Mooses palus Jehoovat Siinai mäel: „Näita siis mulle oma auhiilgust!” (2. Moosese 33:18). Järgmisel päeval sai prohvetile osaks suur au näha põgusalt Jumala hiilgust.a Mooses ei kirjelda üksikasjalikult, mida ta selles suurejoonelises nägemuses nägi, kuid ta pani kirja midagi palju olulisemat ehk selle, mida Jumal ütles. Uurigem siis nüüd kirjakohast 2. Moosese 34:6, 7, mida Jehoova enda kohta teada andis.

Esimene asi, mida Jehoova enda kohta ütles, oli see, et ta on „halastaja ja armuline Jumal” (6. salm). Ühe õpetlase sõnul viitab heebrea sõna, mille vasteks on „halastaja”, Jumala „hellale tundele, mida isa tunneb oma laste vastu”. Vastega „armuline” tõlgitud sõna tuleneb verbist, mis näitab soovi puudustkannatajat südamest aidata. Seega soovib Jehoova meile teada anda, et ta hoolitseb oma teenijate eest nii nagu vanemad oma laste eest; ta armastab meid ja hoolitseb meie vajaduste eest (Laul 103:8, 13).

Järgmisena ütleb Jehoova, et ta on „pika meelega” (6. salm). See tähendab, et ta ei saa oma maiste teenijate peale kergesti pahaseks. Ta on nende puuduste suhtes hoopis kannatlik ning annab neile aega end muuta (2. Peetruse 3:9).

Seejärel ütleb Jumal, et ta on „rikas heldusest ning tõest” (6. salm). Heldus on kallihinnaline omadus, mille abil Jehoova loob enda ja oma rahva vahele kindla ja katkematu sideme (5. Moosese 7:9). Jehoova on ka tõe allikas. Ta ei peta kedagi ning teda ennast pole võimalik petta. Kuna Jehoova on „tõe Jumal”, võime usaldada kõike, mis ta ütleb, ka tema tulevikutõotusi (Laul 31:6).