„Kuulge ometi seda unenägu”

JOOSEP vaatab igatsevalt ida poole. Kuidas ta küll tahaks karavanist lahku lüüa ja plehku pista! Kuskil nende mägede taga, mitte kaugel sellest paigast, on tema kodu Hebronis. Ilmselt sätib ta isa Jaakob end parajasti magama. Tal pole õrna aimugi, mis ta lemmikpojaga on juhtunud. Joosep aga ei saa isa juurde tõtata. Ainus, mida ta tol hetkel teab on see, et ta ei pruugi oma armsa aastates isa nägu enam iial näha. Samal ajal kui kaupmehed oma kaameleid tagant utsitavad, jälgivad nad hoolsalt igat Joosepi sammu. Mööda sissetallatud rada liigutakse lõuna poole. Joosep on nüüd kaupmeeste oma ja neil pole mõtteski teda silmist lasta. Neile on see noormees sama hinnaline nagu nende koorem — aromaatsed vaigud ja õlid, mis kaugel Egiptuses tõotavad tuua sisse kenakese summa.

Joosep on umbes 17-aastane. Kujutle teda piidlemas läänetaevast, kus päike on parasjagu vajumas madalale Suure mere taha. Talle on mõistetamatu, miks on ta elu üleöö tundmatuseni muutunud. Ta ei suuda uskuda, et ta lihased vennad peaaegu tapsid ta ja müüsid orjaks. Joosep võitleb pisaratega. Ta ei arva eales, mis teda ees ootab.

Kuidas sattus Joosep nii kohutavasse olukorda? Mida me võime õppida sellelt noorelt mehelt, keda ta oma pereliikmed tahtsid tappa ja kelle nad seejärel hülgasid?

Joosep oli pärit väga suurest perest, mis paraku ei olnud sugugi õnnelik ja ühtne. Portree, mille Piibel maalib Jaakobi perest, näitab ilmekalt, kui halvad tagajärjed on polügaamial. See oli üldlevinud tava, mida Jumal oma rahva seas sallis, kuni ta poeg selgitas, et Jumala silmis on õige vaid ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu ehk monogaamia, nagu oli olnud inimajaloo alguses (Matteuse 19:4—6). Jaakobil oli vähemalt 14 last nelja erineva naisega. Kaks neist olid ta abikaasad — Lea ja Raahel, kaks aga ta naiste teenijannad Silpa ja Billa. Algusest peale armastas Jaakob oma imekaunist Raahelit. Ta ei tundnud kunagi midagi sellist Raaheli vanema õe Lea vastu, kellega teda sunniti pettuse abil abielluma. Õdede vahel käis äge rivaalitsemine ning see puudutas teravalt ka nende lapsi (1. Moosese 29:16—35; 30:1, 8, 19, 20; 37:35).

Raahel oli pikka aega viljatu. Kui ta viimaks rasedaks jäi ja Joosepi ilmale tõi, kohtles Jaakob talle vanas eas sündinud poega väga eriliselt. Näiteks, kui kogu pere oli teel kohtumisele Jaakobi venna Eesaviga — mehega, kes oli tahtnud teda tappa, oleks olukord võinud kujuneda väga ohtlikuks. Seepärast sättis Jaakob Raaheli ja väikese Joosepi rivi lõppu, kus neil oleks turvaline olla. See ärev päev oli kahtlemata Joosepi mällu sööbinud. Mõtle, mida võis see pisike poiss mõelda, kui nägi hommikul, et tema eakas, kuid südi isa on ootamatult lonkama hakanud. Kui üllatunud ta võis olla, kui kuulis, et isa oli öösel võimsa ingliga maadelnud! Miks Jaakob seda tegi? Et saada Jumala õnnistust. Jehoova tasus talle ja muutis ta nime Iisraeliks. Tulevikus pidi terve rahvas hakkama kandma tema nime (1. Moosese 32:23—32). Hiljem kuulis Joosep, et Iisraeli poegadest saavad selle rahva suguharude esiisad.

