8. peatükk

Looja ilmutab end meie kasuks!

KESET piksemürinat ja välgusähvatusi seisis umbes kolm miljonit inimest ühe Siinai poolsaare kõrge mäe jalamil. Siinai mägi oli mähkunud pilvedesse ning maa vabises. Taolistes mällusööbivates oludes sõlmis Mooses seaduslikud suhted muistse Iisraeli ning taeva ja maa Looja vahel (2. Moosese 19. peatükk; Jesaja 45:18).

Miks siis ilmutas universumi Looja end nii erilisel viisil ühele võrdlemisi väikesearvulisele rahvale? Mooses selgitab seda järgmiselt: ”Sellepärast et Jehoova teid armastas ja tahtis pidada vannet, mille ta oli andnud teie vanemaile” (5. Moosese 7:6—8, meie kursiiv).

Sellest ütlusest nähtub, et Piiblis on meile kaugelt rohkem infot kui vaid faktid universumi ja maapealse elu päritolust. Seal on palju juttu Looja tegutsemisest inimestega — seda nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Piibel on kõige enam uuritud ja kõige laialdasema levikuga raamat maailmas, nii et selle sisuga peaks tutvuma igaüks, kes haridust väärtustab. Tehkem ülevaade sellest, mida Piiblist leida võib, koondades esmalt tähelepanu selle esimesele osale, mida tihti Vanaks Testamendiks nimetatakse. Seda tehes kogume ka väärtuslikke teadmisi universumi Looja ja Piibli Autori isiksuse kohta.

Lugedes 6. peatükki (”Kas iidset loomislugu võib usaldada?”), nägime, et Piibli loomisjutustuses on meie esivanematest — meie juurtest — selliseid fakte, mida mujalt pole võimalik leida. Kuid selles Piibli esimeses raamatus leidub midagi palju enamat. Mida siis?

Nii kreeka kui ka muud mütoloogiad kirjeldavad aega, mil jumalad ja pooljumalad inimestega läbi käisid. Lisaks teatavad antropoloogid, et kõikjal maakeral võib kuulda legende muistsest veeuputusest, mis pühkis minema suurema osa inimkonnast. Taolistele müütidele võib õigustatult tähelepanu mitte pöörata. Ent kas sa ka tead, et vaid 1. Moosese raamat annab meile teada taolistes müütides ja legendides hilisemat kajastamist leidnud olulisi ajaloolisi fakte? (1. Moosese 6. ja 7. peatükk.)a

Ka võib 1. Moosese raamatust lugeda meestest ja naistest — usutavatest inimestest, kelle olemust me võime mõista —, kes teadsid, et Looja on olemas, ning kes arvestasid tema tahtega oma elus. Meile tuleb igati kasuks tunda selliseid Moosese mainitud ”vanemate” hulka kuulunud mehi nagu Aabraham, Iisak ja Jaakob. Looja teadis, milline Aabraham oli, ning ütles tema kohta: ”Mu sõber” (Jesaja 41:8; 1. Moosese 18:18, 19). Miks? Jehoova oli Aabrahami tähele pannud ning jõudnud veendumusele, et see on mees, kellel on usku (Heebrealastele 11:8—10, 17—19; Jakoobuse 2:23). Aabrahami näitest ilmneb Jumala ligipääsetavus. Tema vägi ja suutlikkus äratavad aukartust, ometi pole ta pelgalt mingi mitteisikuline jõud või põhjus. Ta on reaalne isik, kellega meietaolised inimesed võivad arendada aupaklikke suhteid — ja see toob meile kestvalt kasu.

Jehoova tõotas Aabrahamile: ”Sinu seemne sees peab kõiki maailma rahvaid õnnistatama” (1. Moosese 22:18, SP). See teade rajaneb Aadama ajal antud tõotusel tulevase ”seemne” kohta ning on selle tõotuse jätkuks (1. Moosese 3:15). Jah, Jehoova sõnad Aabrahamile kinnitasid lootust, et tuleb aeg, mil ilmub keegi — Seeme —, kes võimaldab kõigil rahvastel õnnistatud saada. Võib näha, et see on kogu Piiblit läbiv keskne teema, mis rõhutab tõsiasja, et see raamat pole vaid kogum erilaadseid inimeste kirjutisi. Ning teades Piibli peateemat, on kergem mõista seda, et Jumal kasutas üht muistset rahvast eesmärgil õnnistada kõiki rahvaid (Laul 147:19, 20).

See, et Jehoova tegeles Iisraeliga just seda eesmärki silmas pidades, osutab sellele, et ta ”ei tee vahet isikute vahel” (Apostlite teod 10:34; Galaatlastele 3:14). Veelgi enam, ka ajal, mil Jumal tegeles eeskätt Aabrahami järeltulijatega, olid teiste rahvaste hulka kuulujad samuti teretulnud teenima Jehoovat (1. Kuningate 8:41—43). Ja nagu me seda hiljem näeme, on Jumal sedavõrd erapooletu, et tänapäeval on meil kõigil — olgu meil milline tahes rahvuslik või etniline taust — võimalik teda tundma õppida ja talle meelepärane olla.

