Meie ainulaadne päikesesüsteem. Kuidas on see tekkinud

MEIE päikesesüsteemi teeb universumis ainulaadseks hulk tegureid. See paikneb Linnutee kahe spiraalharu vahelises piirkonnas, kus on suhteliselt vähe tähti. Peaaegu kõik meile läbi võimsaimate teleskoopide öösel nähtavad tähed on meist sedavõrd kaugel, et paistavad vaid valgustäppidena. Kas selline paiknemine on tõesti vajalik?

Kui meie päikesesüsteem oleks Linnutee keskmele lähemal, avaldaks suur tähtede kontsentratsioon meile kahjulikku mõju. Näiteks häiriks see tõenäoliselt Maa orbiiti, see aga teeks inimelule olulist kahju. Niisiis näib meie päikesesüsteem paiknevat täpselt õiges kohas galaktikas, vältimaks seda ja muid ohte, näiteks ülekuumenemist gaasipilvesid läbides või sattumist plahvatavate tähtede või muude surmavate kiirgusallikate piirkonda.

Päike on meie vajadustele vastav ideaalne täht. See põleb stabiilselt, on pikaealine ega ole liiga suur või liiga tuline. Rõhuv enamik tähti meie galaktikas on Päikesest tunduvalt väiksemad ega eralda õiget laadi kiirgust ning õiges koguses soojust, et Maa tüüpi planeedil oleks elu võimalik. Pealegi on suurem osa tähti ühe või enama tähega gravitatsiooniliselt seotud ning tiirleb ümber üksteise. Seevastu Päike on sõltumatu. Tõenäoliselt ei suudaks meie päikesesüsteem säilitada stabiilsust, kui meid mõjutaks kahe või enama päikese gravitatsioonijõud.

Teine meie päikesesüsteemi ainulaadseks muutev tegur on see, kuidas paiknevad gigantsed välisplaneedid, millel on peaaegu ringjad orbiidid ning mis ei kujuta endast Maa tüüpi siseplaneetidele mingit gravitatsioonilist ohtu.a Neil on hoopis kaitsefunktsioon haarata endasse ja tõrjuda ohtlikke objekte. „Tänu gigantsete gaasiliste planeetide, nagu meist kaugemal asuva Jupiteri olemasolule asteroidid ja komeedid küll tabavad meid, kuid mitte kuigi sageli,” selgitavad teadlased Peter Ward ja Donald Brownlee raamatus „Rare Earth–Why Complex Life Is Uncommon in the Universe”. Avastatud on ka teisi hiidplaneetidega päikesesüsteeme, kuid valdaval osal neist gigantidest on sellised orbiidid, mis ohustaksid väiksemaid Maa tüüpi planeete.

Kuu roll

Inimene on juba iidsetest aegadest tundnud aukartust Kuu ees. See on inspireerinud poeete ja muusikuid. Näiteks vanaaja heebrea poeet ütleb Kuu kohta, et see jääb „igavesti kindlaks” ning on „nagu ustav tunnistaja pilvedes” (Laul 89:38).

Üks oluline viis, kuidas Kuu mõjutab elu Maal, on selle gravitatsioonilise tõmbejõu põhjustatavad looded ehk tõusud ja mõõnad. Loodelist liikumist peetakse ka merehoovuste aluseks, merehoovused omakorda on aga olulised ilmastiku kujundajad.

Kuul on täita veel üks tähtis roll: selle gravitatsioonijõud stabiliseerib Maa pöörlemistelje kallet orbiidi tasandi suhtes, kui see ümber Päikese tiirleb. Teadusajakiri „Nature” kirjutab, et kui poleks Kuud, võnguks Maa pöörlemistelje kalle ajapikku „0 [kraadist] 85 [kraadini]”. Kujutlegem, et Maa pöörlemisteljel polegi kallet! Me jääksime ilma aastaaegade vaheldumise rõõmust ning kannataksime sademetenappuse käes. Samuti hoiab Maa pöörlemistelje kalle ära temperatuuriäärmusi, mis ei laseks meil elus püsida. „Meie kliima võlgneb oma stabiilsuse erakordsele tõigale: Kuu lähedalolule,” märgib astronoom Jacques Laskar. Stabiliseeriv roll on Kuul seetõttu, et see on võrreldes teiste hiidplaneetide kuudega väga suur.

