Nad täitsid Jehoova tahet

Vanemate usk toob tasu

IISRAELLASTELE tõi poisslapse sünd suurt rõõmu. See tähendas, et nende põlvnemisliin jätkub ja pärisosa jääb nende suguvõsale. Kuid umbes 1593. aastal e.m.a. näis heebrealastele poja sünnitamine rohkem needuse kui õnnistusena. Miks? Kuna Egiptuse vaarao, kes oli hirmul tema halduspiirkonnas elavate juutide kiire kasvu pärast, andis korralduse, et kõik nende vastsündinud poeglapsed tuleb surmata (2. Moosese 1:12, 15—22).

Selle nurjatu genotsiidikatse ajal sündis Amramile ja Jookebedile, ühele heebrealastest abielupaarile, ilus poisslaps. Pole raske kujutleda, kuidas vaarao käsu meenumine nende rõõmu hirmuks muutis. Ometi, kui Amram ja Jookebed oma väikest poega vaatasid, otsustasid nad kindlalt temast mitte loobuda, juhtugu mis tahes (2. Moosese 2:1, 2; 6:20).

Nad näitasid üles usku

Amram ja Jookebed varjasid oma last kolm kuud (2. Moosese 2:2). Kuna heebrealased ja egiptlased elasid lähestikku, oli see tegu riskantne. Igaüht, keda oleks leitud vaarao käsust mööda hiilivat, oleks tõenäoliselt surmaga karistatud — ja samuti oleks surmatud ka nende laps. Mida siis pidid need pühendunud lapsevanemad nii enda kui ka oma poja päästmiseks tegema?

Jookebed korjas papüürusevarsi. Papüürus on tugev lõikheinaline, mis sarnaneb bambusega, ning tal on sõrmejämedused kolmetahulised varred. Ta võib kasvada kuni 6 meetri kõrguseks. Egiptlased kasutasid seda taime paberi, mattide, purjeriide, sandaalide ning kergete paatide valmistamiseks.

Jookebed tegi vartest korvi, mis oli lapse mahutamiseks piisavalt suur. Siis kasutas ta bituumenit ja pigi, et korv püsiks koos ning oleks veekindel. Seejärel pani Jookebed oma lapse kasti ning asetas selle Niiluse jõe kaldale pilliroo sisse (2. Moosese 2:3).

Laps leitakse üles

Jookebedi tütar Mirjam jäi lähedale valvama, et näha, mis edasi saab. Siis tuli vaarao tütar Niiluse äärde pesema.a Võib-olla Jookebed teadis, et printsess käib sageli just selles kohas Niiluse ääres, ning jättis korvi meelega sinna, kus selle võiks kergesti üles leida. Igatahes märkas vaarao tütar pilliroo sisse peidetud korvi ning käskis ühel oma teenijannal see talle tuua. Nutva lapse nägemine äratas temas kaastunde. Ta mõistis, et see on heebrealaste laps. Kuidas aga võiks ta lasta sellist armsat last ära tappa? Võib-olla ei mõjutanud vaarao tütart üksnes inimlik headus, vaid ka egiptlaste levinud uskumus, et taevasse saamine sõltub elu jooksul tehtud heade tegude arvust (2. Moosese 2:5, 6).b

Mirjam, jälginud toimunut eemalt, pöördus nüüd vaarao tütre poole. „Kas pean minema ja kutsuma sulle heebrea naiste hulgast imetaja, et ta sulle last imetaks?” küsis ta. „Mine!” vastas printsess. Mirjam jooksis oma ema juurde. Varsti seisis Jookebed vaarao tütre ees. „Vii see laps ja imeta teda minu jaoks, ja ma annan sulle tasu!” ütles talle printsess. Võib arvata, et vaarao tütar oli selleks ajaks juba aru saanud, et Jookebed ongi lapse ema (2. Moosese 2:7—9).

Jookebed hoidis last enda juures kuni võõrutamiseni.c See andis talle hea võimaluse õpetada lapsele, kes on tõeline Jumal Jehoova. Siis viis Jookebed lapse tagasi vaarao tütrele, kes pani poisile nimeks Mooses, mis tähendab „veest päästetu” (2. Moosese 2:10).

Mida meie sellest õppida võime

Amram ja Jookebed kasutasid nii hästi kui võimalik seda üürikest aega, mis neil oli, et õpetada oma pojale puhta kummardamise põhimõtteid. Ka tänapäeval peaksid lapsevanemad seda tegema. See on tõesti hädavajalik, sest Kurat-Saatan „käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata” (1. Peetruse 5:8). Tal on suur soov teha oma ohvriteks kallihinnalised väikesed poisid ja tüdrukud, kellest võiksid tulevikus tublid Jehoova sulased saada. Ta ei halasta noorte peale! Seda meeles pidades õpetavad targad vanemad oma väikseid lapsi kartma tõelist Jumalat Jehoovat (Õpetussõnad 22:6; 2. Timoteosele 3:14, 15).

Tekstis Heebrealastele 11:23 on Amrami ja Jookebedi püüet varjata oma last tema elu esimese kolme kuu jooksul kirjeldatud kui usutegu. Need mõlemad jumalakartlikud lapsevanemad lootsid Jehoova päästva jõu peale, kui nad keeldusid lapsest loobumast, ning see tõi neile õnnistusi. Ka meie peame järgima täpselt Jehoova seadusi ja põhimõtteid, olles kindlad, et ükskõik mida Jehoova meile ka osaks laseb saada, toob see hiljem meile igavese heaolu ja õnne (Roomlastele 8:28).

[Allmärkused]