Oli möödunud kümme aastat sellest, kui Aabraham viis oma suure pere üle Eufrati jõe alla Kaananisse. Saara oli meeleldi toetanud oma abikaasat sel pikal teekonnal tundmatusse. Ta teadis, et Aabrahamil on täita oluline roll Jumala eesmärgis tuua esile järeltulija ja rahvas, kellel on Jumala soosing. Milline pidi aga olema Saara osa? Ta oli kogu oma elu olnud viljatu ning nüüd oli ta juba 75-aastane. Saara võis mõelda, kuidas küll saab Jehoova tõotus täide minna, kui tema on Aabrahami naine. Oli täiesti mõistetav, et ta võis selle pärast muret tunda või olla koguni kannatamatu.

Selle asemel et vaadata tagasi, vaatas Saara ettepoole. Ta toetas oma abikaasat, kui nad maal ringi rändasid, aidates tal telke kokku pakkida, karjaga liikuda ja laagri jälle üles lüüa. Ta tuli toime kõiksuguste väljakutsete ja muudatustega. Jehoova uuendas oma tõotust Aabrahamile, ent Saara kohta ei öelnud ta ikka veel midagi. (1. Moosese 13:14–17; 15:5–7.)

Lõpuks leidis Saara, et on õige aeg rääkida Aabrahamile plaanist, mis tema peas oli küpsenud. Kujutle, kuidas ta vastakate tunnetega heideldes oma mehele lausub: „Jehoova pole lasknud mul lapsi ilmale tuua.” Seejärel palub ta oma mehel saada lapsi oma teenija Haagari kaudu. Millist ängistust võis küll Saara tunda, paludes oma mehelt midagi säärast! Meile võib see tunduda kummalise palvena, ent tol ajal polnud midagi tavatut selles, kui mees võttis pärija saamiseks endale teise naise ehk liignaise.b Kas Saara võis mõelda, et nii saabki täituda Jumala eesmärk tuua olemasollu Aabrahami järglastest koosnev rahvas? Kuidas see ka polnud, ta oli valmis tooma sellise suure ohvri. Mismoodi Aabraham reageeris? Piiblis öeldakse, et Aabraham võttiski Saarat kuulda. (1. Moosese 16:1–3.)

Kas see lugu näitab, et Jehoova ajendas Saarat niisugust ettepanekut tegema? Ei. Saara ettepanekust on hoopis näha vägagi inimlik mõtteviis. Ta arvas, et tema hädade taga on Jumal, ning talle tundus, et Aabrahamil lihtsalt pole muud võimalust. Saara lahendus tõi talle endale valu ja vaeva. Siiski, sellist ettepanekut tehes ilmutas ta erakordset isetust. Maailmas, kus inimesed panevad tihtipeale omaenda soovid kõigest muust ettepoole, on Saara omakasupüüdmatus midagi väga erilist. Kui meiegi oleme valmis panema Jumala eesmärgid enda isekatest huvidest ettepoole, siis jäljendame Saara usku.