6. peatükk

Kas iidset loomislugu võib usaldada?

”KES öelda oskab? Millest sündis maailm? Loodu põlvneb kust?” Sellised küsimused võib leida poeemist ”Loomise laul”. Loodud on see üle 3000 aasta tagasi sanskriti keeles ning kuulub see ”Rigvedasse”, hindu pühasse raamatusse. Poeet avaldab kahtlust, kas isegi arvukad hindu jumalad võiksid teada, kust loodu põlvneb, sest ”jumalad on nooremad kui loomine” (meie kursiiv).

Ka Babülonist ja Egiptusest pärit kirjades on sarnaseid müüte jumalate sünnist juba eksisteerivas Universumis. Ent võtmeprobleem seisneb selles, et neis müütides ei osata öelda, kust on pärit alguniversum. Kuid võib näha, et üks loomislugu on täiesti teistsugune. See eriline lugu on kirjas Piiblis, mis algab järgmiste sõnadega: ”Alguses lõi Jumal taevad ja maa” (1. Moosese 1:1).

Sellise lihtsa ja jõulise mõtte pani umbes 3500 aastat tagasi kirja Mooses. Selles on tähelepanu keskmes Looja, Jumal, kes on materiaalsest universumist kõrgem, sest ta on selle teinud ja järelikult juba enne seda eksisteerinud. Samas raamatus õpetatakse, et ”Jumal on Vaim”, mis tähendab, et tal on selline olemisvorm, mida meie silmad ei saa näha (Johannese 4:24). Võib-olla on mõte taolisest eksistentsist tänapäeval vastuvõetavam, sest teadlased on kirjeldanud maailmaruumi võimsaid neutrontähti ja musti auke — nähtamatuid objekte, mille olemasolu võib tuvastada nende toime põhjal.

On tähelepanuväärne, mida ütleb Piibel: ”On taevalikke ihusid ja maiseid ihusid; aga teistsugune on taevalike auhiilgus ja teistsugune maiste auhiilgus” (1. Korintlastele 15:40, 44). Siin ei viidata nähtamatule kosmilisele ainele, mida uurivad astronoomid. Mainitud ”taevalikud ihud” on intelligentsed vaimolendid. ”Kellel veel peale Looja on vaimne ihu?” võid sa imestada.

Nähtamatud taevased olendid

Vastavalt Piibli jutustusele polnud nähtav maailm sugugi mitte esimene loomistöö. See iidne loomislugu räägib, et loomise esimeseks sammuks oli tuua olemasollu veel üks vaimolend, esmasündinud Poeg. Tema oli ”kõige loodu esmasündinu” ehk ”Jumala loodu algus” (Koloslastele 1:15; Ilmutuse 3:14). See esimesena loodud isik oli ainulaadne.

Ta oli ainuke loodu, kelle Jumal vahetult ise olemasollu tõi, ning talle anti määratu tarkus. Tõsiasi on see, et üks hilisem kirjutaja, oma tarkuse poolest kuulus kuningas, kirjeldas seda Poega kui ”meistertöölist”, kes osales kõigis järgnevates loomistöödes (Õpetussõnad 8:22, 30, UM; vaata ka Heebrealastele 1:1, 2). Tema kohta kirjutas esimesel sajandil elanud õpetaja Paulus: ”Tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal, mis nähtav ja nähtamatu” (Koloslastele 1:16; võrdle Johannese 1:1—3).

Mis on see kõik nähtamatu taevastes, mis Looja on oma Poja läbi olemasollu toonud? Kuigi astronoomid räägivad miljarditest tähtedest ja nähtamatutest mustadest aukudest, viitab Piibel siin sadadele miljonitele vaimolenditele, kellel on vaimne ihu. Võidakse küsida: ”Miks loodi sellised nähtamatud intelligentsed olendid?”

Nii nagu Universumit uurides võib saada vastuseid küsimustele selle Põhjustaja kohta, võib Piiblit uurides saada tähtsat informatsiooni selle Autori kohta. Näiteks ütleb Piibel, et ta on ”õnnelik Jumal”, kelle kavatsustes ja tegudes peegeldub armastus (1. Timoteosele 1:11, UM; 1. Johannese 4:8). Seega võime loogiliselt järeldada, et Jumal otsustas luua endale kaaslasteks teisi intelligentseid vaimolendeid, kes saaksid samuti elust rõõmu tunda. Igaühel neist pidi olema rahuldustpakkuv töö, mis kõigile kasu toob ja Looja eesmärki teenib.