Selle rahva ajaloost, kellega Looja sajandeid tegeles, saame õppida nii mõndagi. Jagagem see ajalugu kolmeks osaks. Pangem neid osasid käsitledes tähele, kuidas toimis Jehoova selle reaalse rahvaga tegeldes oma nime tähenduse ”tema põhjustab [kellekski, millekski] saamist” kohaselt ning kuidas sai ilmsiks tema isiksus.

Esimene osa: rahvas, keda valitseb Looja

Aabrahami järeltulijatest said Egiptuse orjad. Lõpuks määras Jumal Moosese viima neid aastal 1513 e.m.a. vabadusse. Kui Iisrael sai rahvaks, oli Jumal nende valitsejaks. Ent aastal 1117 e.m.a. taotles rahvas endale kuningat.

Milline oli see sündmuste areng, mis viis lõpuks Iisraeli Moosese juhtimisel Siinai mäe juurde? Piibli 1. Moosese raamat annab taustteavet. Kui Jaakob (kutsutud ka Iisraeliks) muiste Egiptuse kirdepiiri lähistel elas, tabas tolleaegset maailma näljahäda. Mure perekonna pärast viis Jaakobi otsima toitu Egiptusest, kus olid suured teraviljatagavarad. Seal sai Jaakob teada, et tegelikult on toitlustuse korraldajaks tema poeg Joosep, kelle ta teadis olevat juba aastaid surnud. Jaakob siirdus oma perega Egiptusesse, kuhu neil paluti ka jääda (1. Moosese 45:25—46:5; 47:5—12). Ent pärast Joosepi surma määras uus vaarao Jaakobi järeltulijad sunnitööle, kusjuures egiptlased ”tegid nende elu kibedaks raske orjatööga savi ja telliskivide kallal” (2. Moosese 1:8—14). Seda värvikat jutustust ning veel palju muudki saab lugeda Piibli teisest raamatust, milleks on 2. Moosese raamat.

Iisraellastel tuli aastakümneid taluda ränka kohtlemist, nii et ”nende hädakisa orjuse pärast tõusis Jumalani”. Oli tõesti tark tegu pöörduda Jehoova poole. Ta oli Aabrahami järeltulijatest huvitatud ning kavatses kindlasti viia täide oma eesmärgi õnnistada tulevikus kõiki rahvaid. Jehoova ’kuulis Iisraeli laste ägamist ja mõistis neid’, millest järeldub, et Looja on rõhutud ja kannatavate inimeste vastu osavõtlik (2. Moosese 2:23—25). Iisraellasi orjapõlvest vabastama valis ta Moosese. Ent kui Mooses tuli koos oma venna Aaroniga paluma Egiptuse vaaraolt luba lasta sel orjarahval ära minna, kostis too väljakutsuvalt: ”Kes on Jehoova, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna?” (2. Moosese 5:2).

Kas võiks arvata, et universumi Looja taandub taolise väljakutse ees, kuna selle esitab oma aja võimsaima militaarriigi valitseja? Jumal lõi vaaraod ja egiptlasi terve rea nuhtlustega. Pärast kümnendat nuhtlust nõustus vaarao lõpuks iisraellasi vabaks laskma (2. Moosese 12:29—32). Nõnda õppisid Aabrahami järeltulijad tundma Jehoovat kui reaalset isikut — isikut, kes toob vabaduse ajal, mil ta seda kohaseks peab. Jah, vastavalt oma nime tähendusele sai Jehoovast suurejoonelisel viisil enda tõotuste täideviija (2. Moosese 6:3). Ent nii vaaraol kui ka iisraellastel tuli seoses selle nimega veel nii mõndagi õppida.

Juhtus see põhjusel, et peagi muutis vaarao meelt. Palavikuliselt tormas ta oma vägede eesotsas neid lahkuvaid orje taga ajama ning jõudiski neile Punase mere lähistel järele. Iisraellased sattusid mere ja Egiptuse sõjaväe vahele lõksu. Siis aga sekkus asjade käiku Jehoova ja avas tee läbi Punase mere. Vaarao oleks pidanud seda võtma kui Jumala võitmatu väe avaldust. Tema aga viis oma väed uisapäisa iisraellastele järele — ja uppus koos oma sõjaväega, kui Jumal laskis merel oma tavapärasesse sängi tagasi pöörduda. Selles 2. Moosese raamatu jutustuses ei öelda, kuidas täpselt Jehoova need vägevad teod sooritas. Me võime neid täie õigusega nimetada imedeks, sest need teod ja nende ajastus olid väljaspool inimese kontrolli. Loomulikult ei olnud need teod midagi üleloomulikku Temale, kes on loonud nii universumi kui kõik selle seadused (2. Moosese 14:1—31).

See sündmus näitas iisraellastele — ja peaks sellele ka meie tähelepanu juhtima —, et Jehoova on Päästja, kes elab oma nime vääriliselt. Ent me peaksime selle jutustuse põhjal mõistma Jumala teedest veel enamatki. Näiteks, ta mõistis õiglaselt kohut rõhujast riigi üle, osutades samal ajal heldust oma rahvale, kelle kaudu pidi tulema Seeme. Viimatimainitut silmas pidades on 2. Moosese raamatus kirjapandu ilmselgelt midagi enamat kui vaid muistne ajalugu; see seondub Jumala eesmärgiga võimaldada kõigil õnnistatud saada.