Ei läinud kaua, kui väikese Joosepi elus juhtus suur tragöödia. Talle kõige kallim inimene jättis ta üksi. Ta ema suri, kui sünnitas ta nooremat venda Benjamini. Ta isa leinas väga oma kalli naise kaotust. Kujutle, kuidas Jaakob pühib hellalt Joosepi palgelt pisarad ja trööstib teda sama lootusega, millega ta vanaisa Aabraham teda omal ajal trööstis. Joosep kahtlemata rõõmustas, kui kuulis, et tulevikus äratab Jehoova ta ema taas ellu! Võimalik, et Joosepis tekkisid veel sügavamad tunded „elavate Jumala” vastu, kes on nii helde (Luuka 20:38; Heebrealastele 11:17—19). Oma armastatud naise surma järel väljendas Jaakob tihti helli tundeid oma kahe poja vastu, kelle Raahel oli talle ilmale toonud (1. Moosese 35:18—20; 37:3; 44:27—29).

Nii mõnegi lapse elu võinuks selline hellitamine ära rikkuda, kuid mitte Joosepi oma. Ta õppis oma vanematelt palju ja jäljendas nende häid omadusi. Ta oli tugeva usuga ning tegi vahet õigel ja valel. 17-aastaselt, kui ta oli karjus ja abistas oma vanemaid vendi, märkas ta, et nood ei käitu õigesti. Kas ta hoidis asja vaka all, et pälvida vendade soosingut? Me ei tea täpselt, mida ta tundis, kuid ta tegi seda, mida pidas õigeks: ta kandis isale ette oma vendade halvad teod (1. Moosese 37:2). Pole kahtlustki, et see julge tegu kinnitas Jaakobi head arvamust oma armastatud pojast. Kristlikel noortel tasuks Joosepist malli võtta. Seistes silmitsi olukorraga, kui keegi on teinud raske patu, olgu eksijaks siis vend või õde või sõber — on tark võtta eeskuju Joosepist ning rääkida juhtunust neile, kes saavad eksinut aidata (3. Moosese 5:1).

Me võime nii mõndagi õppida ka Joosepi perekonnaelust. Kuigi tõelised kristlased ei ole tänapäeval mitmikabielus, on nende seas palju uusperesid, kus on kasuvanem, kasulaps või kasuvend või -õde. Nagu ilmneb Joosepi pereelust, lõhub kellegi soosimine ja erapoolikus vaid pere ühtsust. Targad lapsevanemad, kes elavad uusperes, annavad endast parima, et kinnitada igale oma lapsele ja kasulapsele, et nad armastavad teda ja hindavad teda kui ainulaadset isikut. Samuti oleks tark aidata lastel näha, et kõik saavad perekonna õnnele kaasa aidata. (Roomlastele 2:11.)

Võimalik, et Jaakob austas oma poega erilisel viisil just seetõttu, et too oli tõe eest julgelt välja astunud. Ta lasi Joosepile erilise kuue teha (1. Moosese 37:3). Olgugi et paljudes piiblitõlgetes on selle kohta öeldud kirju või triibuline kuub, ei räägi mitte miski sellise tõlkevaste kasuks. Ilmselt oli tegu maitseka ülerõivaga, millel olid pikad varrukad ja pikk alaosa. Tõenäoliselt kandsid sellist kuube kõrgest soost mehed või ülemad.

Jaakobil olid kindlasti head kavatsused ja võib arvata, et Joosepit liigutas kingitus, milles väljendus isa austus ja armastus tema vastu. Ent see kuub põhjustas talle paksu pahandust. Tuleta meelde, et Joosep oli karjus. See tähendab, et ta tegi rasket füüsilist tööd. Kujuta ette noort meest sellises kuninglikus kuues kahlamas läbi pika heina, ronimas mööda kaljusid või püüdmas kaduma läinud lammast ogapõõsast valla päästa. Mis veelgi hullem, mida arvavad Joosepi vennad sellest, et isa ühte oma poega sel moel soosib?