Miski ei viita sellele, et need vaimolendid pidid otsekui robotid Jumalale kuuletuma. Selle asemel õnnistas ta neid intelligentsi ning vaba tahtega. Piibli jutustused räägivad sellest, et Jumal soosib mõtte- ja tegevusvabadust — ta on kindel, et need ei kujuta mingit püsivat ohtu Universumis valitsevale rahule ja harmooniale. Paulus, kes kasutas Looja isikunime, nagu see heebreakeelses Piiblis kirjas on, kirjutas: ”Jehoova on Vaim, ja kus on Jehoova vaim, seal on vabadus!” (2. Korintlastele 3:17, UM).

Kõik nähtav taevastes

Mis on see kõik nähtav taevastes, mis Jumal oma esmasündinud Poja läbi lõi? Sinna hulka kuulub nii meie Päike kui ka miljardid tähed ja muu mateeria, mis kõik moodustab Universumi. Kas võiksime leida Piiblist mingi mõtte selle kohta, kuidas Jumal kõik selle eimillestki lõi? Püüdkem selles selgusele jõuda, vaadeldes Piiblit nüüdisteaduse valgusel.

Teadlane Antoine Laurent Lavoisier uuris 18. sajandil aine kaalu. Ta pani tähele, et pärast keemilist reaktsiooni võrdus saaduse kaal algkomponentide kogukaaluga. Näiteks kui paberit hapnikus põletada, kaaluvad selle tulemusel saadud tuhk ja gaasid sama palju kui algne paber ja hapnik. Lavoisier töötas välja seaduse — ”massi ehk aine jäävuse seaduse”. Aastal 1910 toodi ”The Encyclopædia Britannica’s” seletus: ”Ainet ei saa tekitada ega hävitada.” Vähemalt tol ajal paistis mõte olevat igati arukas.

Ent aatomipommi plahvatus Jaapani linna Hiroshima kohal aastal 1945 tõi avalikkuse ette vea Lavoisier’ seaduses. Uraani ülekriitilise massi plahvatuse käigus moodustub eri tüüpi aineid, ent nende kogumass on väiksem kui algse uraani oma. Millest selline kadu? Põhjuseks on see, et osa uraani massist muundub tohutu võimsaks energiapurskeks.

Uus Lavoisier’ aine jäävuse seadusega seotud probleem tekkis ühenduses termotuumaseadeldise (vesinikupommi) plahvatusega aastal 1952. Selle plahvatuse käigus liitusid vesiniku aatomid, nii et tekkis heelium. Ent tekkinud heeliumi mass oli väiksem kui algse vesiniku mass. Osa vesiniku massist muundus plahvatusenergiaks, nii et selle plahvatuse hävitusjõud oli kaugelt võimsam kui Hiroshimale heidetud pommil.

Nagu need plahvatused tõestasid, võib väikseski ainekoguses kätkeda erakordselt suurel hulgal energiat. Sellise seosega aine ja energia vahel saab selgitada Päikeselt tulevat energiat, mis tagab meie eduka elutegevuse. Mis seos see on? Umbes 40 aastat varem, aastal 1905, oli Einstein teinud teatavaks aine ja energia vahelise suhte. Paljud teavad tema võrrandit E=mc².a Kohe, kui Einstein selle suhte oli formuleerinud, võisid teadlased seletada, kuidas on Päike saanud miljardeid aastaid paista. Päikeses toimuvad pidevalt termotuumareaktsioonid. Sel kombel muundab Päike igas sekundis umbes 564 miljonit tonni vesinikku 560 miljoniks tonniks heeliumiks. See tähendab, et umbes 4 miljonit tonni ainet muundub päikeseenergiaks, millest murdosa jõuab Maale ja hoiab ülal elu.

On tähelepanuväärne, et ka vastupidine protsess on võimalik. ”Energia muundub aineks, kui aatomisisesed osakesed ülisuurel kiirusel põrkuvad ja moodustavad uusi raskemaid osakesi,” selgitab ”The World Book Encyclopedia”. Teadlased teostavad seda piiratud ulatuses, kasutades kiirenditeks nimetatud hiigelseadmeid, kus elementaarosakesed fantastilistel kiirustel põrkuvad, nii et tekib aine. ”Me kordame üht Universumi imedest — muundame energiat aineks,” selgitab Nobeli auhinna laureaat füüsik dr. Carlo Rubbia.