Teel Tõotatud Maale

Lahkunud Egiptusest, rändas Mooses koos rahvaga otsejoones läbi kõrbe Siinai mäe juurde. Seal toimunu määras järgnevateks sajanditeks ära, kuidas Jumal selle rahvaga tegeleb. Ta andis välja seadused. Muidugi oli Looja juba ammustel aegadel formuleerinud meie universumi aine kohta käivad seadused, millised ka nüüd on jõus. Ent Siinai mäe juures andis ta Moosese vahendusel välja riiklikud seadused. Nii seda, mida Jumal tegi, kui ka seda, millise seadustekogu ta andis, võime lugeda 2. Moosese raamatust ja järgnevast kolmest raamatust, milleks on 3., 4. ja 5. Moosese raamat. Õpetlaste arvates kirjutas Mooses ka Iiobi raamatu. Selle tähendusrikast sisu vaatleme 10. peatükis.

Miljonid inimesed kogu maailmas tunnevad ja püüavad järgida veel tänapäevalgi kümmet käsku, kogu selle seadustekogu keskset moraalijuhendit. Ent selles kogus on veel hulk teisigi, oma hea kvaliteedi poolest tunnustust leidnud juhiseid. Mõistagi oli paljude korralduste keskmes iisraellaste tolleaegne eluolu; näiteks võib tuua määrused hügieeni, tervishoiu ja haiguste kohta. Ehkki mõeldud algselt muistsele rahvale, peegeldub neis seadustes selliste teaduslike faktide tundmine, milliste jälile jõudsid erialainimesed alles eelmise sajandi paiku (3. Moosese 13:46, 52; 15:4—13; 4. Moosese 19:11—20; 5. Moosese 23:13, 14). Võiks õigusega küsida: kuidas oli see võimalik, et muistsele Iisraelile antud seadustes väljendusid teadmised ja tarkus, mis ületasid kaugelt selle, mis oli teada tolle aja rahvastele? Mõistlik vastus on, et taolised seadused tulid Looja käest.

Need seadused aitasid ka säilitada sugulasliine ning määrasid ära iisraellaste religioossed kohustused, mida nad Seemne tulekuni täitma pidid. Nõustunud tegema kõike, mida Jumal käsib, olid nad kohustatud selle Seaduse järgi elama (5. Moosese 27:26; 30:17—20). Tõsi küll, nad ei suutnud Seadust täiuslikult järgida. Aga ka see fakt teenis head eesmärki. Hiljem selgitas üks seadusetundja, et Seadus oli ”üleastumiste pärast juurde lisatud — kuni tuleb ”Seeme”, kelle kohta oli antud tõotus” (Galaatlastele 3:19, 24, UT). Niisiis tegi see seadustekogu neist erilise rahva, tuletas neile meelde vajadust Seemne ehk Messia järele ning valmistas neid ette teda vastu võtma.

Siinai mäe jalamile kogunenud iisraellased nõustusid Jumala seadustekogust kinni pidama. Seega olid nad nüüdsest selle kokkuleppe, ehk nagu Piibel seda nimetab, lepingu all. Leping sõlmiti selle rahva ja Jumala vahel. Ehkki rahvas nõustus selle lepinguga meelsasti, osutus ta hiljem üheks kangekaelseks rahvaks. Näiteks valmistasid nad kuldvasika, kes pidi kujutama Jumalat. Seda teha oli patt, sest ebajumalat kummardades rikkusid nad otseselt kümmet käsku (2. Moosese 20:4—6). Ka kaeblesid nad toidu pärast, mässasid Jumala määratud juhi (Moosese) vastu ning laskusid ebamoraalsetesse suhetesse võõramaa naistega, kes kummardasid ebajumalaid. Ent miks peaks see huvitama meid, kellele Moosese ajad nii kauged on?

Võib taas öelda, et see pole pelgalt muistne ajalugu. Piibli jutustused Iisraeli tänamatutest tegudest ja Jumala reageeringust sellele näitavad, et ta on tõesti hoolitsev Jumal. ”Ikka ja jälle” kiusasid iisraellased Jehoovat, tehes talle seega ”meelehaiget” ja ’pahandades’ teda, nagu räägib Piibel (Laul 78:40, 41). Seega võime olla kindlad, et Loojal on tunded ning et ta hoolib inimeste tegudest.

Vaadates asja inimlikust seisukohast, võiks arvata, et Jumal tühistab Iisraeli üleastumiste tõttu oma lepingu ning valib oma tõotuse täideviimiseks ehk mõne teise rahva. Ent ta ei teinud seda. Selle asemel määras ta jultunud üleastujatele karistuse, ent eksinud rahvale tervikuna osutas ta armu. Jah, Jumal jäi oma ustavale sõbrale Aabrahamile antud tõotusele lojaalseks.

Peagi jõudis Iisrael Piiblis Tõotatud Maaks nimetatud Kaanani lähistele. Maad asustasid vägevad rahvad, kelle elu oli kombelõtvadest moraalitavadest küllastunud. Looja polnud nende asjusse 400 aastat sekkunud, ent nüüd otsustas ta õigusega anda selle maa üle vanaaja Iisraelile (1. Moosese 15:16; vaata ka kasti ”Mis mõttes on Jumal kiivas?”, lk. 132—133). Eelnevalt läkitas Mooses sellele maale kaksteist maakuulajat. Kümnel neist ilmnes usupuudus Jehoova päästejõusse. Nende sõnum pani rahva Jumala vastu nurisema ning tegema sepitsusi Egiptusesse tagasiminekuks. Tagajärjeks oli see, et Jumal mõistis selle rahva 40 aastaks kõrbesse rändama (4. Moosese 14:1—4, 26—34).