Nagu seda kirjutab igivana Piibli 1. Moosese raamatu autor, on Maa loodusliku satelliidi Kuu veel üheks funktsiooniks anda öösel valgust (1. Moosese 1:16).

Kas juhus või sihikindel kavandatus?

Mil moel selgitada arvukate tegurite koosmõju, tänu millele on elu maakeral võimalik ja lausa nauditav? Ilmselt saab sellele anda vaid kaks selgitust. Esimene on see, et kõik need arvukad tegurid on sihitute kokkusattumuste juhuslik produkt. Teine on see, et kõige selle taga on mõistuslik eesmärk.

Pühakiri on tõdenud juba tuhandeid aastaid tagasi, et meie maailma kavandas ja lõi Looja – Kõigeväeline Jumal. Kui see on tõsi, tähendab see seda, et meie päikesesüsteemis valitsevad tingimused pole mitte juhuse, vaid sihikindla kavandatuse tulemus. Looja on meile jätnud üriku selle kohta, mida ta on teinud selleks, et elu maakeral oleks võimalik. Võib olla üllatav teada, et ehkki see ürik on 3500 aastat vana, vastavad selles toodud universumi ajaloo sündmused üldjoontes sellele, mis ka teadlaste arvates on aset leidnud. See ülevaade on toodud ära Piibli 1. Moosese raamatus. Vaadelgem seda lähemalt.

1. Moosese raamatu loomislugu

„Alguses lõi Jumal taeva ja maa” (1. Moosese 1:1). Need Piibli avasõnad viitavad sellele, kuidas loodi meie päikesesüsteem, sealhulgas meie koduplaneet, samuti miljarditesse universumit moodustavatesse galaktikatesse kuuluvad tähed. Piibel ütleb, et oli aeg, mil Maa pind oli „tühi ja paljas”. Polnud ei mandreid ega viljakat maad. Ent järgmised sõnad mainivad seda, mis teadlaste väitel on elutegevust võimaldava planeedi tähtsaim eeldus – veerohkust. Jumala vaim „hõljus vete kohal” (1. Moosese 1:2).

Selleks, et pinnavesi püsiks vedelas olekus, peab planeet olema täpselt õigel kaugusel oma päikesest. „Marss on liiga külm, Veenus liiga palav, Maa aga see täpselt õige,” selgitab planetaarteadlane Andrew Ingersoll. Samuti peab olema piisavalt valgust, et saaks kasvada taimestik. Tähelepanuväärne on ka Piibli ülestähendus varase loomisperioodi kohta, mil Jumal lasi päikesevalgusel tungida läbi tihedate veeauru pilvede, mis ümbritsesid ookeani otsekui mähkmed beebit (Iiob 38:4, 9; 1. Moosese 1:3–5).

Piibli järgmistes 1. Moosese raamatu salmides on kirjas, et Looja tegi „laotuse” (1. Moosese 1:6–8). See laotus koosneb gaasidest, millest moodustub Maa atmosfäär.

Edasi selgitab Piibel, et Jumal kutsus maakera vormitus pinnases esile muudatused, nii et moodustus kuiv maa (1. Moosese 1:9, 10). Ilmselt pani ta Maa koore kurduma ja liikuma. Selle tagajärjel võisid tekkida sügavad alangud ning maailmamerest kerkida üles mandrid (Laul 104:6–8).

Mingil määratlemata ajal Maa minevikus lõi Jumal meredesse mikroskoopilised vetikad. Need isepaljunevad üheraksed organismid hakkasid päikeseenergiat kasutades süsinikdioksiidist toitu sünteesima ning samal ajal atmosfääri hapnikku vabastama. See imepärane protsess sai hoogu kolmandal loomisperioodil, mil loodi taimestik, mis lõpuks kattis kogu maad. Seeläbi kasvas hapniku määr atmosfääris, misläbi sai võimalikuks inimese ja loomade elutegevus, mille aluseks on hingamine (1. Moosese 1:11, 12).