”Seda küll,” võidakse öelda, ”aga mis on sellel pistmist loomislooga, mida Piiblist lugeda võib?” Muidugi pole Piibel teaduslik käsiraamat, ent ta on osutunud olevat aja tasemel ning kooskõlas teaduslike faktidega. Algusest lõpuni juhib Piibel tähelepanu kogu Universumi aine loonud Isikule, tõelisele Teadlasele (Nehemja 9:6; Apostlite teod 4:24; Ilmutuse 4:11). See aga osutab selgelt energia ja aine vahelisele seosele.

Näiteks kutsub Piibel oma lugejaid üles tegema järgmist: ”Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi! Tema suure võimu [”dünaamilise energia”, UM] ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki!” (Jesaja 40:26). Jah, Piibel ütleb, et Looja, määratu dünaamilise energia allikas, on põhjustanud materiaalse Universumi olemasollu tuleku. See on täiesti kooskõlas nüüdisaja tehnoloogiasaavutustega. Juba ainuüksi sel põhjusel on Piibli loomislugu väärt meie sügavat lugupidamist.

Loonud taevastes kõik nähtamatu ja nähtava, pöörasid Looja ja tema esmasündinud Poeg tähelepanu Maale. Kuidas see on tekkinud? Meie planeedi moodustavad erisugused keemilised elemendid võis Jumal vahetult ise luua, muundades piiritut dünaamilist energiat aineks, millist protsessi nüüdisaja füüsikud peavad võimalikuks. Või nagu arvavad paljud teadlased, võis Maa moodustuda supernoova plahvatusel välja purskunud ainest. Ent kes võiks öelda, kas võis olla tegemist äsja mainitud või mingite muude, teadlaste poolt veel avastamata meetodite kombinatsiooniga? Mis tahes protsessiga ka tegemist polnud, on just Looja see meie Maad moodustavate elementide, kaasa arvatud meile elutähtsate mineraalide vägev Allikas.

On mõistetav, et Maa rajamine hõlmas midagi palju enamat kui kõigi nende õiges vahekorras materjalide muretsemist. Maa mõõtmed, pöörlemine, kaugus Päikesest, aga ka pöörlemistelje kalle ning peaaegu ringikujuline orbiit ümber Päikese pidid samuti olema täpselt kindlaks määratud — mida nad just ongi. On selge, et Looja käivitas looduslikud aineringed, mis muudavad meie planeedi mitmekesistele eluvormidele sobivaks. Täiesti põhjendatult tekitab see kõik meis hämmastust. Ent kujutlegem taevaste vaimpoegade reaktsiooni, kui nad nägid Maa ja selle eluvormide loomist! Piibli ühes raamatus räägitakse, kuidas nad ”üheskoos hõiskasid” ja ”tõstsid rõõmukisa” (Iiob 38:4, 7).

Kuidas mõista 1. Moosese raamatu 1. peatükki

Piibli esimene peatükk toob ära mõningaid detaile olulistest sammudest, mida Jumal võttis ette, et muuta Maa inimesele meeldivaks paigaks. See peatükk ei too ära kõiki detaile; seda lugedes ei tohiks me lasta end häirida sellest, et pole toodud ära lähemaid üksikasju, millest muistsed lugejad nagunii aru poleks saanud. Näiteks ei kirjuta Mooses selles peatükis mikroskoopiliste vetikate ega bakterite talitlusest. Inimese pilk tabas taolisi eluvorme alles 16. sajandil, pärast mikroskoobi leiutamist. Ka ei kirjuta Mooses lähemalt dinosaurustest, kelle olemasolust saadi alles 19. sajandil fossiilide põhjal teada. Selle asemel inspireeriti Moosest kasutama sõnu, mida tema aja inimesed mõista võisid, ent mis samas tutvustavad Maa loomistöid igati korrektselt.