Mida selle kohtuotsusega saavutati? Enne oma surma manitses Mooses Iisraeli lapsi pidama meeles neid aastaid, mil Jehoova neid alandas. Mooses ütles neile: ”Sa pead tundma oma südames, et nagu mees karistab oma poega, nõnda karistab sind Jehoova, su Jumal” (5. Moosese 8:1—5). Hoolimata sellest, et nad oma käitumisega Jehoovat haavasid, toetas ta neid ikka, näidates neile seega, et nad sõltuvad temast. Näiteks jäid nad ellu tänu sellele, et ta andis neile mannat, toiduainet, mis maitses otsekui mesikook. Oli ilmselge, et nad oleksid pidanud oma kõrbekogemusest paljugi õppima. See oleks pidanud neile tõestama, kui tähtis on oma halastavale Jumalale kuuletuda ja temale kindlalt loota (2. Moosese 16:13—16, 31; 34:6, 7).

Pärast Moosese surma määras Jumal Iisraeli juhiks Joosua. See vapper ja lojaalne mees tõi rahva Kaananisse ning asus kartmatult maad vallutama. Lühikese aja jooksul lõi Joosua 31 kuningat ning võttis oma valdusse suurema osa Tõotatud Maast. Sellest köitvast ajaloost jutustab Joosua raamat.

Valitsus ilma inimkuningata

Nii kõrbeaastatel kui ka varastel Tõotatud Maal elamise aastatel olid rahva juhtideks Mooses ja Joosua. Iisraellased ei vajanud inimkuningat, sest Jehoova oli nende Suverään. Ta seadis ametisse vanemad mehed, kes pidid linnaväravais kohtuasju arutama. Nad hoidsid korda ning osutasid rahvale vaimulikku abi (5. Moosese 16:18; 21:18—20). Ruti raamat pakub köitvat pilti, kuidas sellised vanemad mehed käsitlevad üht kohtuasja, lähtudes seadusest, mis on kirjas 5. Moosese 25:7—9.

Nende aastate jooksul tõmbas rahvas tihtilugu endale Jumala meelepaha, sest oli korduvalt sõnakuulmatu ja pöördus kaanani jumalate poole. Ent kui iisraellased sattusid suurde kitsikusse ja kutsusid Jehoovat appi, pidas ta neid meeles. Ta määras kohtumõistjad iisraellaste etteotsa neid vabastama naaberrahvaste rõhumise alt. Kohtumõistjate raamat kirjeldab värvikalt kaheteistkümne vapra kohtumõistja vallutusi (Kohtumõistjate 2:11—19; Nehemja 9:27).

Kirjasõna ütleb: ”Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat: igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli!” (Kohtumõistjate 21:25). Rahval olid Seadusega kehtestatud mõõdupuud, seega oli inimestel tänu vanemate meeste abile ja preestrite õpetusele alus ’teha, mis nende eneste silmis õige oli’, ning selles julge olla. Lisaks anti seadustekogus juhised seadusetelgi ehk kaasaskantava templi kohta, milles pidi toodama ohvreid. Tol ajal oli see õige kummardamise keskuseks ning aitas säilitada rahva ühtsust.

Teine osa: õitseng kuningate ajal

Kui Iisraeli kohtumõistjaks oli Saamuel, nõudis rahvas inimkuningat. Kolm esimest kuningat — Saul, Taavet ja Saalomon — valitsesid aastatel 1117—997 e.m.a., igaüks 40 aastat. Iisrael jõudis rikkuse ja hiilguse haripunkti ning Looja astus tähtsaid samme, et teha ettevalmistusi tulevase Seemne kuningaametiks.

Kohtumõistja ja prohvetina tegutsenud Saamuel hoolitses Iisraeli vaimuliku heaolu eest hästi, ent tema pojad olid hoopis teistsugused. Lõpuks nõudsid iisraellased Saamuelilt: ”Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nagu on kõigil rahvail!” Jehoova selgitas Saamuelile, mis on nende nõudmise tegelik mõte: ”Kuule rahva häält .., sest nad ei põlga sind, vaid nad põlgavad mind kui oma kuningat!” Jehoova nägi sündmuste sellise arengu halbu tagajärgi ette (1. Saamueli 8:1—9). Ent ta määras vastavalt nende nõudmisele Iisraeli kuningaks tagasihoidliku mehe nimega Saul. Hoolimata paljutõotavast algusest ilmutas Saul pärast kuningaks saamist isemeelseid kalduvusi ning astus Jumala käskudest üle. Jumala prohvet teatas, et kuningaamet antakse üle mehele, kes on Jehoovale meelepärane. See peaks rõhutama mõtet, kui väga meie Looja hindab südamesttulevat kuulekust (1. Saamueli 15:22, 23).