Piibel vastab: „Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega rääkinud temaga avameelselt” (1. Moosese 37:4).a Teatud mõttes võib nende kadedust mõista, kuid nad lasid sel halval omadusel oma meelt mürgitada (Õpetussõnad 14:30; 27:4). Kas sindki on vahel närinud kadedus, kui kellelegi teisele on sinu asemel pööratud tähelepanu või teda on austatud? Pea meeles, mis juhtus Joosepi vendadega. Kadedusest tegid nad asju, mida hiljem sügavalt kahetsesid. Nende elust võib õppida seda, kui palju parem on rõõmustada koos rõõmsatega (Roomlastele 12:15).

Joosep aimas, et vennad on tema suhtes vaenulikult meelestatud. Kas ta peitis oma uhke kuue ära, kui vennad lähedal olid? Võib-olla oleks ta tahtnud seda teha. Ent ära unusta, et Jaakobi silmis oli see kuub märk temapoolsest soosingust ja armastusest oma poja vastu. Joosep tahtis olla igati oma isa usalduse vääriline ja seetõttu kandis ta ustavalt seda kuube. Ta on meile heaks eeskujuks. Kuigi meie taevane isa pole eales erapoolik, valib ta vahel välja mõne oma ustava teenija ja soosib teda eriliselt. Samamoodi soovib ta, et tema teenijad paistaksid silma selles korrumpeerunud ja ebamoraalses maailmas. Nii nagu Joosep oma erilise kuuega, paistame meiegi kui tõelised kristlased teistele oma käitumisega silma. Mõnikord võib see esile kutsuda kadedust ja vihavaenu (1. Peetruse 4:4). Kas kristlane peaks varjama seda, et ta on tõelise Jumala teenija? Muidugi mitte. Täpselt nii, nagu Joosepil polnud mingit põhjust oma kuube peita (Luuka 11:33).

Mõne aja pärast nägi Joosep kaht tavatut unenägu. Esimeses unenäos nägi Joosep ennast ja vendi — kõik nad sidusid vihke. Mingil hetkel aga ümbritsesid vendade vihud Joosepi vihku ja kummardasid selle ees. Teises unenäos kummardasid Joosepi ees päike, kuu ja üksteist tähte (1. Moosese 37:6, 7, 9). Mida peaks Joosep nende imelike, kuid kujukate unenägude osas ette võtma?

Unenäod saatis Joosepile Jehoova. Need olid prohvetlikud ja Jumal tahtis, et Joosep ei jätaks neid enda teada. Mõnes mõttes pidi Joosep tegema seda, mida tegid kõik hilisemad prohvetid, kui nad Jumala sõnumeid ja kohtusõnumeid tema tõrksale rahvale edastasid.

Joosep ütles taktitundeliselt oma vendadele: „Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!” Vennad mõistsid unenägu, ent see ei meeldinud neile mitte üks raas. Nad kostsid: „Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?” Jutustus jätkub: „Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.” Kui Joosep rääkis isale ja vendadele teisest unenäost, jäi nende suhtumine samaks. Piiblist võib lugeda: „Siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?”” Jaakob jäi aga asja üle järele mõtlema. Kas on võimalik, et Jehoova suhtleb poisiga? (1. Moosese 37:6, 8, 10, 11).

Joosep ei olnud ei esimene ega viimane Jehoova teenija, kellel paluti teistele teada anda ebapopulaarne prohvetlik sõnum, mille teatavaks tegemisega kaasnes vahetevahel tagakiusamine. Jeesus, kes oli Jehoova peamine eesträäkija, ütles oma järelkäijatele: „Nad on taga kiusanud mind, siis kiusavad nad taga teidki” (Johannese 15:20). Igas vanuses kristlased võivad palju õppida noorelt Joosepilt, kes oli tugeva usuga ja julge.

Peagi pärast seda sündmust palus Jaakob noorel Joosepil ühe teekonna jalge alla võtta. Nimelt hoidsid ta vanemad vennad karja põhja pool Sekemi lähedal. Ei läinud kaua, kui nad sealt endale vihamehed said. Jaakob oli poegade pärast loomulikult mures, niisiis saatis ta Joosepi uurima, kuidas neil läheb. Mis sa arvad, mida Joosep tundis? Ta teadis, et vennad vihkavad teda kogu südamest. Kuidas nad suhtuksid sellesse, kui tema isa eesträäkijana nende juurde tuleb? Oma tunnetest hoolimata kuuletus Joosep isale ja asus teele. (1. Moosese 34:25—30; 37:12—14.)