Maa viljakaks muutmiseks pani Looja pinnasesse elama mitmesuguseid mikroorganisme (Jeremija 51:15). Need tillukesed olesed lõhustavad surnud ainet, saates seeläbi taas ringlusse elemente, mida taimed kasvuks tarvitavad. Kindlat liiki pinnasebakterid seovad õhust lämmastikku ning muudavad selle elutähtsa elemendi taimedele omastatavaks, et need saaksid sirguda. On hämmastav, et peotäies viljakas mullas võib olla kuus miljardit mikroorganismi!

Kirjakohas 1. Moosese 1:14–19 räägitakse päikese, kuu ja tähtede esiletulekust neljandal loomisperioodil. Esmapilgul näib see olevat vastuolus Pühakirja eelneva selgitusega. Ent ei tohi unustada, et Piibli loomisloo kirjapanija Mooses lähtus vaatekohast, mis võis olla maakeral asuval vaatlejal, kui ta oleks sündmuste juures olnud. Ilmselt hakkasid sel ajal paistma läbi maakera atmosfääri päike, kuu ja tähed.

Piibli loomisloost selgub, et viiendal loomispäeval tulid esile veeloomad, kuuendal aga maismaaloomad ja inimene (1. Moosese 1:20–31).

Maakera loodi nauditavaks

Kas ei tundu, et elu maa peal, nagu kirjeldab selle tekkimist Piibli loomislugu, loodi nautimisväärseks? Kas oled kunagi ärganud päikselisel hommikul, hinganud sisse värsket õhku ja tundnud rõõmu, et oled elus? Ehk tegid sa aias ringkäigu ja nautisid lillede ilu ja lõhna või ehk noppisid viljapuudelt hõrku vilju. Sellised rõõmud oleksid olematud, kui puuduks järgmine: (1) maa rikkalikud veevarud, (2) täpselt õiges koguses soojust ja valgust päikeselt, (3) atmosfäärigaaside õiges proportsioonis segu ja (4) viljakas maa.

Kõik need erijooned – mida pole ei Marsil, Veenusel ega teistel meie naaberplaneetidel – ei ole pimeda juhuse tagajärg. Need on ülitäpselt häälestatud, et muuta elu maakeral meeldivaks. Nagu selgub järgnevast artiklist, räägib Piibel ka sellest, et Looja kavandas meie kauni planeedi kestma igavesti.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

„Kui minul kui geoloogil palutaks selgitada lühidalt meie nüüdisaegseid ideid Maa päritolu ja elu arenemise kohta sellele lihtsale karjusrahvale nagu need suguharud, kellele 1. Moosese raamat kirjutati, võiksin vaevalt teha midagi paremat kui järgida võrdlemisi täpselt 1. Moosese raamatu 1. peatüki keelt.” (Geoloog Wallace Pratt)

[Kast/pilt lk 7]

TÄPSELT ÕIGES KOHAS KA ASTRONOOMIA JAOKS

Kui Päike asuks kusagil mujal meie galaktikas, ei saaks me tähti nii selgelt näha. Raamat „The Privileged Planet” selgitab: „Meie päikesesüsteem asub ... kaugel eemal tolmustest ülevalgustatud regioonidest, nii et me võime saada oivalise ülevaate nii lähedalasuvatest tähtedest kui ka universumi kaugetest piirkondadest.”

Lisaks on Kuu suurus ja kaugus Maast just täpselt õige, et päikesevarjutuse ajal Päikest katta. Need harvaesinevad aukartustäratavad sündmused võimaldavad astronoomidel Päikest uurida. Tänu sellistele uuringutele on nad jõudnud paljude tähtede säraga seotud saladuste jälile.

[Pilt lk 5]

Kuu mass on piisavalt suur, et hoida Maa pöörlemistelje kallet stabiilsena

[Pildid lk 7]

Mis teeb elu maakeral võimalikuks? Rikkalikud veevarud, õiges koguses valgust ja soojust, sobiv atmosfäär ning viljakas maa

[Allikaviited]

Maakera: Based on NASA Photo; nisu: Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.