Taavet, kellest pidi saama Iisraeli järgmine kuningas, oli Juuda suguharu ühe pere noorim poeg. Seoses selle üllatava valikuga ütles Jumal Saamuelile: ”Inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1. Saamueli 16:7). Kas pole julgustav teada, et Looja vaatab sellele, millised me oleme sisemiselt, aga mitte välisele küljele! Saul aga järgis oma ideid. Ajast, mil Jehoova valis Taaveti tulevaseks kuningaks, valdas Sauli kindel mõte Taavet tappa. Jehoova seda ei lubanud, ning lõpuks sai Saul oma poegadega surma lahingus vaenuliku rahvaga, keda kutsuti vilistiteks.

Kuningas Taaveti valitsuse asupaigaks oli Hebroni linn. Siis aga vallutas ta Jeruusalemma ning viis pealinna sinna üle. Ka laiendas ta Iisraeli piire, mis tähistasid nüüd kogu maad, mille Jumal oli tõotanud Aabrahami järeltulijaile anda. Sellest ajavahemikust (ka järgmiste kuningate ajaloost) võib lugeda Piibli kuuest ajaloolisest raamatust.b Nendest selgub, et Taaveti elu polnud kaugeltki probleemidevaba. Andnud näiteks järele inimlikule ihale, rikkus ta abielu kauni Batsebaga, misjärel ta oma patu varjamiseks veel teisigi väärtegusid sooritas. Jehoova kui õiguse Jumal ei saanud Taaveti üleastumist lihtsalt ignoreerida. Aga kuna Taavet oma käitumist südamest kahetses, ei nõudnud Jumal jäigalt, et rakendataks Seadusega ettenähtud karistust; ent Taavetil oli oma pattude tagajärjena hulgaliselt perekonnaprobleeme.

Kõigi nende kriiside kaudu õppis Taavet tundma Jumalat kui isikut, kellel on tunded. Ta kirjutas: ”Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, .. ja ta kuuleb nende kisendamist” (Laul 145:18—20, meie kursiiv). Taaveti siirus ja pühendumus väljenduvad selgelt tema loodud kaunites lauludes, mis moodustavad Laulude raamatust umbes poole. Miljonid on sellest poeesiast ammutanud lohutust ja julgustust. Mõelgem, kui lähedane oli Taavet Jumalaga, nagu see väljendub Laulus 139:1—4: ”Jehoova, sa uurid mind läbi ja tunned mind! Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted! [—] Sest ei ole veel sõnagi mu keelel, näe, siis sa, Jehoova, tead selle kõik ära!”

Taavet oli Jumala päästejõust eriliselt teadlik (Laul 20:7; 28:9; 34:8, 10; 37:39). Iga korraga, mil ta seda koges, süvenes temas usaldus Jehoova vastu. Tõendeid selle kohta võib näha Laulust 30:6, 62:9 ja 103:9. Või siis lugegem Laulu 51, mille Taavet lõi pärast seda, kui ta Batsebaga patustamise pärast noomida oli saanud. Kui kosutav on küll teada, et me võime takistamatult oma mõtteid Loojale väljendada, olles kindlad, et ta ei ole tähtsust täis, vaid on valmis alandlikult kuulama! (Laul 18:36; 69:34; 86:1—8.) Taavet ei hakanud seda mõistma pelgalt oma kogemuste kaudu. ”Ma mõtisklen kõiki su tegusid,” kirjutas ta, ”ma mõlgutan meeles su käte töid!” (Laul 63:7; 143:5).

Jehoova sõlmis Taavetiga ühe erilise, igikestva kuningriigi lepingu. Taavet arvatavasti ei mõistnud selle lepingu täit tähendust, kuid hiljem Piiblisse kirja pandud üksikasjade põhjal võime meie mõista, kuidas Jumal osutas sellele, et see tõotatud Seeme tuleb Taaveti liini kaudu (2. Saamueli 7:16).

Tark kuningas Saalomon ja elu mõte

Taaveti poeg Saalomon oli kuulus oma tarkuse poolest, millest ka meie võime kasu saada, kui loeme väga praktilisi Õpetussõnade ja Koguja raamatuid (1. Kuningate 10:23—25).c Eriti just viimane neist võib olla suureks toeks inimestele, kes otsivad oma elule targa kuninga Saalomoni kombel mõtet. Saalomoni kui esimest kuninglikus perekonnas sündinud Iisraeli kuningat ootasid ees avarad võimalused. Lisaks kõigele muule algatas ta suurejoonelisi ehitusprojekte, nautis oma lauas kõige mitmekesisemaid roogasid ning tundis rõõmu muusikast ja väljapaistvate kaaslaste seltsingust. Ometi kirjutas ta: ”Kui ma vaatlesin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud, ja vaeva, mida ma neid tehes olin näinud, vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimu närimine!” (Koguja 2:3—9, 11). Milline järeldus sellest tulenes?

Saalomon kirjutas: ”Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: ”Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!” (Koguja 12:13, 14). Sellest lähtudes algatas Saalomon seitsmeaastase ehitusprojekti, mille käigus püstitati uhke tempel, kus inimesed said Jumalat kummardada (1. Kuningate 6. peatükk).

