimuse ning seepärast aeti ta inimpere asualalt ära. Ta sai endale ”märgi” — mis võis olla lihtsalt püha käsk —, et keegi ei maksaks kätte Aabeli surma eest ega tapaks Kaini (1. Moosese 4:15).

Hiljem asus Kain ehitama linna, millele ta pani oma poja nime. Pole üllatav, et tema järeltulijadki olid tuntud vägivaldse loomu poolest. Lõpuks Kaini suguvõsaliin katkes, kui Noa päevade veeuputus pühkis minema kõik ebaõiglased inimesed (1. Moosese 4:17—24; 7:21—24).

Piibli jutustust Kaini ja Aabeli kohta ei säilitatud mitte üksnes selleks, et seda vaid ajaviiteks lugeda. See on hoopis ”kirjutatud meile õpetuseks” ja on ”kasulik .. noomimiseks” (Roomlastele 15:4; 2. Timoteosele 3:16). Mida me võime sellest loost õppida?

Õppetund meile

Nagu Kaini ja Aabelit, kutsutakse ka kristlasi tänapäeval ohverdama Jumalale — mitte sõnasõnalist põletusohvrit, vaid ”kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime” (Heebrealastele 13:15). Seda tehakse praegu ülemaailmses ulatuses, sest Jehoova tunnistajad kuulutavad Jumala Kuningriigi head sõnumit rohkem kui 230 maal (Matteuse 24:14). Kas sinagi teed seda? Kui teed, võid olla kindel, et ’Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära sinu teod ja armastuse, mida oled osutanud tema nimele’ (Heebrealastele 6:10).

Nagu Kaini ja Aabeli ohvri puhul, ei ole sinugi ohvri puhul otsustavaim selle väline külg — näiteks see, kui palju tunde sa osaled teenistuses. Jehoova vaatab sügavamale. Jeremija 17:10 ütleb, et ta ’uurib südant’ ja isegi ’katsub läbi neerud’ — inimese sügavaimad mõtted, tunded ja ajendid. Niisiis on tegelikult tähtis ajend, mitte hulk. Tõepoolest, olgu ohver suur või väike, see on väärtuslik Jumala silmis, kui see on tulnud südamest ja on ajendatud armastusest. (Võrdle omavahel Markuse 12:41—44 ja 14:3—9.)

Samal ajal peaksime meeles pidama, et Jehoova ei kiida heaks lonkavaid ohvreid, nagu ta ei kiitnud heaks Kaini ohvrit, mille see tõi jagatud südamest (Malakia 1:8, 13). Jehoova ootab, et sa annaksid talle oma parima, et teeniksid teda kõigest oma südamest, hingest, meelest ja väest (Markuse 12:30). Kas sina teed seda? Kui teed, võid oma ohvrist tõepoolest rahuldust tunda. Paulus kirjutas: ”Igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist, mitte teisele” (Galaatlastele 6:4).

Kain ja Aabel olid saanud ühesuguse kasvatuse. Kuid aeg ja olukorrad andsid kummalegi võimaluse arendada oma isiksust. Kaini käitumisse sugenes pisitasa kadedust, riiuhimu ja vihapurskeid.

Kuid Aabelit meenutas Jumal kui õiget inimest (Matteuse 23:35). Oma kindla sooviga meeldida Jumalale mis tahes hinna eest oli ta oma pereliikmete Aadama, Eeva ja Kaini kõrval meeldiv erand. Piibel ütleb meile, et Aabel ”räägib veel pärast” surmagi. Tema ustav jumalateenistus on osa jäävast ajaloojutustusest, mis on kirjas Piiblis. Järgigem meiegi Aabeli eeskuju, tuues jätkuvalt Jumalale meelepäraseid ohvreid (Heebrealastele 11:4).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 23]

Eeskuju kristlikele nõuandjatele

”MISPÄRAST sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?” küsis Jehoova Kaini käest lahkelt. Ta ei sundinud Kaini tegema muudatusi, sest Kain oli vaba tahtega isik. (Võrdle 5. Moosese 30:19.) Sellegipoolest ei jätnud Jehoova pööramata tähelepanu Kaini isemeelse käitumise tagajärgedele. Ta hoiatas Kaini: ”Kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind!” (1. Moosese 4:6, 7).

On tähelepanuväärne, et isegi taolise tõsise noomituse juures ei kohelnud Jehoova Kaini kui lootusetult parandamatut. Selle asemel Jehoova hoopis rääkis Kainile õnnistustest, mis talle osaks saavad, kui ta oma käitumisviisi muudab, ning kinnitas Kainile oma usku sellesse, et ta võib oma probleemist võitu saada, kui ta otsustab seda teha. ”Eks ole: kui sa head teed,” ütles Jehoova, ”siis on su pilk tõstetud üles?” Samuti lausus ta seoses Kaini mõrtsukaliku raevuga: ”Sina pead tema üle valitsema!”

Tänapäeval peaksid kristliku koguduse vanemad järgima Jehoova eeskuju. Nagu on kirjas 2. Timoteosele 4:2, peavad nad aeg-ajalt ’noomima’ ja ’hoiatama’ ning pöörama otsekoheselt tähelepanu eksinu isemeelse käitumise tagajärgedele. Samal ajal peaksid vanemad ka ’manitsema’. Vastav kreekakeelne sõna pa·ra·ka·leʹo tähendab ’julgustama’. ”Selline noomitus ei ole terav, poleemiline ega kriitiline,” märgitakse teoses ”Theological Dictionary of the New Testament”. ”Seda mõtet toetab veel see, et selle kreeka sõna üks tähendusi on ka lohutama.”

Väärib märkimist, et samatüveline kreekakeelne sõna pa·raʹkle·tos võib viidata kellelegi, kes aitab või kostab mingis juriidilises küsimuses. Sellepärast peaksid vanemad, isegi kui tegemist on asjakohase noomitusega, meeles hoidma, et nad on nõuvajava inimese aitajad — mitte vastased. Sarnaselt Jehoovaga peavad vanemad olema positiivsed, kinnitama inimesele, kellele nad nõu annavad, oma usku sellesse, et ta võib oma probleemist võitu saada. (Võrdle Galaatlastele 6:1.)

Lõppkokkuvõttes tuleb muidugi inimesel endal seda manitsust rakendada (Galaatlastele 6:5; Filiplastele 2:12). Nõuandjad võivad näha, et mõned ei võta kuulda nende hoiatusi, just nagu Kain ei võtnud vastu Looja enda noomimist. Ometi, kui vanemad jäljendavad Jehoovat, kristlike nõuandjate täiuslikku Eeskuju, võivad nad kindlad olla, et nad on teinud, mis on nende kohus.