„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
5.–11. OKTOOBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | 2. MOOSESE 31–32
Otsi vaimseid vääriskive
w87 1/9, lk 29
Lugejate küsimusi
Kui inimene on Jumalale meelepärane, siis tema nimi on justkui eluraamatusse kirja pandud. See aga ei tähenda, et inimese tulevik on ette määratud ja talle on igavene elu tagatud. Mooses palus iisraellaste eest Jehoovat: „Anna neile siiski andeks nende patt, kui aga mitte, siis palun kustuta mind oma raamatust, mille sa oled kirjutanud.” Kuid Jehoova ütles Moosesele: „Ma kustutan oma raamatust selle, kes on minu vastu pattu teinud.” (2Mo 32:32, 33.) Seega, isegi kui Jumal on kirjutanud inimese nime eluraamatusse, võib ta ikkagi muutuda sõnakuulmatuks või usu hüljata. Sellisel juhul kustutab Jehoova „tema nime eluraamatust”. (Ilm 3:5.)
12.–18. OKTOOBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | 2. MOOSESE 33–34
„Jehoova kütkestavad omadused”
it-2, lk 466–467
Nimi
Loomistöö räägib Jumala olemasolust, kuid ei avalda tema nime. (L 19:1; Ro 1:20.) Isegi kui inimene teab Jumala nime, ei tähenda see veel, et ta tunneb Jehoovat. (2Aj 6:33.) Jumala nimega on seotud ka tema eesmärgid, teod ja omadused. Seega on vaja mõista Jumala isiksust. (Vrd 1Ku 8:41–43; 9:3, 7; Neh 9:10.) Heaks näiteks on Mooses, kellel olid Jumalaga lähedased suhted. Jehoova ütles tema kohta: „Ma tunnen sind nimepidi.” (2Mo 33:12, allm.) Mooses nägi Jumala auhiilgust ja Jumal rääkis talle oma nimest. (2Mo 34:5.) Kuid Jehoova lihtsalt ei korranud oma nime, vaid rääkis ka enda omadustest ja tegudest: „Jehoova, Jehoova on halastav ja kaastundlik Jumal, kes ei vihastu kergesti, kes on tulvil truud armastust ja tõde, kes osutab truud armastust tuhandetele ning annab andeks eksimuse, üleastumise ja patu. Siiski ei jäta ta süüdlast karistamata, vaid patustaja lapsed ja lapselapsed langevad kolmanda ja neljanda põlveni tema karistuse alla.” (2Mo 34:6, 7.) Sama mõtet väljendab ka laul, mille Mooses kirja pani: „Ma kuulutan Jehoova nime.” (5Mo 32:3–44.) See laul jutustab Jehoova isiksusest ja sellest, kuidas ta tegeles Iisraeli rahvaga.
26. OKTOOBER – 1. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | 2. MOOSESE 37–38
„Telkpühamu altarid ja nende koht jumalateenimises”
it-1, lk 82, lõik 3
Altar
Suitsutusaltar. Suitsutusaltar (nimetatakse ka kuldaltariks [2Mo 39:38]) oli tehtud akaatsiapuust. Selle pealispind ja küljed olid kaetud kullaga. Seda ümbritses kullast ääris. Altar oli 45 cm pikk, 45 cm lai ja 90 cm kõrge. Altari neljast nurgast ulatusid välja sarved. Altari mõlemas küljes kullast äärise all olid kaks kuldrõngast. Neisse sai panna kangid altari kandmiseks. (2Mo 30:1–5; 37:25–28.) Sellel põletati kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, püha suitsutusrohtu. (2Mo 30:7–9, 34–38.) Kasutusel oli ka suitsutuspann. (3Mo 16:12, 13; Heb 9:4; Ilm 8:5; vrd 2Aj 26:16, 19.) Suitsutusaltar asus kogudusetelgis kõige pühama paiga eesriide ees. Seetõttu on öeldud, et suitsutusaltar asub tunnistuslaeka ees. (2Mo 30:1, 6; 40:5, 26, 27.)