Palju aastaid iseloomustas Saalomoni valitsusaega rahu ja õitseng (1. Kuningate 4:20; 5:1—5). Ent ta süda ei olnud siiras Jehoova vastu, nagu oli olnud tema isa Taaveti süda. Saalomon võttis endale palju võõramaa naisi ja laskis neil oma südame nende jumalate järele pöörata. Lõpuks ütles Jehoova: ”[Ma] kisun .. tõesti kuningriigi sinult [—] .. ühe suguharu ma annan su pojale oma sulase Taaveti pärast ja Jeruusalemma pärast” (1. Kuningate 11:4, 11—13).

Kolmas osa: kuningriik jaguneb kaheks

Pärast Saalomoni surma aastal 997 e.m.a. lõid kümme põhjapoolset suguharu riigist lahku. Nad rajasid Iisraeli kuningriigi, mille assurlased aastal 740 e.m.a. vallutasid. Jeruusalemmas asuvad kuningad valitsesid kahe suguharu üle. See kuningriik nimega Juuda püsis seni, kuni paabellased aastal 607 e.m.a. Jeruusalemma vallutasid ja maa elanikud vangi viisid. Juuda jäi 70 aastaks laastatuks.

Kui Saalomon suri, tuli võimule tema poeg Rehabeam, kes rahvast rängalt rõhus. See viis mässuni, nii et kümme suguharu lõi riigist lahku ning moodustas Iisraeli kuningriigi (1. Kuningate 12:1—4, 16—20). Nende aastate jooksul ei käinud põhjakuningriik tõelise Jumala järel. Rahvas kummardas üldiselt ebajumalaid, keda kehastas kuldvasikas, või siis harrastas mingis muus vormis valekummardamist. Mõned kuningad mõrvati ning nende dünastia tõukasid troonilt seadusvastased võimulepürgijad. Jehoova ilmutas suurt kannatlikkust, kui läkitas korduvalt prohveteid rahvast hoiatama, et kui nad pidevalt oma usust taganevad, ootab neid ees tragöödia. Hoosea ja Aamose raamatu kirjutasid prohvetid, kelle sõnumite keskmes oli see põhjakuningriik. Lõpuks põhjustasidki assurlased aastal 740 e.m.a. selle Jumala prohvetite poolt ennustatud tragöödia.

Lõunapoolset Juudat valitses kuni aastani 607 e.m.a. üksteise järel 19 Taaveti koja kuningat. Kuningad Aasa, Joosafat, Hiskija ja Joosija valitsesid oma esiisa Taaveti kombel ning olid Jehoova soosingus (1. Kuningate 15:9—11; 2. Kuningate 18:1—7; 22:1, 2; 2. Ajaraamat 17:1—6). Jehoova õnnistas nende kuningate valitsusajal rahvast. ”The Englishman’s Critical and Expository Bible Cyclopædia” täheldab: ”Juudat alalhoidvaks vägevaks teguriks oli Jumala käsul rajatud tempel, preesterkond, kirjalik seadus ning tõelise Jumala Jehoova kui tõelise teokraatliku kuninga tunnustamine. [—] Kuna seadusest nõnda kinni peeti, .. oli tagatud kuningate järglus, sealjuures oli nende seas ka palju tarku ja häid monarhe .. Seepärast pidas Juuda oma põhjapoolsest, palju suurema rahvastikuga õest kauem vastu.” Nende heade kuningate kõrval olid tugevas ülekaalus sellised, kes ei käinud Taaveti teed. Ometi juhtis Jehoova sündmusi nõnda, et ’ta sulasel Taavetil võiks alaliselt olla lamp tema palge ees Jeruusalemmas, linnas, mille Jumal enesele oli valinud, et panna sinna oma nime’ (1. Kuningate 11:36).

Teel hävingusse

Manasse oli üks neid Juuda kuningaid, kes pöördus ära õigest kummardamisest. ”Tema laskis oma poja tulest läbi käia, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, seadis vaimude manajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Jehoova silmis ja vihastas teda” (2. Kuningate 21:6, 16). Manasse ahvatles oma rahvast ”tegema rohkem kurja kui need paganad, keda Jehoova oli hävitanud”. Hoiatanud korduvalt Manasset ja ta rahvast, kuulutas Looja: ”Ma pühin Jeruusalemma, nõnda nagu pühitakse vaagnat” (2. Ajaraamat 33:9, 10; 2. Kuningate 21:10—13).

Otsekui järgneva sissejuhatuseks laskis Jehoova assurlastel võtta Manasse kinni, siduda ta vaskahelatega ja viia vangi (2. Ajaraamat 33:11). Pagenduses olles võttis Manasse aru pähe ning ”alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees”. Kuidas Jehoova sellele reageeris? ”[Jumal] kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Jehoova on Jumal.” Nii kuningas Manasse kui ka ta pojapoeg Joosija viisid läbi vajalikke reforme. Ometi ei pöördunud rahvas püsivalt ära ei kõikjal valitsevast lodevast moraalist ega usulisest rikutusest (2. Ajaraamat 33:1—20; 34:1—35:25; 2. Kuningate 22. peatükk).

