Sekem — linn orus

SÜGAVAL selle maa südames, mille Jumal valis oma rahva jaoks, asus Eebali mäe ja Gerisimi mäe vahel Sekemi linn. Just siin tõotas Jumal Aabrahamile umbes neli tuhat aastat tagasi: „Sinu soole ma annan selle maa!” (1. Moosese 12:6, 7).

Kooskõlas selle tõotusega asus Aabrahami pojapoeg Jaakob Sekemisse laagrisse ja ehitas seal altari, millele ta pani nimeks „Jumal on Iisraeli Jumal”. Arvatavasti kaevas Jaakob sellesse paika kaevu, et varustada veega oma perekonda ja karja — see oli sama kaev, mida sajandeid hiljem tunti „Jaakobi allikana” (1. Moosese 33:18—20, Piibli Raamat, 1945; Johannese 4:5, 6, 12).

Kuid mitte kõik Jaakobi pere liikmed ei olnud innukad õige kummardamise suhtes. Tema tütar Diina otsis endale kaaslasi Sekemi linna kaananlastest tüdrukute hulgast. Diina, kes oli siis alles noor, jättis maha oma pere turvalised telgid ja hakkas külastama lähedalasuvat linna, kust ta omale sõpru leidis.

Kuidas suhtusid linna noormehed sellesse nooresse neitsisse, kes külastas sageli nende linna ja tegi seda arvatavasti ilma kaaslasteta? Üks pealiku poeg „nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära”. Miks tõmbas Diina endale häda kaela sellega, et sõbrustas ebamoraalsete kaananlastega? Kas sellepärast, et talle tundus, nagu vajaks ta omavanuste tüdrukute seltsi? Või oli ta ehk sama kangekaelne ja sõltumatu kui mõned tema vennad? Loe seda jutustust 1. Moosese raamatust ning püüa tajuda ahastust ja häbi, mida Jaakob ja Lea kindlasti tundsid nende kohutavate tagajärgede tõttu, mis kaasnesid sellega, et nende tütar külastas Sekemit (1. Moosese 34:1—31; 49:5—7; vaata ka 1985. aasta 15. juuni ingliskeelse „Vahitorni” lehekülge 31).

Umbes 300 aastat hiljem pöörati veel kord tähelepanu tagajärgedele, mis kaasnevad teokraatlike juhtnööride põlgamisega. Sekemis organiseeris Joosua ühe meeldejäävaima kokkutuleku Iisraeli ajaloos. Kujutle vaatepilti selles orus. Rohkem kui miljon inimest — mehed, naised ja lapsed —, kes kuuluvad Iisraeli kuude suguharusse, seisavad Gerisimi mäe jalamil. Teispool orgu seisab Eebali mäe jalamil umbes sama palju inimesi, kes kuuluvad kuude ülejäänud suguharusse.a Ning seal allpool, seaduselaeka kõrval ning kahe iisraellaste hulga vahel, seisavad preestrid ja Joosua. Milline vaatepilt! (Joosua 8:30—33.)

Need kaks mäge, mis kerkisid selle tohutu rahvahulga ees, on üks oma ilu ja teine elutuse poolest teineteisele täielikuks kontrastiks. Gerisimi ülemised nõlvad on rohelised ja viljakad, kuid Eebal on üldiselt hall ja lage. Kas sa kuuled ärevat kahinat, mis kostab iisraellaste hulgast, kes ootavad seda hetke, mil Joosua rääkima hakkab? Selles looduslikus teatris kajab iga heli.

Nende nelja kuni kuue tunni jooksul, mis Joosual kulub ’Moosese käsuõpetuse raamatu’ lugemiseks, on ka rahval oma osa täita (Joosua 8:34, 35). Ilmselt ütlevad Gerisimi jalamil seisvad iisraellased „Aamen!” pärast iga õnnistuse nimetamist, kuid Eebali jalamil seisjate „Aamen!” rõhutab igat needust. Võib-olla tuletab ka Eebali mäe elutu ilme rahvale meelde, millised on sõnakuulmatuse kohutavad tagajärjed.

„Neetud olgu, kes põlgab oma isa ja ema!” hoiatab Joosua. Sellele vastab üheskoos rohkem kui miljon häält: „Aamen!” Joosua ootab, kuni see kõuehäälne vastus vaibub, ja jätkab: „Neetud olgu, kes nihutab paigast oma ligimese raja!” Jälle hüüavad kuus suguharu koos paljude muulastega: „Aamen!” (5. Moosese 27:16, 17). Kui sina oleksid seal olnud, kas oleksid sa kunagi unustanud selle koosoleku, mida peeti nende mägede vahel? Kas poleks sulle alatiseks meelde jäänud, et tuleb sõnakuulelik olla?

Natuke aega enne seda, kui Joosua umbes 20 aasta pärast suri, kutsus ta iisraellased veel kord kokku Sekemisse, et kinnitada nende otsustavust. Ta pani rahva iga liikme valiku ette. „Valige endile täna, keda te tahate teenida,” ütles ta. „Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!” (Joosua 24:1, 15). Ilmselt jätsid need uskusisendavad kokkutulekud Sekemis sügava mulje. Veel palju aastaid pärast Joosua surma järgisid iisraellased tema ustavuse eeskuju (Joosua 24:31).

Umbes 15 sajandit hiljem, kui Jeesus Gerisimi mäe varjus puhkas, arenes seal südantsoojendav vestlus. Pikast teekonnast väsinuna istus Jeesus Jaakobi allika juures ajal, mil sinna tuli üks Samaaria naine, kellel oli kaasas veenõu. Naine oli väga üllatunud, kui Jeesus temalt juua küsis, kuna juudid ei rääkinud samaarlastega ja veel vähem oleksid nad nende anumatest joonud (Johannese 4:5—9). Jeesuse järgmised sõnad üllatasid teda veelgi rohkem.

„Igaüks, kes seda vett joob, januneb jälle; aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!” (Johannese 4:13, 14). Kujutle, kui huvitatud võis naine taolisest lubadusest olla, sest sellest sügavast kaevust vee toomine oli vaevanõudev töö. Edasi selgitas Jeesus, et kuigi Jeruusalemm ja Gerisimi mägi olid ajaloolise tähtsusega paigad, polnud neil kummalgi Jumalale lähenemise seisukohalt religioosset tähtsust. Oluline polnud mitte asukoht, vaid südameseisund ja käitumine. „Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões,” ütles ta. „Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad” (Johannese 4:23). Kui lohutavad need sõnad küll olid! Taas sai see org kohaks, kus inimesi ergutati Jehoovat teenima.

Tänapäeval asub muistse Sekemi varemete kõrval Nabluse linn. Veel praegugi kõrguvad selle oru kohal Gerisimi ja Eebali mägi, olles minevikusündmuste vaikivateks tunnistajateks. Siiani võib nende mägede jalamil Jaakobi kaevu külastada. Kui mõtiskleme sündmuste üle, mis seal aset leidsid, tuletab see meile meelde, kui tähtis on seista õige kummardamisviisi eest, nii nagu seda õpetasid meile Joosua ja Jeesus. (Võrdle Jesaja 2:2, 3.)

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 31]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.