it-1, lk 1195
Suitsutusrohi
Püha suitsutusrohtu kasutati kõrbes kogudusetelgis. See oli tehtud hinnalistest koostisainetest, mille kogudus oli annetanud. (2Mo 25:1, 2, 6; 35:4, 5, 8, 27–29.) Suitsutusrohi koosnes neljast komponendist. Jehoova ütles Moosesele: „Võta endale võrdses koguses lõhnaaineid: lõhnavaiku, seheletirohtu, healõhnalist galbanivaiku ja puhast viirukit. Valmista sellest suitsutusrohi. See aromaatne segu tuleb oskuslikult kokku segada ja sellele tuleb lisada soola. See segu olgu puhas ja püha. Osa sellest tambi peeneks pulbriks ja pane seda tunnistuslaeka ette kogudusetelki, kus ma end sulle ilmutan. See olgu teile väga püha.” Et rõhutada suitsutusrohu erilisust ja pühadust, ütles Jehoova: „Igaüks, kes midagi sellist valmistab, et nautida selle lõhna, tuleb surmata.” (2Mo 30:34–38; 37:29.)
it-1, lk 82, lõik 1
Altar
Kogudusetelgi altarid. Jehoova andis kogudusetelgi ehitamise ajal juhendid kahe altari valmistamiseks. Põletusohvrialtar (nimetatakse ka vaskaltariks [2Mo 39:39]) oli valmistatud akaatsiapuust. See oli kastikujuline, ilmselt kaane ja põhjata. See oli 2,2 m pikk, 2,2 m lai ja 1,3 m kõrge. Altari nelja nurka tehti sarved, mis olid osa altarist. Altar oli kaetud vasega. Selle „sisse, randist allapoole, altari keskpaika” pandi vasest võre. Altaril võisid olla kahes küljes kitsad avad võre jaoks. Võre igas nurgas oli vasest rõngas. Õpetlased on rõngaste arvu suhtes eri arvamusel. Paljud neist arvavad, et rõngaid oli kokku kaheksa: neli vaskvõre küljes ja neli altari välisküljel neljas nurgas kandekangide jaoks. Need kandekangid olid samuti tehtud akaatsiapuust ja kaetud vasega. Altaririistad olid samuti vasest, näiteks tuhanõud ja kühvlid, kausid loomade vere jaoks, hargid liha jaoks ja söepannid. (2Mo 27:1–8; 38:1–7, 30; 4Mo 4:14.)
Otsi vaimseid vääriskive
it-1, lk 36
Akaatsia
Akaatsiapuul on pikad ogad ja laiali harunev võra. Akaatsiate oksad põimuvad omavahel ja moodustavad tiheda rägastiku. Seetõttu kasutati Piiblit kirjutades akaatsia kohta enamasti heebrea sõna šittím, mis on mitmusevorm. Akaatsia võib kasvada 6–8 meetri kõrguseks, aga näeb tihti välja nagu põõsas. Akaatsial on pehmed sulgjad lehed, kollased meeldiva lõhnaga õied ja viljadeks kaarjad kaunad. Krobeline ja must koor katab puitu, mis on tihke, kõva ja vastupidav putukatele. Need omadused ja selle kättesaadavus kõrbes tegid akaatsiast sobiva ehitusmaterjali kogudusetelgi ja selle sisustuse jaoks. Akaatsiapuust valmistati lepingulaegas (2Mo 25:10; 37:1), vaateleibade laud (2Mo 25:23; 37:10), altarid (2Mo 27:1; 37:25; 38:1), kandekangid (2Mo 25:13, 28; 27:6; 30:5; 37:4, 15, 28; 38:6), sambad eesriide jaoks (2Mo 26:32, 37; 36:36), seinaraamid (2Mo 26:15; 36:20) ja põiklatid (2Mo 26:26; 36:31).