Kui lugeda 1. Moosese raamatu 1. peatükki kolmandast salmist edasi, võib näha, et loomislugu on jagatud kuueks loomispäevaks. Mõnede väitel olid need sõnasõnalised 24-tunnised päevad, mis tähendaks, et kogu Universum ja elu Maa peal loodi napilt nädalaga! Ent võib selgelt mõista, et Piibel seda ei õpeta. 1. Moosese raamat kirjutati heebrea keeles. Selles keeles viitab sõna ”päev” mingile ajaperioodile. See võib olla nii pikk periood kui ka sõnasõnaline 24-tunnine päev. Ka 1. Moosese raamatus kõneldakse kõigist kuuest ”päevast” kokku kui ühest pikast ajavahemikust — ’päevast, mil Jehoova tegi maa ja taeva’ (1. Moosese 2:4, UM; võrdle 2. Peetruse 3:8). Fakt on see, et Piibli järgi hõlmavad loomispäevad ehk -ajastud tuhandeid aastaid.

Seda võib näha sellest, mida Piibel ütleb seitsmenda ”päeva” kohta. Esimese ”päeva” lugu kuuest lõpeb ütlusega ”siis sai õhtu ja sai hommik, — esimene päev”, ning vastava ütlusega lõpevad ka teised päevad. Ent seda märkust pole kirjas pärast seitsmenda ”päeva” lugu. Ja kui minna ajaloos umbes 4000 aastat edasi, meie ajaarvamise esimesse sajandisse, siis sel ajal viitab Piibel, et seitsmes ”päev” kestab veel (Heebrealastele 4:4—6). Seega oli seitsmes ”päev” tuhandeid aastaid kestev periood, mistõttu me võime sedasama ka eelnenud kuue ”päeva” kohta loogiliselt järeldada.

Esimene ja neljas ”päev”

Paistab, et Maa liikus orbiidil ümber Päikese ning oli veega kaetud kera, enne kui algasid need kuus ”päeva” ehk eriliste loomistööde perioodi. ”Pimedus oli vetesügavuse peal” (1. Moosese 1:2, UM). Sel varasel ajajärgul takistas ilmselt miski — võib-olla veeauru, teiste gaaside ja vulkaanilise tolmu segu — päikesevalgust jõudmast maakera pinnale. Piibel kirjeldab esimest loomisperioodi järgmiselt: ”Jumal ütles: ”Saagu valgus!”; ja valgus tuli järk-järgult esile” ehk jõudis maakera pinnani (1. Moosese 1:3, J. W. Wattsi tõlge).

Väljend ”tuli järk-järgult” annab täpselt edasi selle heebrea verbivormi, mis märgistab kestvat tegevust, mille lõpuleviimiseks kulub aega. Heebrea keele lugeja võib leida selle vormi 1. Moosese raamatu 1. peatükist umbes 40 korral, kusjuures see on käsitletava peatüki mõistmise võti. See, mida Jumal asus tegema loomisperioodi ehk -ajastu piltlikul õhtul, sai järk-järgult selgemaks ehk ilmsemaks selle ”päeva” piltliku hommiku saabudes.b Samuti ei pruukinud ühel perioodil käivitatu teise perioodi alguseks lõpule viidud olla. Toome näite: esimesel ”päeval” hakkas järk-järgult ilmuma valgus, ent alles neljandal loomisperioodil võis Päikest, Kuud ja tähti näha (1. Moosese 1:14—19).

Teine ja kolmas ”päev”

Enne kui Looja laskis kolmandal loomispäeval kuival maal nähtavale tulla, tõstis ta osa vett üles. Tulemuseks oli see, et Maad ümbritses veeauru kiht.c Selles iidses jutustuses ei kirjeldata — ja selleks pole vajadustki —, millised protsessid just käivitati. Selle asemel pöörab Piibel tähelepanu laotusele ülemiste ja maapealsete vete vahel. Ta nimetab seda taevaks. Ka tänapäeval kasutavad inimesed seda terminit atmosfääri selle osa kohta, kus lendavad linnud ja lennukid. Vastaval ajal ning viisil täitis Jumal selle atmosfäärilise taeva elutegevuseks vajalike gaaside seguga.