See oli pikk teekond. Arvatavasti tuli tal neli-viis päeva kõndida. Sekem asub Hebronist umbes 80 kilomeetrit põhja pool. Jõudnud Sekemisse, kuulis Joosep, et vennad on liikunud edasi Dotanisse, mis oli veel oma 22 kilomeetrit põhja poole. Kui Joosep viimaks Dotanile lähenes, märkasid vennad teda juba kaugelt. Hetkega lõi nende viha keema. Jutustuses öeldakse: „Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja! Tulgem nüüd, tapkem tema, visakem ta mõnesse kaevu ja öelgem, et kuri elajas sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!”” Ruuben aga veenis vendi, et nad viskaksid Joosepi elavana kaevu. Ehk lootis ta poisi sealt hiljem päästa. (1. Moosese 37:19—22.)

Pahaaimamatult astus Joosep vendade ligi. Ta lootis, et sellest tuleb rahumeelne kohtumine. Vennad aga tungisid talle kallale. Nad kiskusid talt seljast ta erilise kuue, tirisid ta kuivaks jäänud veekogumisaugu juurde ja lükkasid üle ääre. Joosep kukkus sügavale auku! Šokist toibudes ajas ta end jalule, kuid nägi, et tal pole vähimatki lootust august omal jõul välja pääseda. Ülalt vaatas talle vastu vaid tükike taevast. Ta kuulis, kuidas vendade hääled kaugenevad. Joosep hüüdis neile järele, anus neid, ent nad ei teinud teist nägugi. Tundetult asusid nad sealsamas lähedal lõunat sööma. Kui Ruubenit silmapiiril polnud, haudusid vennad taas plaani poisile ots peale teha, seekord aga oli Juuda see, kes keelitas neid müüma poissi hoopis kaupmeestele. Dotan asus Egiptusesse viiva kaubatee lähistel ning üsna pea läkski sealt mööda ismaeliitide ja midjanlaste karavan. Enne, kui Ruuben naasis, oli tehing tehtud. 20 seekli eest müüsid nad oma venna orjaks (1. Moosese 37:23—28; 42:21).b

Oleme ringiga jõudnud tagasi loo algusse. Kui Joosepit mööda Egiptusesse viivat teed lõuna poole sunniti minema, näis talle, et ta on kõik kaotanud. Ta oli perest ära lõigatud. Pikki aastaid ei saanud ta pere kohta mingeid teateid. Tal polnud õrna aimugi sellest, kui murest murtud oli Ruuben, kui ta tagasi tulles Joosepit eest ei leidnud; millist kaotusvalu tundis Jaakob, kui jäi uskuma valet, et ta armas poeg on surnud; ta ei teadnud, kuidas ta eaka vanaisa Iisaki käsi käib, kes tollal veel elus oli; või kuidas läheb ta noorimal vennal Benjaminil, keda ta väga armastas ja kellest suurt puudust tundis. Ent kas Joosep ikka oli kõigest ilma jäänud? (1. Moosese 37:29—35.)

Joosepil oli midagi, mida vennad ei suutnud talt röövida. Selleks oli usk Jumalasse. Ta teadis palju oma Jumala Jehoova kohta ja mitte miski ei saanud talt usku ära võtta. Tõsi, ta oli kaotanud oma kodu, ta oli kogenud vangina pikal teekonnal Egiptusesse suuri raskusi ning teda oli alandatud, kui ta rikka egiptlase Pootifari majapidamisse orjaks müüdi (1. Moosese 37:36). Kuid need raskused vaid tugevdasid Joosepi usku Jumalasse ja tema otsusekindlust hoida tema ligi. Selle sarja järgnevates artiklites vaatame, kuidas ta tänu usule sai veel paremini teenida Jehoovat ja ka aidata oma raskustesse sattunud peret. Meil tasub tõesti Joosepi usku eeskujuks võtta!