On tähelepanuväärne, et Jehoova läkitas innukaid prohveteid tegema teatavaks, millisena tema asjakäiku näeb.d Jeremija andis edasi Jehoova sõnad: ”Alates sellest päevast, mil teie vanemad väljusid Egiptusemaalt kuni tänapäevani, olen ma läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid — läkitanud päevast päeva.” Ent inimesed ei kuulanud Jumalat. Nad tegid hullemaid tegusid kui nende esiisad! (Jeremija 7:25, 26.) Ta hoiatas neid korduvalt, ”sest ta tundis kaasa oma rahvale”. Nemad aga keeldusid seda kuulda võtmast. Seepärast laskis ta paabellastel aastal 607 e.m.a. Jeruusalemma hävitada ja maa laastada. 70 aastat seisis see mahajäetuna (2. Ajaraamat 36:15, 16, UM; Jeremija 25:4—11).

See Jumala tegude lühiülevaade peaks aitama meil mõista, et Jehoova oli huvitatud oma rahvast ning kohtles teda õiglaselt. Ta ei tõmbunud kõrvale ega jäänud lihtsalt ootama, mida rahvas teeb, otsekui oleks see talle ükskõik. Ta püüdis iisraellasi aktiivselt aidata. Võib mõista, miks ütles Jesaja: ’Jehoova, sina oled meie isa! .. me kõik oleme sinu kätetöö!’ (Jesaja 64:7). Sellele vastavalt pöörduvad ka tänapäeval paljud Looja kui ”Isa” poole, sest ta vastab nagu armastav, huvitundev inimisa. Samas aga on ta teatanud, et me peame oma eluviisi ja selle tagajärgede eest vastutama.

Kui rahvas oli 70 aastat kogenud Paabeli vangipõlve, täitis Jehoova Jumal oma prohvetiennustuse taastada Jeruusalemm. Rahvas vabastati ning tal lubati pöörduda tagasi kodumaale, et ’ehitada üles Jehoova koda Jeruusalemmas’ (Esra 1:1—4; Jesaja 44:24—45:7). Terve hulk Piibli raamatuide käsitleb seda maa taastamist, templi uuesti ülesehitamist või sellele järgnevaid sündmusi. Eriti huvitav on nende hulka kuuluv Taanieli raamat, sest see annab prohvetiennustuse, millal täpselt ilmub Seeme ehk Messias, ning ütleb ette maailma sündmuste arengu meie ajal.

Lõpuks oli tempel üles ehitatud, ent Jeruusalemm oli haletsusväärses seisukorras. Ta müürid ja väravad olid varemeis. Seetõttu määras Jumal selliseid mehi nagu Nehemja juute julgustama ja nende tegevust organiseerima. Nehemja 9. peatükis toodud palves kõneldakse kokkuvõtlikult, kuidas Jehoova iisraellastega tegutses. Sellest ilmneb, et Jehoova on ”andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest” (meie kursiiv). Ka nähtub sellest palvest, et Jehoova tegutseb kooskõlas oma täiuslike õigusnormidega. Ehkki tal on igati põhjust kasutada oma väge ja kohtuotsus täide viia, on ta valmis mahendama õigust armastusega. Et ta võiks seda tasakaalukal ja imetlusväärsel kombel teha, läheb tarvis tarkust. Looja tegutsemine Iisraeli rahvaga peaks ilmselgelt tõmbama meid tema ligi ning panema huvituma tema tahte täitmisest.

Piibli selle osa (Vana Testamendi) lõppedes on Juuda koos oma templiga Jeruusalemmas taastatud, ent paganavalitsuse all. Kuidas siis võiks täituda leping, mille Jumal sõlmis Taavetiga ”seemne” (UM) kohta, kes peab valitsema ”igavesti”? (Laul 89:4, 5; 132:11, 12.) Juudid ootasid ikka veel, et ilmub ”võitud vürst”, kes vabastab Jumala rahva ja rajab maa peale teokraatliku (Jumala juhtimisega) kuningriigi (Taaniel 9:24, 25). Kuid kas oli see ka Jehoova eesmärk? Kui mitte, siis kuidas toob see tõotatud Messias vabastuse? Ja kuidas mõjutab see meid tänapäeval? Neid tähtsaid küsimusi vaatleme järgmises peatükis.

[Allmärkused]

[Kast lk 126, 127]

Kas imesid saab uskuda?

”On võimatu kasutada elektrivalgust ning raadiot ja saada kasu nüüdisaja meditsiinisaavutustest ning samal ajal uskuda Uue Testamendi vaimude ja imede maailma.” Neis saksa teoloogi Rudolf Bultmanni sõnades väljendub paljude tänapäeva inimeste arvamus imede kohta. Kas selline on ka sinu arvamus Piibli imede kohta, näiteks selle kohta, kuidas Jumal Punase mere lahutas?

”The Concise Oxford Dictionary” defineerib ”imet” kui ”mingile üleloomulikule toimejõule omistatud erakordset sündmust”. Taolise erakordse sündmusega kaasneb ka sekkumine looduses valitsevasse korda, mis just ongi põhjuseks, miks paljud ei taha imedesse uskuda. Ent seda, mis paistab mingi loodusseadusega vastuolus olevat, võib kergesti seletada mingite teiste kasutusele võetud loodusseadustega.