Kuid nende loomispäevade jooksul taandus vesi maapinnalt, nii et nähtavale tuli maismaa. Paistab, et kasutades ehk geoloogilisi jõude, mis nüüdki veel laamasid liikuma panevad, laskis Jumal ookeanikõrgendikel üles kerkida, nii et moodustusid kontinendid. Tulemuseks oli kuiv maa veepinnast ülalpool ning sügavad ookeaninõod veepinnast allpool, mida okeanograafid on nüüd kaardistanud ja mida nad hoolega uurivad. (Võrdle Laul 104:8, 9.) Kuiva maapinna moodustumisele järgnes veel üks imeline arenguetapp. Me loeme: ”Jumal ütles: ”Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas nende seeme on, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis” (1. Moosese 1:11).

Nagu arutlesime eelmises peatükis (”Mis on selle kätetöö taga?”), on fotosüntees taimedele oluline protsess. Rohelise taime rakus on suurel hulgal osakesi nimetusega kloroplastid, mis püüavad kinni päikesevalguse energiat. ”Need mikroskoopilised tehased,” selgitab raamat ”Planet Earth”, ”toodavad suhkrut ja tärklist .. Mitte ükski inimene pole eales rajanud tehast, mille tootmisjõudlus oleks võimsam või mille toodang oleks nõutavam kui kloroplastil.”

Muidugi pidi kloroplastidest sõltuma hilisemate loomsete organismide elutegevus. Lisaks oleks Maa atmosfäär rohelise taimestiku puudumisel olnud liiga süsihappegaasirikas ning me oleksime surnud palavusse ja hapnikupuudusse. Mõned asjatundjad annavad fotosünteesist sõltuvate eluvormide arengu kohta üllatavaid seletusi. Näiteks ütlevad nad, et kui ainuraksetel organismidel jäi vees toitu väheseks, ”leidus rakke-teerajajaid, kes lõpuks lahenduse leidsid. Nad võtsid kasutusele fotosünteesi”. Ent kas see võis tõesti nõnda olla? Fotosüntees on sedavõrd keerukas protsess, et teadlased näevad ikka veel selle saladuste jälile jõudmisel vaeva. Kas sinu arvates arenes isepaljunev fotosünteetiline elusorganism seletamatult ja iseeneslikult? Või ehk tundub olevat mõistlikum uskuda, et ta eksisteerib tänu mõistuslikule ja sihiteadlikule loomistööle, nagu sellest räägib 1. Moosese raamat?

Taimeriigi uute liikide esiletulek ei tarvitsenud kolmandal loomispäeval veel lõppeda. See võis jätkuda ka kuuendal ”päeval”, mil Looja ”istutas Eedeni rohuaia” ja ”laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa” (1. Moosese 2:8, 9). Ja nagu märgitud, selgines maakera atmosfäär ilmselt neljandal ”päeval”, nõnda et planeet Maani hakkas jõudma Päikeselt ja teistelt taevakehadelt rohkem valgust.

Viies ja kuues ”päev”

Viiendal loomispäeval tegeles Looja ookeanide ja atmosfäärilise taeva täitmisega uute, taimestikust erinevate eluvormidega — ”elavate hingedega”. On huvitav märkida, et ka bioloogid räägivad lisaks muule taimeriigist ja loomariigist, kusjuures nad jagavad need veel alamklassidesse. Heebrea sõna, mis on tõlgitud sõnaga ”hing”, tähendabki ’hingajat’. Samuti ütleb Piibel, et ”elavatel hingedel” on veri. Seetõttu võime järeldada, et viiendal loomisperioodil hakkasid tulema esile elusorganismid, kellel on nii hingamis- kui ka vereringesüsteem — hingavad olendid, kes täidavad nii mered kui taevalaotuse (1. Moosese 1:20, Suur Piibel; 9:3, 4).

Kuuendal ”päeval” pööras Jumal rohkem tähelepanu maismaale. Ta lõi ”kariloomad” ja ”metsloomad”, mis sel ajal kui Mooses selle loo kirja pani, oli mõttekas määratlus (1. Moosese 1:24, EP 97). Niisiis loodi sellel kuuendal loomisperioodil maismaaimetajad. Kuidas oli aga lugu inimesega?