Toome näite. ”New Scientist” teatas, et kaks Tokyo ülikooli füüsikut rakendasid osaliselt veega täidetud horisontaaltoru suhtes erakordset võimsat magnetvälja. Vesi kogunes kiiresti toru otstesse, nii et toru keskosa jäi kuivaks. See 1994. aastal avastatud nähtus on tingitud sellest, et vesi on nõrgalt diamagnetiline, mis tähendab, et magnet tõukab teda eemale. Tuvastatud nähtust vee liikumisest sealt, kus magnetväli on väga tugev, sinna, kus see on nõrgem, kutsutakse Moosese efektiks. ”New Scientist” märkis: ”Pole raske vett ühest kohast teise suruda — kui on vaid käepärast piisavalt võimas magnet. Ja kui on, pole küll enam miski võimatu.”

Muidugi ei saa täiesti kindlalt öelda, millist protsessi just Jumal kasutas, kui ta iisraellaste ees Punase mere lahutas. Ent Looja tunneb kõiki loodusseadusi viimsegi üksikasjani. Tal ei ole raske kontrollida ühe seaduse teatud aspekte, rakendades mingit teist endakehtestatud seadust. Tulemus võib inimestele näida imena, eriti kui nad rakendatud seadustest täielikult aru ei saa.

Piibli imede kohta ütleb Jaapanis asuva Kyoto ülikooli professor emeritus Akira Yamada: ”Olgugi et on korrektne öelda, et [imet] ei saa asjaomase teaduse praeguselt seisukohalt (või ka senikehtivalt seisukohalt) mõista, on väär vaid moodsa tippfüüsika või moodsa tippbiblioloogia autoriteedile tuginedes järeldada, et seda ei saanud toimuda. Kümne aasta pärast on tänapäeva moodsast teadusest saanud minevikuteadus. Mida kiiremini teadus areneb, seda suurem on tõenäosus, et tänapäeva teadlastest saavad naerualused, nii et öeldakse näiteks: ”Veel kümme aastat tagasi uskusid teadlased tõsiselt seda ja seda.”” (”Gods in the Age of Science”.)

Jehoova kui Looja, kes suudab juhtida kõiki loodusseadusi, võib kasutada oma väge imede tegemiseks.

[Kast lk 132, 133]

Mis mõttes on Jumal kiivas?

”Jehoova, kelle nimeks on Kiivas, on kiivas Jumal.” Selle mõtte võime leida tekstist 2. Moosese 34:14 (UM), ent mida see tähendab?

Sõnaga ”kiivas” tõlgitud heebrea sõna võib tähendada ”nõudma jagamatut andumust, sallimata mingit võistlemist”. Jehoova on oma loodute kasuks positiivses mõttes kiivas seoses oma nime ja kummardamisega (Hesekiel 39:25, EP 97). See, et ta on agar täitma seda, millest kõneleb tema nimi, tähendab seda, et ta viib täide oma eesmärgi inimkonna suhtes.

Vaadelgem näiteks, kuidas ta mõistis kohut Kaananimaad asustanud inimeste üle. Üks õpetlane annab sellise šokeeriva kirjelduse: ”Baali, Astarte ja teiste kaanani jumalate kummardamine kujutas endast kõige pöörasemaid orgiaid; nende templid olid pahelisuse keskused. [———] Kaananlaste jumalakummardamine toimus ebamoraalseid ihasid rahuldades, .. ning seejärel oma esiklapsi mõrvates, et tuua nad ohvriks neilesamadele jumalatele.” Arheoloogid on leidnud anumaid, milles on ohverdatud laste jäänused. Olgugi et Jumal nägi kaananlaste üleastumisi juba Aabrahami päevil, oli ta nendega kannatlik 400 aastat, andes neile seega piisavalt aega end muuta (1. Moosese 15:16).

Kas kaananlased olid oma üleastumiste tõsidusest teadlikud? Neile kui inimestele oli antud südametunnistus, mida juristid peavad moraali ja õiguse universaalseks aluseks (Roomlastele 2:12—15). Hoolimata sellest jäid kaananlased oma jälestusväärsete lapsohvrite ja kombelõtvade seksuaaltavade juurde.

Rakendades tasakaalustatult oma õigust, jõudis Jehoova otsusele, et maa tuleb puhastada. See polnud genotsiid. Armu leidsid Jumala kõrgeid moraalinorme vabatahtlikult tunnustanud kaananlased — nii üksikisikud nagu Raahab kui ka terved rühmad, nagu näiteks gibeonlased (Joosua 6:25; 9:3—15). Raahabist sai lüli kuninglikus sugupuus, mis viis Messiani, gibeonlaste järeltulijatel aga oli eesõigus teenida Jehoova templis (Joosua 9:27; Esra 8:20; Matteuse 1:1, 5—16).

Niisiis, kui omandada asjast faktidel põhinev täielik ja selge pilt, on hõlpsam mõista, et Jehoova on imetlusväärne ja õiglane Jumal ning oma ustavate loodute kasuks ka kohaselt kiivas.

[Pilt lk 123]

Looja vabastas ühe orjarahva ning kasutas teda oma eesmärgi täideviimisel

[Pilt lk 129]

Siinai mäe juures astus muistne Iisraeli rahvas Loojaga lepingusuhetesse

[Pilt lk 130]

Kui rahvas Looja võrratutest seadustest kinni pidas, võis ta elust Tõotatud Maal rõõmu tunda

[Pilt lk 136]

Nüüdki võib käia vaatamas Jeruusalemma müürist lõuna poole jäävat ala, kuhu kuningas Taavet kord oma pealinna rajas