See iidne kirjutis räägib meile, et lõpuks otsustas Looja luua Maa peale tõeliselt unikaalse eluvormi. Ta ütles oma taevasele Pojale: ”Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!” (1. Moosese 1:26). Seega pidi inimene oma Valmistaja isikuomadusi ilmutades peegeldama tema vaimset nägu. Lisaks pidi inimene olema võimeline omandama tohutult palju teadmisi. Niisiis võisid inimesed tegutseda, lähtudes intelligentsist, mis ületab kõigi loomade oma. Samuti loodi inimene, erinevalt loomadest, võimega tegutseda oma vaba tahte kohaselt, aga mitte juhindudes eeskätt instinktidest.

Viimastel aastatel on teadlased inimese geene põhjalikult uurinud. Võrrelnud inimese genotüüpe kõikjal maailmas, on nad saanud vaieldamatuid tõendeid, et kõigil inimestel on ühine eellane, kõigi kunagi Maa peal elanud inimeste, kaasa arvatud meie DNA allikas. Ajakiri ”Newsweek” tutvustas aastal 1988 neid uurimistulemusi reportaažis pealkirjaga ”Aadama ja Eeva otsingul”. Need uuringud põhinesid ühel mitokondrite tüübil, geneetilisel materjalil, mis kandub edasi ainult naise kaudu. Aastal 1995 saabunud teated mehe DNA uuringute kohta viivad samale järeldusele: ”oli üks esivanemast ”Aadam”, kelle [Y-]kromosoomil põhinev geneetiline materjal on iseloomulik kõigile praegu Maa peal elavatele meestele”, nagu seda väljendas ajakiri ”Time”. Hoolimata sellest, kas need uurimistulemused on kõigis üksikasjades õiged või mitte, osutavad nad selgelt, et 1. Moosese raamatu loomislugu on ülimalt usutav, kuna selle autoriks on Isik, kes tol ajal ise vahetult sündmuste juures viibis.

Milline kõrghetk saabus siis, kui Jumal pani kokku Maa keemilisi elemente, et luua oma esimene inimpoeg, kellele ta pani nimeks Aadam! (Luuka 3:38.) See ajalooline jutustus räägib meile, et maakera ja selle eluvormide Looja pani inimese, kelle ta oli teinud, aiataolisele alale seda ”harima ja hoidma” (1. Moosese 2:15). Tol ajal võis Looja veel ka uusi loomaliike luua. Piibel ütleb: ”Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema” (1. Moosese 2:19). Piibel ei anna mingil moel mõista, et see esimene inimene Aadam oli vaid üks mütoloogiline kuju. Vastupidi, ta oli reaalne isik — mõtlev ja tundev inimene —, kes võis leida rõõmu töötamisest selles paradiislikus kodus. Iga päevaga õppis ta paremini tundma seda, mida tema Looja oli teinud ja milline Ta oli — millised olid Tema isikuomadused, Tema isiksus.

Teadmata pikkusega ajavahemiku möödudes lõi Jumal esimese naise, kellest pidi saama Aadama kaasa. Lisaks andis Jumal järgmise tähtsa ülesande näol nende elule veel suurema eesmärgi: ”Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1. Moosese 1:27, 28). Mitte miski ei väära seda Looja poolt väljakuulutatud eesmärki, nimelt et kogu Maa peab muudetama paradiisiks, mida asustavad õnnelikud inimesed, kes elavad rahus nii üksteisega kui loomadega.

Materiaalne Universum, kaasa arvatud meie planeet ja selle elustik, annab selgelt tunnistust Jumala tarkusest. Ta võis niisiis ilmselt näha ette võimalust, et võib tulla aeg, mil mõned inimesed otsustavad sellest hoolimata, et ta on Looja ja Eluandja, tegutseda sõltumatult või mässumeelselt. Selline mäss võiks saada takistuseks suurejoonelisele ülemaailmse paradiisi rajamise tööle. Jutustuses räägitakse, et Jumal korraldas Aadamale ja Eevale lihtsa katse, mis pidi neile meenutama vajadust olla sõnakuulelik. Jumal ütles, et sõnakuulmatuse korral kaotavad nad elu, mille tema neile on andnud. Looja hoolitses meie esivanemate eest, seepärast hoiatas ta neid sattumast eksiteele, mis mõjuks kahjulikult kogu inimsoo õnnele (1. Moosese 2:16, 17).

Kuuenda ”päeva” lõppedes oli Loojal tehtud oma eesmärgi täitmiseks kõik vajalik. Põhjendatult võis ta kuulutada, et kõik, mis ta on teinud, ’on väga hea’ (1. Moosese 1:31). Siin hakkab Piibel rääkima ühest teisest tähtsast ajaperioodist, öeldes, et Jumal ”hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud” (1. Moosese 2:2, meie kursiiv). Miks kujutatakse Loojat puhkamas, kui ta ”ei väsi ega tüdi”? (Jesaja 40:28.) See näitab, et ta lõpetas füüsilised loomistööd; lisaks hingab ta teadmises, et mitte miski, ka mitte mäss taevas või maa peal, ei saa väärata tema üleva eesmärgi täitumist. Olles selles kindel, kuulutas Jumal välja õnnistuse seitsmendale loomispäevale. Seepärast võivad Jumalale lojaalsed intelligentsed loodud — inimesed ja nähtamatud vaimolendid — olla kindlad, et seitsmenda ”päeva” lõppedes valitseb kogu universumis rahu ja õnn.

Kas seda 1. Moosese raamatu loomislugu võib usaldada?

Ent kas sellesse loomisaruandesse ja seal pakutavatesse tulevikuväljavaadetesse võib tõesti uskuda? Nagu juba märkisime, on nüüdisaja geneetilised uuringud juhtimas meid järeldusele, mis on Piiblis juba muistsest ajast kirjas. Ka on mõned teadlased pööranud tähelepanu 1. Moosese raamatus toodud sündmuste järjekorrale. Näiteks leidis tuntud geoloog Wallace Pratt: ”Kui minul kui geoloogil palutaks selgitada lühidalt meie nüüdisaegseid ideid Maa päritolu ja elu arenemise kohta sellele lihtsale karjusrahvale nagu need suguharud, kellele 1. Moosese raamat kirjutati, võiksin vaevalt teha midagi paremat kui järgida võrdlemisi täpselt 1. Moosese raamatu 1. peatüki keelt.” Ka tõdes ta, et 1. Moosese raamatus toodud sündmuste järjekord, mis puudutab ookeanide teket ja maismaa kerkimist, aga ka mereelu, lindude ja imetajate esiletulekut, kujutab endast põhiliste geoloogiliste ajastute järjestust.

Mõelgem sellele: kust võis tuhandeid aastaid tagasi elanud Mooses sellist õiget järjestust teada, kui tema infoallikaks poleks olnud Looja ja Kavandaja ise?

Piibel teatab: ”Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav” (Heebrealastele 11:3, EP 97). Selle tõsiasjaga on paljudel raske nõustuda, mistõttu nad eelistavad uskuda juhusesse või mingisse kontrollimatusse protsessi, mis oletatavasti on toonud esile meie Universumi ja elu.d Ent nagu me oleme näinud, on olemas arvukaid ja erilaadseid tõendeid, mille põhjal võib uskuda, et Universum ja maismaaelu — ka inimese elu — on saanud alguse intelligentselt Algpõhjuselt, Loojalt, Jumalalt.

Piibel ütleb otse, et ”usk ei ole mitte igaühe oma” (2. Tessalooniklastele 3:2). Kuid usk pole kergeusklikkus. Usk põhineb tõelisusel. Järgmises peatükis vaatleme kaalukaid ja veenvaid lisapõhjusi, miks on võimalik usaldada Piiblit ja Suurt Loojat, kes meie igaühe eest hoolt kannab.

[Allmärkused]

[Pilt lk 86]

Tolmukettad, näiteks nagu see siin galaktikast NGC 4261, on tõend võimsatest mustadest aukudest, mida pole võimalik näha. Piibel teatab eksistentsist teistsuguses maailmas — olenditest, kes on võimsad, kuid keda pole võimalik näha

[Pilt lk 89]

Katsetused toetasid teaduslikku teooriat, et mass võib muutuda energiaks ja energia massiks

[Pilt lk 94]

Tänu esimesest kolmanda ”päevani” tehtud loomistöödele on olemas taimestik oma rabavas mitmekesisuses

[Pildid lk 99]

Kasutades lihtsat sõnastust, toob Piibel ära eluvormide Maa peale ilmumise järjestuse täpse kirjelduse

[Pilt lk 101]

”Mina kui geoloog .. võiksin vaevalt teha midagi paremat kui järgida võrdlemisi täpselt 1. Moosese raamatu 1. peatüki keelt.” (Wallace Pratt)